10 uusversiooni, mis poleks eales tohtinud ilmavalgust näha

 (1)

Conan the Barbarian, 2011, Jason Momoa
"Conan the Barbarian"Vida Press

Uusversioonid on vajalikud ainult siis, kui need annavad midagi originaalile juurde, aga kui neid tehakse ainult kopeerimise eesmärgil, siis võiks originaali ikkagi rahule jätta ja säilitada mõne filmi hea nimi. Nende 10 filmi puhul seda ei tehtud ning tulemused olid niivõrd halvad, et häbistasid isegi originaale.

1. "Vana poiss" ("Oldboy", 2013)

Kui selgus, et Spike Lee ("25. tund", "Keegi seestpoolt", "Malcolm X") lavastab miskipärast Lõuna-Korea modernse kino suurmeistri Park Chan-wooki 2003. aasta "Oldboy" uusversiooni, rahustati originaali fänne sellega, et tegu pole uusversiooni, vaid algupärase samanimelise Jaapani manga ekraniseeringuga, mis on Lõuna-Korea versioonist palju erinevam.

Spike Lee versiooni linastumise järel selgus tõde: tegu oli Lõuna-Korea meisterliku filmi viletsa uusversiooniga, mille ainus eesmärk oli anda Ameerika publikule sama film, aga inglise keeles, sest subtiitrite lugemine on teadupärast väga raske. Raske on seda mitte uusversiooniks nimetada, kui uues filmis leidub nii mõnigi Lõuna-Korea filmile omased stseenid, mida mangas üldse polnudki.

Sünopsis: "Vana poiss" on lugu mehest, kes ootamatult röövitakse ja keda hoitakse 20 aastat üksikkongis pealtnäha ilma mingi põhjuseta. Kui ta ühtäkki sama seletamatult vabastatakse, alustab mees kättemaksuretke leidmaks oma vangistajat. Ära küsi, miks sind vangistati, küsi parem, miks sind vabaks lasti.

Seotud lood:

2. "Udu" ("The Fog", 2005)

John Carpenter on Ameerika õudusfilmide klassik, kelle kõrvale mahuvad ka väärikad, kuigi nüüdseks meie hulgast lahkunud Tobe Hooper, Wes Craven ja George R. Romero.

John Carpenter on oma ala meister ning idee, et ühe päris hea filmi ("Stigmata") lavastanud Rupert Wainwright suudaks kas või ligilähedale jõuda Carpenteri 1980. aasta õudusfilmile "Udu", on juba eoses naeruväärne. Uusversioon tehti siiski ära ning tulemuseks oli muidugi odavamaiguline otse DVD-kvaliteediga rämps, mida ei saa originaaliga isegi võrrelda.

Loe veel

Sünopsis: Sada aastat tagasi petsid ühe väikese linnakese asutajad abi otsinud leeprahaigeid ja põletasid nende laeva. Nüüd on ammu surnud inimeste vaimud tagasi oma märgadest haudadest, et maksta kätte. Verevõlga ei saa ka sajandiga maha pesta, ja kunagiste linnaelanike järeltulijad peavad oma esivanemate pattude eest maksma.

3. "Ohvripidu" ("The Wicker Man", 2006)

Kõige naeruväärsem, arusaamatum, mõttetum ja samas geniaalsem uusversioon läbi aegade peab kohe kindlasti olema Nicolas Cage'i karjääri üks kirstunaeladest. Tegemist on nüüdseks meie hulgast lahkunud Robin Hardy 1973. aasta kultusfilmi "Ohvripidu" "uue nägemusega". Hardy tegi ise 2011. aastal oma filmile järje "The Wicker Tree" ning plaanis ka seeria triloogiana lõpetada, kuid surm tuli vahele.

Sünopsis: Politseinik Edward Malus (Nicolas Cage), keda piinavad mälestused ebaõnnestunud päästmiskatsest, kutsutakse ühele väikesele saarele kaduma läinud tüdrukut otsima. Saarel elav kogukond tundub olema kummaline ja Edwardis kerkib kahtlus, et tüdruk ohverdati paganlikele jumalatele.

4. "Titaanide heitlus" ("Clash of the Titans", 2010)

1981. aasta "Titaanide heitlus" oli geniaalne ühe põhjusel - efektimeister Ray Harryhausen. 2010. aasta uusversioon ja selle järg olid aga tänapäevaseid efekte täis mannetult igavad filmid, mis häbistasid Harryhauseni nime.

Isegi Liam Neeson, Mads Mikkelsen ja Ralph Fiennes ei suuda seda mitte kuidagi vaadatavaks teha. Peategelast kehastanud Sam Worthington on Jai Courtney kõrval üks ilmetumaid näitlejaid, kes miskipärast sätitakse kogu aeg draamade ja märulite peaosadesse.

Sünopsis: Lihtsurelike poolt üles kasvatatud jumala poeg Perseus (Sam Worthington) ei suuda päästa oma peret allmaailma kättemaksuhimulise valitseja Hadese (Ralph Fiennes) käest. Perseus, kellel pole enam midagi kaotada, asub vabatahtlikuna juhtima ohtliku missiooni, mille eesmärgiks on peatada Hades enne, kui see Zeusi (Liam Neeson) troonilt tõukab ja maapealse põrgu valla päästab. Algab ohtuderikas teekond sügavale keelatud maailma südamesse, kus ootavad koletud deemonid ja hirmuäratavad elajad. Nendega võideldes saab Perseus võimaluse sepistada ise enda saatus.

5. "Psühho" ("Psycho", 1998)

Gus Van Santi "Psühho" oli põhimõtteliselt üks-ühele uusversioon Alfred Hitchcocki klassikalisest samanimelisest õudusfilmist, mistõttu polnud filmil ühtegi õigustust eksisteerimiseks. Jah, film on värviline ja peaosades on Anne Heche ja Vince Vaughn, aga kõige muu osas on see täpselt sama film.

Sünopsis: Noor Marion Crane (Anne Heche) peab oma ülemuse 400.000 dollarit panka viima. Kuna tal pole oma sõbraga abiellumiseks raha, kasutab ta võimalust ja põgeneb koos rahaga California suunas. Teel olles on ta sunnitud peatuse tegema ja jõuab Batesi motelli, kus hotelli omanik, Norman Bates (Vince Vaughn), ta lahkelt vastu võtab. Pealtnäha rahulik ja ohutu mees, ei ole suutnud oma ema kontrolli alt vabaneda ja kuulab igas asjas tema sõna. Ja vajadusel tuleb emme ise välja ja hoolitseb, et tema pojake valede naistega ei tegeleks.

6. "Karate kutt" ("The Karate Kid", 2010)

1984. aasta klassikaline "Karate Kid" ei vajanud uut versiooni, sest film peab senini ajale suurepäraselt vastu ning sellele on niikuinii juba tehtud kolm järge, aga ikka leiti 2010. aastal, et uusversioon Jackie Chani ja Jaden Smithiga on vajalik.

Kui arvestada, et filmi produtsendid olid ka Jaden Smithi vanemad Jada Pinkett Smith ja Will Smith, siis jäi pigem mulje, et nad üritasid poja näitlejakarjäärile uut tuult anda. Õnneks või kahjuks see ebaõnnestus.

Sünopsis: 12-aastane Dre Parker (Jaden Smith) oleks võinud olla kõige populaarsem poiss Detroidis, ent tema ema (Taraji P. Henson) töö tõttu peavad nad alustama kahekesi uut elu Hiinas. Dre’le hakkab koheselt meeldima klassiõde Mei Ying (Wenwen Han), aga täiesti erinev taust muudab sellise sõpruse võimatuks. Veelgi enam, Dre tunded teevad temast kooli suurima riiukuke Chengi (Zhenwei Wang) vihavaenlase. Natuke karated õppinud poiss püüab enda eest seista, aga Cheng saab “karatekutist” kerge vaevaga jagu. Ilma sõpradeta võõraste seas Dre saab endale ootamatult abiliseks ja õpetajaks majahoidja Hani (Jackie Chan), kes osutub tõeliseks kung fu meistriks. Sama ajal, kui Han õpetab Dre’le, et kung fu juures pole kõige olulisemaks mitte löögid ja blokid, vaid küpsus ja rahu, saab poiss aru, et vastuhakkamine oma tagakiusajatele saab olema tema senise elu suurimaks võitluseks.

7. "Deemonite loss" ("The Haunting", 1999)

1963. aasta "The Haunting" on film, mida loetakse üheks parimaks õudusfilmiks läbi aegade, mistõttu on ainult sobilik, et 1999. aastal valmis Jan de Bonti uusversioon, mida peetakse lihtsalt väga halvaks filmiks.

Sünopsis: Kunstnik Theo (Catherine Zeta-Jones) ja veel kaks vabatahtlikku nõustuvad osalema professor Marrow (Liam Neeson) korraldatud unetuse-uuringutes. Nad ei tea, et tegelikult tegeleb õpetlane hoopis hirmu uurimisega. Lossi jõudnuna mõistavad "katsejänesed" peagi, miks ümbruskaudsed elanikud seda hoonet nii paaniliselt väldivad.

8. "Barbar Conan" ("Conan the Barbarian", 2011)

Kui keegi üldse võiks "Barbar Conani" filmidele järje või uusversiooni teha, siis peab see olema tehtud koostöös Arnold Schwarzeneggeriga, sest tema 1982. aasta kultuslik fantaasiafilm "Conan the Barbarian" on filmiklassika.

2011. aasta versioon üritas Jason Mamoa "Troonide mängu" kuulsust ära kasutades ning lugu palju tõsisemaks ja süngemaks muutes tutvustada "Conanit" uuele põlvkonnale, aga väga ebaõnnestunult.

Film oli igav fantaasiamärul, mille asemel tasub vaadata hoopis esimesele filmile tehtud järge "Conan the Destroyer" (1984) ja loota, et mingites etappides töös olnud kolmas osa "Conan the Conqueror" saab ikka kunagi valmis. See pidi esialgsete plaanide kohaselt leidma aset 30 aastat pärast esimest osa ning sarnanema Clint Eastwoodi vesternile "Unforgiven", milles vana ja väsinud Conan (Schwarzenegger) naaseb viimast korda lahingutandrile.

Sünopsis: Conan (Jason Momoa) on mees, kelle põhiliseks sihiks elus on leida üles ja surmata julm hirmuvalitseja (Stephen Lang), kes tappis Conani isa ning hävitas tema koduküla. Teekond isikliku kättemaksuni muutub aga eepiliseks võitluseks täis ohtlike rivaale, hirmuäratavaid koletisi ja ületamatuna tunduvaid takistusi. Conan saab selle käigus aru, et tema ongi ainus lootus murda üha kasvava kurjuse võim enne, kui pimedus on neelanud kogu maa.

9. "Õlgkoerad" ("Straw Dogs", 2011)

Ehe näide filmist, mis ei vajanud uut versiooni, sest 1971. aasta originaali lavastas Ameerika filmiklassik Sam Peckinpah, kelle teiste tuntumate tööde hulka kuuluvad veel "The Wild Bunch", "The Getaway", "Pat Garrett and Billy the Kid" ja "Cross of Iron".

Originaali peaosades olid suurepärased Dustin Hoffman ja Susan George, uusversiooni jaoks palgati täiesti ebasobivad James Marsden ja Kate Bosworth. 2011. aasta versioon on vilets põnevik, aga 1971. aasta originaal on õudne ja vägivaldne sissevaade inimhinge räpastesse sügavustesse.

Sünopsis: Hollywoodi stsenarist David ja tema näitlejannast abikaasa Amy Sumner (James Marsden ja Kate Bosworth) naasevad naise tillukesse kodulinna, et pärast isa surma tühjaks jäänud lapsepõlvekodu mahamüümiseks korda tema. Ehitustandril hakkavad kuhjuma abielupinged ja vana vimm kohalikega, muuhulgas Amy kunagise kallima Charliega (Alexander Skarsgård), mis päädib vägivaldse vastasseisuga.

10. "Huntmees" ("The Wolfman", 2010)

Tom Cruise'i "Muumia" linastumisega sai alguse Universali Dark Universe ehk stuudio suurejooneline plaan teha neile kuuluvatest koletistest (Muumia, Nähtamatu mees, Huntmees, Van Helsing, Musta laguuni koletis, Frankensteini pruut) filme, et nad siis ühel hetkel ühe suure filmi jaoks kokku kutsuda. "Muumia" teenis kinodes korralikult, aga kriitikud hävitasid filmi silmapilkselt ära. Järgmine Dark Universe film pidi olema 2019. aastal linastuv "Bride of Frankenstein", mida pidi lavastama "Kaunitari ja koletise" Bill Condon, kuid paistab, et Universal on suured plaanid seisma pannud, sest "Muumia" läbikkumine näitas, et filmiuniversume ei saa ette planeerida, vaid nende kallal tuleb ikka sarnaselt Marvelile aastaid enne vaeva näha.

2010. aastal aga ühise filmiuniversumi plaani veel polnud ning valmis hoopis 1941. aasta Universali klassikalise "The Wolf Man" uusversioon Benicio del Toro ja Anthony Hopkinsiga peaosades. Film hävitati kriitikute poolt ning kukkus kinodes läbi, sest suutis vaevu ainult eelarve tagasi teenida. Filmi painasid produktsiooni ajal vahetpidamata tõusnud eelarve, režissööride vahetus ning liigne tuginemine arvutiefektidele, mida kasutati ainult seetõttu, et režissööril Joe Johnstonil ("Jurassic Park 3", "Kapten Ameerika: Esimene tasuja") polnud aega projektilt lahkunud Mark Romanekilt ("One Hour Photo", "Never Let Me Go") ohje üle võttes enam filmi ette valmistada.

Sünopsis: Lawrence Talbot (Benicio Del Toro) on mineviku poolt piinatud aadlimees, kes naaseb suguvõsa mõisa, oma võõraks muutunud isa (Anthony Hopkins) juurde pärast venna salapärast kadumist. Kohale meelitab ta venna kihlatu Gwen Conliffe (Emily Blunt), kes palub Lawrence’i abi armastatu leidmiseks. Kohapeal saab mees teada, et mingi verejanuline ja jõhker olend on juba mõnda aega tapnud külaelanikke. Kummaliste surmajuhtumite jada on saabunud uurima kahtlustav inspektor Aberline (Hugo Weaving) Scotland Yardist. Verist piltmõistatust kokku pannes avastab Lawrence iseendas külje, mille olemasolust tal varem aimugi polnud…

Õnneks oli filmis siiski üks hea stseen:

Vaata lisaks:
5 suurepärast näitlejat, kes on kahjuks liiga haiged, et töötada.
5 ebavajalikku uusversiooni, mille oleks võinud tegemata jätta.