AASTA TOP | Kinoveebi 2018. aasta parimad filmid


Annihilation
"Häving" ("Annihilation")Foto: LILO, Sipa/Scanpix

2018. aasta on läbi, mis tähendab, et pärast pettumuste, üllatuste ja halvimate valimist tuleb teha see kõige olulisem osa ehk aasta parimate filmide üle otsustamine. Teie ees Kinoveebi 2018. aasta parimad filmid.

32. "Tasujad: Igaviku sõda" ("Avengers: Infinity War")

"Igaviku sõja" puhul teadsid paljud ette, mis lõpus juhtub, sest kui vaataja on vähegi kursis koomiksitega, siis ei tohiks see mitte kedagi üllatada, kuid ometi suutis film seda teha, sest teadmisel ja nägemisel on päris suur vahe ning mõne lemmikuks muutunud tegelase kurva saatuse nägemine suutis mind ikkagi mõjutada. Marveli filmid on alati nõjatunud näitlejatele ja tegelastele, sest nad mõistsid üsna varakult, et ainult märuli pärast ei vaata neid filme keegi.

See ongi filmi suurim tugevus, sest kui hoolid tegelastest, siis muutuvad sisuaugud ja uskumatu märul õhus, vees, maal, planeetidel, kosmoselaevadel ja teistes dimensioonides ebaoluliseks, sest tahad üksnes, et üks või mitu tegelast tuleksid ka seekord hädaohust terve nahaga välja ja isegi kui ei tule, siis ei jää koomiksifilmides keegi kunagi päriselt surnuks.

Seotud lood:

31. “Must panter” (“Black Panther”)

Kui veebruaris "Musta pantrit" vaadates olin kindel, et Thanos saab olema arvutiga loodud pahalane, kes lihtsalt hävitab ning Michael B. Jordani kehastatud Killmonger jääb tänu sügavale psühholoogilisele profiilile, millest sündinud motiivid seoti oskuslikult USA rassipoliitikaga, Marveli parimaks pahalaseks, siis nüüd pean oma sõnu sööma ja paigutama Thanose tema kõrvale.

"Must panter" on stiilne, vägev ja püüdlikult tõsine ning näitab eeskuju, kuidas teha 200 miljoni dollariga filmi, mis läheb ka korda.

30. “Lesed” (“Widows”)

Režissöör Steve McQueeni ("Hunger", "Shame") esimene linateos pärast parima filmi Oscari võitu draama "12 aastat orjana" ("12 Years a Slave") eest polnud päris see, mida ootasin.

Muidugi olin väga põnevil, et just tema tema teeb thrillerit nimega "Lesed", kus löövad kaasa Viola Davis, Cynthia Erivo, Elizabeth Debicki, Michelle Rodriguez, Daniel Kaluuya, Liam Neeson, Colin Farrell, Robert Duvall ja paljud teised.

Film on nii režii, operaatoritöö kui ka näitlejate poolest täielik meistriteos, aga stsenaarium mõjub seekord kuidagi poolikult, et raske on tegelastele kaasa elada ja looga kaasa mõelda. Filmi esialgne versioon olevat olnud kolm tundi pikk ning tõenäoliselt oleks see mõjunud ka täiusliku tervikuna. Praegune variant on mitmest küljest nauditav, aga kindlasti mitte see film, mida McQueenilt ootasin.

29. “Koerte saar” (“Isle of Dogs”)

Wes Andersoni uus film on ehe näide sellest, kuidas režissöörile omane väga nauditav unikaalne stiil võib ühel hetkel muutuda väsitavaks ja ennastkordavaks.

Loe veel

"Grand Budapest Hotell" ("The Grand Budapest Hotel") oli meistriteos ning Andersoni esimene animatsioonitehnikas loodud "Fantastiline härra Reinuvader" ("Fantastic Mr. Fox") lausa meeliülendav, aga "Koerte saar" seda polnud, mis aga ei tähenda, et see oleks olnud olnud halb film. Andersoni stiil on endiselt endassehaarav ja imetlusväärne, aga midagi jäi seekord puudu, mistõttu ei tõusnud see minu edetabelis ka kõrgemale kohale. Katariina Rebane oli vähe positiivsem.

28. “Bumblebee”

Ehe näide, kuidas võib aina halvemaks muutunud frantsiis järsku kannapöörde teha ja kriitikute lemmikuks kujuneda. Michael Bay "Transformerite" seeria on alati olnud autodest, mis muutuvad robotiteks, aga see kõik muutus arvutiefekte täis kaoseks, mida ei saanud enam keegi nautida isegi efektifilmina.

Niisiis vahetati Bay välja, lavastajatooli jõudis uus režissöör ning valmis Brad Birdi "Raudhiiglast" ("The Iron Giant") ja Steven Spielbergi ulmefilme meenutav "Bumblebee", milles on vahelduseks tegelased, kellest on võimalik hoolida ja ka lugu, milles on palju südant.

27. “Aquaman”

"Aquaman" näitab taaskord, et DC superkangelaste universumil põhinevatel filmidel on lootust, sest "Kurja kutsumise" filmide ja "Kiired ja vihased 7" eest vastutanud režissöör James Wan tegi lennuka fantaasiaga filmi, mis kutsub lausa mitu korda kinno vaatama, sest elamus on tõesti vägev.

Kui DC filmide suurimad probleemid seisnevad lohakas loos ja stsenaariumis ning ebameeldivates tegelastes, siis "Aquaman" nende sümptomite all ei kannata. Jah, stsenaarium on endiselt kehv ja dialoogid rumalad, aga filmilise tervikuna töötab see meelelahutus ideaalselt.

26. “Blackkklansman: Must mees klannis” (“Blackkklansman”)

Daniel Leemet tõi selgelt välja selle, mis tegi sellest Spike Lee filmist aasta ühe meeldejäävama filmi: "Film on dramaatiline ning kartmatu realistlikkuse poolest ka õõvastust tekitav, kuid samas suudab leida võimalusi ja hetki ka kergendava huumori jaoks, mis tuleneb tihti olukordade meeletusest ja kindlate tegelaskujude absurdsetest maailmavaadetest. Samuti ei eksi film ära ainult ettearvatava poole üle nalja heitmisele, vaid toob välja kõikide osapoolte mõningast üldistamist ja stereotüpiseerimist."

25. “Operatsioon “Overlord”” (“Overlord”)

"Operatsioon "Overlord"" on aus B-film, mis kuulub samasse žanri, kuhu mahuvad ka "Blood Creek", "Dead Snow", "Frankenstein's Army" ja "Outposti" seeria ehk filmid, mis käsitlevad Teist maailmasõda, natside plaane kasutada üleloomulikke või muid ulmelisi vahendeid sõja nende kasuks pööramiseks ja tavaliselt Ameerika sõjaväelasi, kes selle peale satuvad ja seda peatama asuvad.

"Overlord" on natsi-zombifilmide žanri parim esindaja, sest seda tehti ilmselge mõnuga ja keel põses suhtumisega. See on verine, vali ja plahvatuslik ehk miski, mis sobib igaühele, kes austab sellelaadseid B-filme.

24. “Täht on sündinud” (“A Star Is Born”)

"Täht on sündinud" tõestab, et Bradley Cooper on fenomenaalne režissöör ja näitleja. Alkohooliku higiga konstantselt kaetud, madala tämbriga ja tihtipeale arusaamatu diktsiooniga Jack Maine on tema elu roll ning Lady Gaga on lausa perfektne. Peale kena režii ja näitlejatööde ei tee film küll midagi uut, aga esitatud laulud on tõesti võluvad ning tõenäoliselt korjab film ära mitmed Oscarid.

23. “Bohemian Rhapsody”

"Bohemian Rhapsody" on eelkõige neile, kes teavad Queeni ja Freddie MErcury loomingut peaasjalikult hittide vahendusel, kuid pole tuttav nende elulooga. See on hittidest kubisev film, mis vaatleb intiimselt ka Mercury elu, kuid samas uurib veidi pealiskaudselt muusikajalugu teinud bändi loomingulisi protsesse. "Bohemian Rhapsody" pole täiuslik biograafiline film, aga samas täidab oma eesmärgi väga kenasti.

22. “Jälgi jätmata” (“Leave No Trace”)

See on ilus ja liigutav film täis suurepäraseid osatäitmisi, mis küll vihjab võimalikele hirmsatele sündmustele ja vägivallale, aga seda vähemalt sellisel kujul nagu oli režissööri eelmine film "Winters Bone'is" siit ei leia. Mõnes mõttes ongi "Jälgi jätmata" täielik vastand Debra Graniki eelmisele filmile. See ei vaatle inimlikku kurjust, vaesust, unustatud Ameerikat ja kuritegusid igapäevaelu osana, vaid kasutab valitud lugu rääkimaks suureks kasvamisest ja lahti ütlemisest.

21. “Vaenulikud” (“Hostiles”)

Christian Bale’i jälgimine on üksi piisav, et see pikk, ligi kaks ja veerand tundi kestev draama huviga lõpuni vaadata. Tema soorituses on sügavust, ulatust ja puhast kohalolu nii palju, et seda kadestaks ilmselt enamik teisi näitlejaid. Kindlasti üks meeldejäävamaid rolle sõjafilmide ajaloost (sest "Vaenulikud" on vaadeldav ka sõjafilmina)!

See ei tähenda siiski, et see linalugu on kergesti jälgitav. Nii mõnigi nimetaks "Vaenulikke" vast liiga aeglaseks ja masendavaks, ja viimane peatükk võiks kindlasti lühem olla.

20. “Hold the Dark”

Netflixi "Hold the Dark" on film, mida on raske hiljem maha raputada ja seda tänu nii pööraselt areneva žanrifilmi reeglite lõhkumisele kui ka aeglasele ja vaikselt naha vahele pugevale stiilile.

Jeffrey Wrighti, Alexander Skarsgårdi, James Badge Dale'i ja Riley Keoughi vapustavad osatäitmised ja režissöör Jeremy Saulnieri ("Green Room") oskus tekitada ootamatuid vägivallapuhanguid ja süžeepöördeid seal, kus neid kõige vähem ootad, muudavad "Hold the Darki" talveõhtutel kohustuslikuks vaatamiseks.

Film kannatab sarnaselt "Leskedele" fookuse puudumise all. Erinevad ideed visatakse õhku, süžeeliinid avanevad, aga need jäetakse kas pooleli või leiavad lõpu, mis kedagi ei rahulda.

19. “Mandy”

"Mandy" on liiga aeglane kunstifilm, et olla puhas horror, aga samal ajal on selles liiga palju verd ja hullumeelseid tegelasi, et olla ainult aeglane kunstifilm. See on ka põhjus, miks jättis "Mandy" mulle nii sügava jälje. Teist niivõrd silmatorkava visiooniga filmi möödunud aastast ei leia.

18. “Maja, mille Jack ehitas” (“The House That Jack Built”)

Lars von Trieri üliverine film sarimõrvari elust ja mõtisklustest on täpselt selline teos, mida ainult tema teha suudab. See on groteskne ja jube film, mille ajal saab ka väga palju naerda, sest Trier on seda kõike kujutanud ka teatava huumoriga.

Film venib kohati päris tublisti, aga see kõik on seda väärt, sest kuigi Trieri maailma tuleb siseneda omal vastutusel, on filmil palju öelda ja seda peaksid kõik ka kuulama.

