AJALUGU | 11 hämmastavat asja, mida sa enam kinodes ei näe



Hugo Cabret' leiutis 3D, Hugo, Martin Scorsese
"Hugo Cabret' leiutis" ("Hugo", 2011)Foto: Vida Press

Vanasti ei olnud kinod ainult kaubanduskeskustes või suurtes hoonetes, vaid need olid ikka kohad, mida oli kaugelt märgata: suur valgustatud silt, millel ilutses kino nimi ja selle all vilkuvad tulukesed. Vanamoodsates kinodes polnud võibolla samasuguseid mugavusi, millega nüüd harjunud oleme, aga need pakkusid siiski asju, mida me enam kinodes üldse ei näe ja millest noored enam mitte midagi ei teagi.

Teie ees 11 asja, mis olid vanasti kinodes vanasti täiesti tavalised, ent nüüd pole suuremal osal õrna aimugi, et sellised asjad kinodes üldse kunagi eksisteerisid.

1. Punased kardinad

Just need lõid vanasti kinosaalis aura, mis jättis aupakliku mulje. Inimesed, kes tulid saali, ei vadistanud kõva häälega, vaid sosistasid omavahel. Inimesed käitusid täpselt samamoodi nagu nad oleksid teatrisse tulnudki. Nimetatigi ju kinosid vanasti kinoteatriteks.

Kui lähme praegu kinno, siis mängib enne filmi algust näiteks popmuusika. Kui vanasti aga üldse mingit muusikat lasti, siis oli see vaid õdusa meeleolu tekitamiseks. Kui punased kardinad ekraani eest kadusid, siis nuputasid kinoomanikud välja, et ooteaega saaks hästi reklaamiraha teenimiseks ära kasutada.

2. Vormides kohanäitajad

Need olid galantsed härrad ja prouad, kes juhatasid kinokülastaja tema kohani. Nende riietus oli uhke ja aupaklik. Küll aga tegid sel ajal kinotöötajad oluliselt rohkem kui kontrollisid pileteid ja müüsid popkorni. Näiteks hoidsid nad silma peal, et keegi ei lipsaks ilma piletita kinosaali. Samuti aitasid nad vanureid, et nad turvaliselt pimedas saalis oma istekohani jõuaksid. Lisaks olid kinotöötajad varustatud väikeste taskulampidega, et juhatada oma kohale need, kes hilinesid.

Loe veel

Seotud lood:

Kinotöötajaid olid ühtlasi ka korrapidajad, et saalis oleks kõik turvaline ja hästi. Kui filmi tulid vaatama näiteks inimesed, kes olid jätnud oma lapsed üksi või lapsehoidjaga koju, siis ütlesid nad seda tavaliselt kinotöötajale. Nii teadis kinotöötaja täpselt, kus lapsevanemaid leida, kui kodus näiteks juhtus midagi ja seejärel kinno helistati. Sel ajal ju mobiiltelefone polnud.

3. Sööginõudeõhtu

Näiteks USA suure depressiooni ajal oli inimestel raha väga vähe. Seetõttu ei tulnud kõne allagi selline luksus, nagu kinoskäik. Niisiis pidid kinod langetama hindu et mitte pankroti minna. Niisiis mõtlesid kinod koostöös mõnede kööginõude tootjatega välja, et ühel päeval nädalas sai kinopiletiga kaasa ühe sööginõu.

Sellest olid vaimustuses aga paljud koduperenaised, kes hakkasid koos abikaasadega rohkelt kinos käima, et nõusid saada.

4. Tuhatoosid

Enne 1960. aastaid ei olnud istmete küljes mitte joogitopside hoidjad, vaid hoopis tuhatoosid, sest teadupärast oli sel ajal siseruumides suitsetamine täiesti tavaline. Sel ajal ei rääkinud keegi passiivsest suitsetamisest ja suitsetamisega seotud tuleohutuseeskirjadest.

5. Kinokroonikad

Ajal, mil inimestel polnud kodus televiisoreid, said nad uudiseid lugeda kas ajalehest või kuulsid neid raadiost. Küll aga lasti kinodes enne filmi ka kinokroonikaid.

Need andsid ülevaate maailmas toimuvast ja olid ainukesed filmikaadrid päriselt juhtunud sündmustest, mis juhtusid kuskil mujal, näiteks Hindenburgi õnnetus või olümpiamängud.

6. Kaks filmi ja animafilm

Praegu lähed kinno, vaatad hunniku reklaame ja siis algab film ning peale seda on kõik. Vanasti sai aga vähema raha eest mitu korda rohkem. Esmalt näidati kinokroonikat, seejärel üks-kaks lühikest animafilmi ja peale seda kaks täispikka filmi.

7. Seriaalid

Vanasti näidati kinodes ka erinevaid sarju. Iga osa kestis umbes 20 minutit ja lõppes niivõrd põnevas kohas, et sa lihtsalt pidid järgmist osa minema vaatama. Niisiis tegid kõik lapsed oma kodutööd ja vanemate antud majapidamiskohustused kiirelt ära, et saaks minna seriaali järgmist osa vaatama.

8. “Daamid, palun võtke saali sisenedes kübar peast”

Just sellised sildid oli vanasti kinosaalides. Nimelt panid kinokultuuri algusaastatel mehed ja naised end kinno minnes viisakalt riidesse, mitte ei läinud sinna teksades ja pusaga. Kui mood ühel hetkel muutus, muutusid naiste peakatted niivõrd suureks, et need hakkasid taga pool olevate inimeste vaatevälja segama. Niisiis pidid naised mütsi ära võtma, et teised ka ekraani näeksid.

9. Vaheaeg

Kuna filmirullide vahetamine võttis vanasti ligi 10 minutit aega, siis pani kinotöötaja selleks ekraanile jooksma reklaami või soovitas külastajatel minna puhvetisse ja osta head ja paremat.

10. Peen sisekujundus

Vanasti nägid kinod välja suurejoonelised. Need olid rohkete kaunistustega ja olid küllaltki sarnased ilusatele teatritele. Tänapäeval on kinod aga modernesed ja näevad välja küllaltki tavalised. Nüüd on kinod aga juba suuremate kaubanduskeskuste osa. Vanasti oli kinoskäik aga omaette elamus.

11. Nutmisruumid

Jah, sa lugesid õigesti. Vanasti olid kinodes nutmisruumid. Need olid helikindlad ja seal oli suur aken ehk kui ema läks oma nutva lapsega nutmisruumi, sai ta filmi samal ajal edasi vaadata ning ei jäänud millestki ilma. Praegu on selleks näiteks erinevate kinode beebihommikud, kus heli on vaiksem.

Lõpetuseks treiler filmile "Cinema Paradiso", mis on üks parimaid filme, mis räägib kinost.

Vaata lisaks:
PÕNEV AJALUGU | Filmikunstile olulised hetked, mis tähistavad 2017. aastal aastapäeva.
10 fakti filmiajaloost, mis võivad nüüd veidrad tunduda.

Allikas: mentalfloss.com

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas