30 filmiajaloo kõige pahelisemat kurjamit



30 filmiajaloo kõige pahelisemat kurjamit
Kaader filmist "Pimeduse rüütel".Ekraani kuvatõmmis.

Paharette vajavad kõik. Miks? Sest ilma kurikaela sepitsusteta ei väärtusta me piisavalt headuse võidukäiku ja valguse triumfi...

Hollywoodis on nii, et isegi kui stsenaariumis kangelane puudub, hiilib kusagil süžees ikkagi ringi üks rikutud või muserdatud hingega antagonist.

Kes on siis need 30 pipratera ehk peamist pahalast filmiajaloos?

30. Phyllis Dietrichson – “Kahekordne kahjutasu” (1944)

Sobitudes suurepäraselt “Kahekordse kahjutasu” süngesse sündmustikku, manipuleerib Barbara Sanwycki kehastatud Phyllis Dietrichson oma mehe kindlustusagenti sooritama mõrva. Põhjus on lihtne: ta tahab mehe varanduse endale krahmata. Barbara Sanwycki suurepärast ümberkehastumist peetakse noir-filmimaailma parimaks femme fatale'i rolliks.

29. Captain Vidal – “Paani labürint” (2006)


Teise maailmasõja ajal anti kapten Vidalile käsk välja juurida kõik allesjäänud vasakpoolsed, kes Hispaania metsades ja mägedes redutavad. Sama julmusega, mis saab osaks tema vastastele, kohtleb ta aga ka oma kasutütart, kes üritab põgeneda tema viha ja vaenu täis maailmast.

Seotud lood:

28. Cody Jarrett – “Raha keerises” (1949)


Cody Jarrett on selline pahalane, kellele vaataja hakkab kaasa elama. Ta on impulsiivne gängster, kes kannatab migreenide käes ja kellel on omapärane suhe oma emaga. Vaieldamatult on see Raoul Walsh'i karjääri parim roll.

27. Lord Summerisle – “Ohvripidu” (1973)


Lord Summerisle on mitte ainult peene kõneviisiga härrasmees, vaid ka religioosse kultuse juht. Ometi näeb ta isegi juhi rollis välja nagu tavaline mees, kes teeb lihtsalt oma tööd. Ja sellel, kui tavaline ta välja näeb, on omamoodi kõhedusttekitav aspekt, sest nii võib ju iga inimese taga mõni õudne saladus peituda.

26. Louis Cyphre – “Ingli süda” (1987)

Loe veel


Reobert de Niro mängitud Louis Cyphre ei vajanud filmiekraanil palju aega ja vaeva, et endast kinokunsti ajalukku märk maha jätta. Ainult vähesed näitlejad suudavad muna söömise muuta nii hirmuäratavaks, nagu tema seda teinud on.

25. Norman Stansfield – “Leon” (1994)


Normal Stansfieldile, narkomaanist politseinikule, pole mingiks mureks teha sääsest elevant ja tellida koguperemõrv. Ta ei jäta oma sihtmärgi jälitamist ka siis, kui pere tapatalgutest ellu jäänud tüdruk leiab peavarju professionaalse palgamõrtsuka juures.

24. Wild Bill Wharton – “Roheline miil” (1999)


Ilmselt on keeruline mängida sadistist pedofiili, kuid Sam Rockwell võttis selle väljakutse “Rohelises miilis” vastu ja ei petnud seejuures kellegi lootusi. Mees, keda ei huvita miski ning kelle hingele ei jää kripeldama ükski toimepandud kuritegu – see ongi Wild Bill Warthon.

23. Little Bill Daggett – “Armutu” (1992)


Vesternides on tavaks, et šerif on linna kaitsja ja inimeste sõber. Seda isegi siis, kui ta on pisut napsilembene. Gene Hackmani mängitud Little Bill Dagget aga juhib oma linna raudse rusikaga, keelates ära nii relvad kui ka kurikaelad. Samal ajal ei takista tal miski kohelda võikalt ja vägivaldselt prostituute, uusasukaid ja vaenlasi.

22. Tommy Devito – “Omad poisid” (1990)


Vägivaldne, ropu suuga, juhmakas ja alati valmis tapatalguteks – Tommy Devito oli klassikaline gängster, kelle must huumorisoon tõi ta osa täitnud Joe Pescile Oscari filmiauhinna.

21. Don Lope de Aguirre – “Aguirre, Jumala viha” (1972)


Don Lope de Aguirre on samaaegselt filmi antagonist kui protagonist, kelle ainuke sihtmärk on leida üles El Dorado aare. Tema kinnisidee viib ta hullumise ääreni, kust tagasiteed ei ole ja kuhu ta kaotab nii oma hinge kui ka inimlikkuse.

20. Bill The Butcher – “New Yorgi jõugud” (2002)


Bill the Butcher on kõige tüüpilisem näide tegelasest, keda vaataja peaks vihkama – ta on ksenofoob ja mõrtsukast gängster. Daniel Day-Lewis läks aga tema tegelaskuju loomisel sammu kaugemale ja lisas enda mängitavale karakterile näpuotsaga inimlikkust, mis jätab paljud vaatajad vastakate tunnetega.

19. Hans Beckert – “M” (1931)


Publik peaks ju ometigi jälestama lastemõrvarit? Peter Lorre'i kehastatud Hans Beckert paneb selle üle järele mõtlema – ta pole mõrtsukas vabast tahtest, vaid haiguse tõttu, mis sunnib teda kätt tõstma kõige nõrgemate vastu. Ja Lorre toob selle aspekti enda mängitavas tegelaskujus vapustavalt hästi välja.

18. Tony Montana – “Scarface” (1983)


Tony Montana domineeriv persoon köidab tähelepanu, kui ta oma ametis oma ülemuse naise ja kontollimatute raevuhoogudega. Hukatusse viib teda aga hoopis midagi muud – keset kriminaalset allmaailma toob tema lõpu aukoodeks, mis ei luba tal halba teha naistele ega lastele.

17. Noah Cross – “Chinatown” (1974)


Lugupeetud ja rikka ärimehe fassaadi taha saab vägagi paljut peita. Valget pluusi ja kaabut kandva Noah Crossi varinatuur on näiteks enda tütre elu rikkunud ja väimehe tapnud pedofiil, kelle kõige hirmuäratavam külg on usk iseenda puutumatusse.

16. Woo-Jin Lee – “Vana poiss” (2003)


Woo-Jin Leel õnnestub teistest omataolistest eristuda kannatliku meele poolest. Ta on tasuja, kellel on sihtmärk ja teadmine, kuidas selleni jõuda. Ta on valmis aastaid ootama, et kättemaks lõpuks täide viia.

15. Frank – “Ükskord Metsikus Läänes” (1968)


Filmi avastseen jutustab temast kõik – ta mõrvab külmavereliselt lapse, sest viimane kuulis ta nime. Ilmselgelt on ta oma elu eesmärkideni jõudmiseks kõigeks võimeline. Ta on kuri ja küüniline, kuid päris kindlasti mitte arutu tegutseja.

14. Hans Landa – “Vääritud tõprad” (2009)


Vääritu eesmärgiga tõhus relv – see on Hans Landa. Äärmiselt intelligentne, vankumatu ja õel. Pole patt tunnistada, et tema metoodilist ja sarkastilise huumoriga vürtsitatud teekonda juutide jälgedes on põnev kinoekraanilt jälgida.

13. Harry Powell – “Jahimehe öö” (1955)


Ajendatud pühast raamatust ja oma vihast naiste vastu, sai Harry Powellist kõige mõjukam kurikael, varas ja mõrvar – ta abiellus rikaste leskedega ainult selleks, et neid varanduse pärast tappa.