17. “Suspiria”

Põhimõtteliselt ei kavatsenudki režissöör Luca Guadagnino 1977. aasta Dario Argento samanimelise filmi uusversiooni teha. Neid seob nimi ja ka lugu, aga film on täiesti tema oma. "Suspiria" on hämmastav kinematograafiline saavutus, mis on küll natuke liiga pikk, aga kuna selles on võluvad näitlejatööd, painajalikult esitatud lugu ja hämmastav režii, siis on raske neile pahaks panna, et õhukest süžeed ei jagu terve filmi peale. Seda on aga täiendatud vaimustava koreograafia abil loodud tantsustseenidega ning eriti võigaste kaadritega, mis jäävad kauaks ajaks vaatajaid kummitama.

16. “First Reformed”

Eestis ainult Tartu Elektriteatris näidatud Paul Schraderi filmi "First Reformed" nimetatakse tänapäevaseks "Taksojuhiks" ("Taxi Driver") ehk see Martin Scorsese film, millele Schrader ka stsenaariumi kirjutas.

Ma nii kaugele ei läheks, aga ega palju puudu ka pole. Ethan Hawke tegi oma karjääri parima rolli, Schrader tõenäoliselt oma parima filmi ja kuigi lugu on tuttavlik ning ei paku seetõttu üllatusi, on selles tõeliselt võimsad võtmestseenid, mida tulebki vaadata filmikunstilise imetlusega.

15. “Soosik” (“The Favourite”)

Eesti kinodes 18. jaanuaril linastuv “Soosik” on kõigile neile, kes hindavad režissööri (Yorgos Lanthimos), kes teeb kogu aeg midagi teistmoodi. Seekord ei kirjutanud ta vahelduseks ise stsenaariumit, peaosades on varasematest veelgi suuremad Hollywoodi staarid ning filmi lõbususeaste on veelgi suurem, aga senistest suurema projekti loomine pole kordagi vähendanud tema teravust. Filmi teine pool kannatab küll teemakorduste all ja tegelaste areng jääb ühel hetkel seisma, kuid lõpp suudab selle väikse seisaku siiski tasa teha.

14. “Esimene inimene” (“First Man”)

Valemipõhine ja üllatustevaba "Esimene inimene" on võimas filmitehniline saavutus maailma ajaloo suurimast saavutusest, selles teevad erakordsed sooritused Ryan Gosling ja Claire Foy. "Whiplashi" ja "La La Landi" režissöör Damien Chazelle on oma nooruse kohta saavutanud Hollywoodis juba nii palju, et raske kujutada, kuhu ta nüüd edasi läheb.

13. "The Ballad of Buster Scruggs”

Vendade Coenite uus film "The Ballad of Buster Scruggs" ilmus peamiselt ainult Netflixi vahendusel ning ka mõnes USA kinos. Kuna esialgu oli neil plaanis teha seriaal, mis hiljem osutus hoopis kuuest peatükist koosnevaks antoloogiafilmiks, siis kerkis ka hirm, et selline muutus võis kuidagi ka projekti kvaliteeti mõjutada. See hirm osutus alusetuks, sest "The Ballad of Buster Scruggs" on üks aasta parimaid filme ja kuulub kindlasti ka parimate vesternite hulka.

12. “Poevargad” (“Shoplifters”)

Raske on ette kujutada, et keegi teine peale Hirokazu Kore-Eda suudaks olla niivõrd inimliku filmi režissöör. "Poevargad" on soe, südamlik ja ühiskonnakriitiline, aga ka väga palju enamat. Lihtsate vahenditega jutustatakse keeruline lugu inimsuhetest ja ühiskonnast, aga see ei mõju kordagi arusaamatuna ega kaugena.

11. “Põlemine” (“Burning”)

Chang-dong Lee kuulub Lõuna-Korea režissööride paremiku hulka, aga erinevalt teistest suurtest nimedest nagu Kim Ki-duk, Bong Joon-ho, Kim Jee-woon, Park Chan-wook, Lee Joon-ik, Hong Sang-soo ja Na Hong-jin ei tee tema sugugi aastate jooksul nii palju filme.

"Peppermint Candy", "Oasis", "Milyang" ja "Poetry" režissööri uus film on ilmselgelt liiga pikk, aga kolme peaosalise sooritused ja Chang-dong Lee oskuslik teemakäsitlus ning muidugi unustamatult lavastatud kaadrid teevad filmist omaette nähtuse.

Minu silmis on "Milyang" ja "Poetry" oluliselt paremad, aga mõistan täielikult, miks "Põlemine" nii paljude jaoks töötab - see peidab endas erinevate žanrite tunnuseid, mängides korraga üht ja siis teist, aga välja koorub hoopis kolmas.

10. “Ämblikmees: Uus universum” (“Spider-Man: Into the Spider-Verse”)

“Ämblikmees: Uus universum” on animatsioon, aga väga omapärase visuaalse stiiliga animatsioon. See pole ainult lastele ega koomiksite fännidele, vaid kõigile, kellele lähevad korda head filmid. Jah, see on film "Ämblikmehest", aga see on parem kui kõik teised varasemad versioonid.

See pea täiuslik film tõestab, et Ämblikmees ei pea olema filmides kogu aeg nooruk, vaid ka täiskasvanute probleemidega maadlev keskealine mees või hoopis animest välja karanud neiu või hoopis põrsas, kes kannab nime Spider-Ham ehk Peter Porker. Kõik võivad kanda Ämblikmehe kostüümi, sest see ei tee kellesti kangelast. Selleks on vaja saada. “Ämblikmees: Uus universum” on mõnes mõttes järjekordne lugu sellest, kuidas noorukist saab Ämblikmees, aga tegelikult on see väga palju enamat - tõestus, et ainult animatsioon suudab mõned visuaalsed lahendused välja kanda ja julged lood võivad välja ilmuda ka sealt, kust neid kõige vähem ootad.

Loodan, et nüüd tehakse sellelaadseid filme aina rohkem, sest see erinevaid tegelasi täis film töötab paremini kui näiteks kõik Marveli, Sony ja DC superkangelasefilmid kokku.

9. “Pärilik” (“Hereditary”)

"Pärilik" oli aasta üks parimaid õudusfilme, sest see ei üritanud olla ainult õudusfilm. See ootamatusi täis psühhodraama rabas minust kinni ning ega enne lõppu enam lahti ei lasknud. "Kena vaikne kohake", Netflixi "The Haunting of Hill House" ja "Pärilik" näitas, et õudusfilmide žanr ei kuulu ainult vanadele seeriatele ja rumalate ehmatuste peale üles ehitatud klišeedele, vaid ka laetud teemasid täis üllatustele, mis toovad žanri vajalikku värskust.

8. “Kena vaikne kohake” (“A Quiet Place”)

Tegemist pole otseselt õudusfilmiga, vaid pigem väga osavalt pinget tekitava põnevikuga, milles pole õnneks needsamused olendid, nendega võitlemine ja maailma päästmine üldse olulisel kohal. Kõige tähtsam on siiski filmi keskmes olev perekond, kus pereisa kehastab ka režissöör John Krasinski, pereema Krasinski abikaasa ning alati suurepärane karakternäitleja Emily Blunt ning laste rollides on noored näitlejad, keda ootab suur tulevik, sest õudusfilmides on ka täiskasvanud näitlejatel keeruline kõiki erinevaid emotsioone vaatajateni tuua, lastest rääkimata.

Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid intelligentseid ja psühholoogilisi õudusfilme, mis nõjatuvad ootamatustele ja sügavamatele teemadele. "Kena vaikne kohake" on üks neist filmidest, mis jõudis laiema publikuni tänu tuntud asjaosalistele, kuid vahepeal on ilmunud mitmeid filme, mis nii suurt populaarsust ei pälvinud, nagu näiteks möödunud aastal valminud "It Comes at Night", mida reklaamiti sarnaselt "Kena vaiksele kohale" kiire ja efektse õudusfilmina, kuid keskendus hoopis palju päevakajalisematele teemade õudusena esitamisele.

