Pääru Oja puutus lavastust ettevalmistades poksimisega esimest korda kokku. „See on väga hea trenn ning pole üldse mitte nii vägivaldne, kui tunduda võib,“ kiitis ta. „Kokkuvõttes on poks turvalisem kui jalgpall või korvpall, kus igasuguseid liigesevigastusi on kindlasti rohkem,“ leiab näitleja.

Selleks, et laval toimuv publikule usutav oleks, said näitlejad poksitreenerite käe all õppida. „Aega anti väga vähe, aga õnneks on materjal, millest voolida lasti, väga hea – noored poisid,“ kiitis treener Vallo Kappak, kelle sõnul oli kõige keerulisem näitlejad poksijate moodi liikuma panna. „Lihtsalt üks-kaks-kolm on lihtne lüüa, aga nad peavad nagu poksijad liikuma. See on see, mida me nendest vormime. Selleks ongi aega vaja.“