ARVUSTUS | "7 võõrast „El Royale’is““ on pikk, verine ja pagana hea


ARVUSTUS | "7 võõrast „El Royale’is““ on pikk, verine ja pagana hea
"7 võõrast "El Royale’is" - praegu kinodes. Ekraanitõmmis

1950-date aastate lõpul siseneb üksik mees kiirustades El Royale’i hotelli numbrituppa ja suleb enda järel kärmelt ukse. Olles hetke hinge tõmmanud, hakkab ta tööle - voodi tõstetakse seina äärde, vaip rebitakse üles, põrandalauad eemaldatakse ja mehega kaasas olnud nahkkott asetatakse tekkinud tühimikku. Mõne aja pärast, kui vaip ja voodi on taas omal kohal, kõlab uksel koputus. Mees avab ukse ja haavlipüssi kärgatuse saatel rebitakse tema keha ribadeks.

"7 võõrast "El Royale’is""
Bad Times at the El Royale
Goddard Textiles
režissöörDrew Goddard
peaosatäitjadChris Hemsworth, Dakota Johnson, Jon Hamm, Nick Offerman, Jeff Bridges
Kinoveeb8
 Bad Times at the El Royale
(2018) on IMDb

Nii algab "7 võõrast „El Royale’is““, mis on režissöör Drew Goddardi ("Metsamajake") austusavaldus nii Quentin Tarantino kui ka Agatha Christie loojutustamise stiilidele. Ühest küljest on tegu verise ja kohati tragikoomilise trilleriga, mis pakub vaatajatele mitmeid hästi kirjutatud ja nüansseeritud karaktereid. Teisalt õhkub filmist ka klassikalise müsteeriumi hõngu, kus usaldada ei saa mitte kedagi ja miski pole kunagi nii lihtne, kui pealtnäha paistab.

Kümme aastat pärast hotellis toimunud mõrva koguneb nüüdseks oma kunagised hiilgeajad minetanud El Royale’i seitse võõrast, kellel kõigil on sinna saabumiseks omad põhjused. Tegu on linateosega, mis toetub tugevalt tegelasi ümbritsevatele müsteeriumitele ja Goddard on õnneks suutnud leida oma hästi kirjutatud stsenaariumit ellu tooma väärika nätlejateansambli. El Royale’is peatuvad, ühel või teisel moel, Jeff Bridges ("Suur Lebowski“), Jon Hamm ("Pöörased"), Dakota Johnson ("Viiskümmend halli varjundit“), Chris Hemsworth ("Tasujad: Igaviku sõda"), Cynthia Erivo ("Lesed"), Cailee Spaeny ("Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus") ja Lewis Pullman ("Sugupoolte heitlus“).

Seotud lood:

Filmi pea kahe ja poole tunnine pikkus tagab selle, kõigile näitlejatele jagub piisavalt ekraaniaega, et oma tegelane vaatajale huvitavaks teha. On selge, et osad tegelased on režissöörile selgelt südamelähedasemad, kuid filmi lõpuks ei tundu üksi El Royale’i külalistest üleliigsena või ekraanil alaesindatuna.

Siiski, olenemata linateose tähtedest pikitud näitlejaskonnast teevad filmis parimat tööd ansambli kõige vähem tuntud liikmed. Eriti nauditav on allakäinud lauljannat kehastava Cynthia Erivo etteaste, kes hellitab vaatajate kõrvu mitmete tuntud Ameerika lugudega eelmise sajandi keskpaigast. Muusikat on üldse filmis väga edukalt rakendatud nii narratiivi osana kui ka ajastutunnetuse loomise mehhanismina. Lisaks Erivole teeb meeldejääva rolli hotelli retseptsionisti kehastav Pullman, kelle tegelane teeb filmi jooksul läbi ehk kõige drastilisema arengu.

Suurtähtedest näitab võrratut vormi Bridges, kes jagab oma parimates stseenides ekraani just Erivoga. Kõige tuhmimalt särab aga Dakota Johnsoni täht, kelle emotsioonitu ja igavavõitu rollisooritus meenutab natuke liialt palju tema etteastet Anastasia Steele’ina "Viiekümnes hallis varjundis“ ja selle järgedes.

"7 võõrast "El Royale’is" Forum Cinemas AS

Olenemata asjaolust, et "7 võõrast „El Royale’is““ kestab üle kahe tunni, ei veni film kordagi. Pidev fookuse vahetamine hästi kirjutatud tegelaste vahel tagab selle, et vaatajale esitatakse alati uut informatsiooni ja värskeid perspektiive, mis loo läbivalt värskena hoiavad. Sellegipoolest ei ole kõik näidatav hädavajaliku tähtsusega ja filmi ebatavaliselt pikka kestust olnuks võimalik monteerimislaual kärpida, ilma et lugu sellest kannataks.

Loe veel

Paaril korral esitatakse vaatajale informatsiooni, mis on juba varasematest stseenidest läbi käinud, ja tõenäoliselt ei ole vaja iga uue muusikapala alguses näidata seda, kuidas vinüülplaat vahetub. Mainitud stseenid ei pärsi mingil moel filmi nauditavust, kuid ei anna sellele samas ka mingit konkreetset lisaväärtust.

Hoolimata pikkusest on filmi suurimaks tugevuseks selle morbiidselt salapärane lugu. Režissöör Goddard on kasutanud oma uusima teose loomisel samu võtteid, mis leidsid rakendust tema kultusklassiku "Metsamajake“ ("The Cabin in the Woods") loomisel. Sarnaselt selle filmiga on "7 võõrast „El Royale’is““ eneseteadlikult oma žanri troopidele toetuv film täis arhetüüpseid tegelasi. Seetõttu ei ole tegu väga uuendusliku, vaid pigem vormilt tuttavliku linateosega.

See pole tingimata halb asi - Goddard näib eeldavat, et vaatajad on kursis teatud klišeehõnguliste tarantinolike võtetega, ja ta kasutab neid oskuslikult. Selle kõige tulemuseks on meelelahutuslik ja aina eskaleeruva narratiiviga thriller sellest, mis võib juhtuda siis, kui väga erinevate eesmärkidega inimesed samas hotellis öö veedavad. Nagu varem mainitud, siis mitte miski ei ole nii nagu pealtnäha paistab.

"7 võõrast „El Royale’is““ on igati nauditav veripunane põnevik, mis aitab leevendada Tarantino järgmise filmi ootamise vaeva. Tõsi, osad stseenid oleksid võinud pikkuse kärpimiseks olemata olla, kuid lõpuks töötab film tervikuna üsna hästi. Sellele aitavad kaasa enamasti kvaliteetne näitlejatöö ja Goddardi oskuslikult klišeede ja tuttavlike troopidega mängiv stsenaarium.

"7 võõrast „El Royale’is“ on praegu kinodes.

KOMMENTEERI!