7. “Libahunt” (“Werewolf”)

Üks PÖFFi parimaid filme, mis rabas nii näitlejatööde kui ka helidisainiga. See Teise maailmasõja ajal aset leidev lugu pole sõjafilm ega holokaustidraama, kuigi selline mulje võib jääda. See on pigem õudusfilm riigist (Poola), kus neid peaaegu üldse ei tehta ja see võib ka olla põhjus, miks on see nii eriline.

Võimsa sõnumiga film ohvriks olemisest loobumisest mõjub kohati nagu klassikaline "Kärbeste jumala" lugu, aga kuna siin on niivõrd palju õudusfilmidele omaseid elemente, mida rakendatakse Teise maailmasõja kontekstis, siis on see midagi palju enamat kui lihtsalt õudusfilm ja sõjadraama. See on perfektne žanrifilm.

6. “Võimatu missioon: Tagajärjed” (“Mission: Impossible – Fallout”)

"Võimatu missioon: Tagajärjed" on puhas Tom Cruise'i film ning viimaste aastate parim põnevik, mis särab nii uskumatute trikkide kui ka lakkamatult aina suuremaks muutuva märuli poolest.

See on film, mille kaskadöörid vääriks Oscareid ja see on film, mida saab meelelahutusena nautida igas võimalikus mõistes. Hea lugu, suurepärased osatäitmised ja hoogne lavastus tõestavad, et ka kõige absurdsema spioonifilmi saab muuta tõeliseks meistriteoseks. “Võimatu missiooni" seeria kuues filmi on selles vallas lausa kunstiteos.

5. “Seltsimees laps”

Eesti filmiajakirjanike poolt möödunud aasta parimaks kodumaiseks filmiks nimetatud "Seltsimees lapse" režissööril Moonika Siimetsal on imetabane oskus näha soojust ja huumorit ebatavalistes ja isegi kurbades olukordades ning tuua klišeelistes tegelastes välja uusi nüansse, siis õnneks on kõik see üle kandunud ka tema esimesse täispikka filmi ja enamgi veel - film on mõeldud igas vanuses vaatajatele. See paneb nutma, naerma, kaasa mõtlema ja eelkõige näitab, et valgus on alati olemas ka kõige pimedamatel aegadel. Seda nii otseses kujutatavat ajastut puudutavas mõttes kui ka kaudselt Eesti filmi süngust silmas pidades.

4. “Sind polnud kunagi siin” (“You Were Never Really Here”)

Lynne Ramsay ("Ratcatcher", "Morvern Callar" ja "We Need to Talk About Kevin") uusim film "Sind polnud kunagi siin" on eriti vägivaldne ja košmaarne noir, mida ei suudaks kaks korda järjest vaadata, aga ometi on selles midagi, mis tagasi kutsub.

Ramsay vastapandamatu filmikeel ning Joaquin Phoenixi unustamatu osatäitmine väärivad igasugust tunnustust. Samamoodi võiks kiita ka Jonny Greenwoodi operaatoritööd ja kindlaid võtmestseene, aga see film töötab täiuslikul kujul ainult tervikuna vaadates.

3. “Sistersi vennad” (“The Sisters Brothers”)

"A Prophet", "Rust and Bone" ja "Dheepan" režissöör Jacques Audiardi jaoks on "Sistersi vennad" ("The Sisters Brothers") esimene film, kus löövad kaasa niivõrd suured Hollywoodi megastaarid (John C. Reilly, Joaquin Phoenix, Jake Gyllenhaal) ja ühtlasi võttis filmifestivalide lemmikrežissöör seekord käsile ka üdini ameerikaliku žanri. Tulemuseks on film, mis küll natuke lonkab, aga samas on väga meeldejääv nii näitlejate ekraanikeemia kui ka vesternitele omaste stampide pea peale pööramise poolest.