12. Õde Ratched – “Lendas üle käöpesa” (1975)


Estelle Louise Fletcheri kehastatud õde Ratched on vaid mutrike suures mootoris. Ta teeb oma tööd vankumatu järjekindlusega – seejuures saab selgeks, et pole midagi hirmsamat kui kurjus, mis arvab, et ta teeb head.

11. Angel Eyes – “Hea, halb ja inetu” (1966)


Külm ja kaastundetu, kuid karismaatiline Angel Eyes on mõrvar, kes ei jäta ühtegi tööd pooleli. Tema eesmärkide nimel peavad surema ja piinlema paljud inimesed.

10. Frank Booth – “Sinine samet” (1986)


Frank paneb esimesest stseenist alates publiku end vihkama. Kuid see ei tõuka vaatajaid eemale, pigem vastupidi. Tema õõvastav, kuid tervele mõistusele hoomamatu tegelaskuju teeb temast meeldejääva tegelase.

9. Amon Goeth – “Schindleri nimekiri” (1993)


Ralph Fiennes suutis mängida Amon Goethi tõeliseks kurjuse kehastuseks. Külmavereliselt tervet juudi rahvust niites tekitas ta publiku seas külmavärinaid. Samal ajal ei väsinud ta rääkimast, kuidas ta ajalugu teeb. Viimase osas oli tal paraku ka õigus.

8. Alex Delarge – “Kellavärgiga apelsin” (1971)


Alex Delarge naudib röövimist, peksmist ja vägistamist – ning seda kõike oma jõugu eesotsas. Tegevust jätkub muidugi vaid seniks, kuni ta vanglasse satub ja peab kohanema samasuguse brutaalse keskkonnaga, mille loomisel on ka tema käsi mängus olnud.

7. John Doe – “Seitse” (1995)


Haritud, intelligentne ja rikas, John Doe ei söösta püstoliga vehkides tegevuse keskele. Tema tegelaskuju võib nii mõnegi vaataja panna mõtlema oma hinge pimedama poole ja ühiskonna varjukülgedele.

6. Norman Bates – “Psühho” (1960)


Tänaval ei pruugi Norman Bates esimese korraga silma jäädagi. Filmis aga võib publik jälgida iga tema võitlust iseendaga ning aeglast libisemist hullumise poole.

5. Jack Torrance – “Hiilgus” (1980)


Jack Torrance armastab oma poega. Vähemalt seni, kuni talveks tema hoolde jäetud hotellis valitsevad üleloomulikud jõud tema üle võimust võtavad ja ta kirvega oma perekonna vastu suunavad.

4. Anton Chigurh – “Ei ole maad vanadele meestele” (2007)


Enamik teda kõnetanud tegelasi lõpetab surnukuuris. Paljuski on Anton sarnane Terminaatoriga – kui ta on otsustanud kellegi kasti lüüa, ei takista teda miski.

3. Hannibal Lecter – “Voonakeste vaikimine” (1991)


Tema intelligentsus on kütkestav ja sõnavara omapärane. Ning ta sarkasm ja otsekohesus võivad panna publikut unustama, millega Hannibal Lecter õigupoolest vabal ajal tegeleb – nimelt inimeste tapmise ja söömisega.

2. Darth Vader – “Tähesõdade filmid” (1977-1983)


Talle ennustati suurt tulevikku, Anakin Skywalker pidi tooma rahu galaktikale, kuid asjad ei suju alati nii, nagu iidsed ennustused ette näevad. Anakini võrgutas pimedus ja nii leidis ta end rahu asemel sõjakeerises.

1. The Joker – “Pimeduse rüütel” (2008)


Heath Ledgeri Joker on seni parim Jokeri kehastus ja on üsna tõenäoline, et keegi ei suudagi tema eripärast näitlejatööd üle trumbata. Sotsiopaat-psühhopaat, kes ei naera kunagi ja kelle hingel on lugematul määral surmi – kuidas saab Ledgeri Jokerit mitte armastada?

KOMMENTEERI!