"Sistersi vennad" pole õnneks üldse see film, mida see reklaami põhjal tundub olevat. Lugu räägib vesternitele omaselt vägivaldsest Metsikust Läänest, ahnusest, perekonnast, missiooniga meestest, kullapalavikust ja soovist oma elu muuta, kuid seda jutustatakse hoopis teises stiilis. Teemad on küll tuttavad (vägivald tekitab vägivalda, kättemaks, vendlus), aga see, kuidas film jõuab juba tuttavate lookäikudeni, on värskendavalt teistsugune.

2. "Roma"

"Gravitatsioon" ("Gravity") ja "Inimlapsed" ("Children of Men") režissööri Alfonso Cuaróni uuest filmist on palju räägitud ja seda põhjusega - see on kinematograafiline kunstiteos, mis võlub vaatajat lihtsate võtete ja inimlike teemadega.

1970ndate Mehhikos hargneb lahti lugu, mida on mõjutanud Cuaróni enda lapsepõlv ja kogemused, kuid see pole meditatsioon kaotatud minevikust, vaid vaade ühe riigi tulevikku läbi mineviku ning veel enam - läbivalt inimlik lugu inimeseks olemisest.

Alfonso Cuarón tõestab, et on tõeline autor, kes võib lavastada nii suure-eelarvelisi ettevõtmisi nagu "Gravitatsioon", tuntud seeriate järjeosi nagu "Harry Potter ja Azkabani vang" ("Harry Potter and the Prisoner of Azkaban") või väga originaalseid ulmefilme nagu "Inimlapsed" ("Children of Men") või väikestele detailidele rõhuvat ajastudraamat - kõik filmid mõjuvad tal alati ühtemoodi suurelt.

1. “Häving” (“Annihilation”)

USA ja Suurbritannia kinodes eelmise aasta alguses linastunud "Häving" ("Annihilation") pidi jõudma ka Eesti ja Euroopa kinodesse, kuid filmistuudio Paramount hakkas kartma, et Alex Garlandi ("Ex Machina") uus film on liiga keeruline ja sügav, mistõttu müüdi see hoopis Netflixile näitemiseks edasi.

"Häving" ("Annihilation") on tõenäoliselt esimene ja viimane (vähemalt Garlandi käe alt) ekraniseering, mis põhineb Jeff VanderMeeri sürrealistlikul romaaniseerial "Lõunaringkond“ ("Southern Reach") ja selle esimesel osal. Film räägib loo bioloogist, kes suundub meeskonnaga eluohtlikule missioonile, et mõista tema abikaasa kadumise tagamaid. Otsingud muudab keerulisemaks Ameerikas asuv suletud piirkond, kus loodusseadused enam ei kehti.

2014. aasta parimate filmide sekka nimetatud ning Oscarite jagamisel visuaalefektide kategoorias võitnud "Ex Machina" stsenaristi ja režissööri Alex Garlandi (kirjutas ka "Dreddi", "Never Let Me Go", videomängu "Enslaved: Odyssey to the West" ja Danny Boyle'i "28 Days Later", "Sunshine", "The Beach") uus film jalustrabav ulme, mida võib nimetada ka aasta üheks parimaks õudusfilmiks, sest just selle filmi ajal tundsin ekraanil nähtu pärast lausa külmavärinaid.

See on ehe näide sellest, miks on ulme ideaalne žanr lahkamaks suuri ja julgeid teemasid, mis mujal mõjuksid veidratena. "Häving" värskendab ulmežanri ka sellega, et muudab tulnuka taaskord tulnukaks. Liiga kaua oleme näinud inimlikust vaatevinklist sündinud tulnukaid, kes näevad välja nagu meie, sest nii on kõigile mõistetav ja mugav.

"Häving" on nii suurepärane ulme kui ka õudusfilm, aga eelkõige just karakteritepõhine draama enesehävingust ja muutustest.

KOMMENTEERI!