ARVUSTUS | "Armastuseta" on ilus film perekonnasuhete vältimatust traagikast



ARVUSTUS | "Armastuseta" on ilus film perekonnasuhete vältimatust traagikast
"Armasuseta"Forum Cinemas AS

Vene filmid jõuavad Eesti kinolevisse enamasti vaid ühel põhjusel: siin on piisavalt vene publikut, kes emakeele kuulmise rõõmus kinno tõttavad. See, kas film tegelikult vaadata kõlbab, on sealjuures teisejärguline, kuna venelased vaatavad kodumaiseid linateoseid umbes samasuguse kohusetundliku järjepidevusega nagu eestlased uut "Klassikokkutulekut" ootavad. Seetõttu ongi hea meel vahelduseks kinolevis idanaabrite kvaliteetkino kohata.

"Armastuseta"
Нелюбовь
Arte France Cinéma, Why Not Productions
režissöörAndrei Zvjagintsev
peaosatäitjadYanina Hope, Maryana Spivak, Aleksey Rozin
Kinoveeb7
 Loveless
(2017) on IMDb

"Hea meel" on sedapuhku küll vaid tinglik väljend, kuna "Armastuseta" on nii sünge ja lootusetu film, et tekitab vaid ängi ja masendust. Andrei Zvjagintsevi ("Leviaatan") lavastatud krimipõnevik jutustab traagilise loo lõhkiläinud perekonnast, isast-emast ja noorest pojast, vanemate lahutusprotsessist ning mainitud poja müstilisest kadumisest, millele järgnevad uurimine ja otsingud. Krimipõnevikuga on siiski tegemist vaid vormilt – poisi kadumine on pigem plot device, mis käivitab tegevustiku ning võimaldab heita pilgu konfliktis vanemate hingeelusse ja -piinadesse. Olgugi et enamik filmi kestusajast kulub lapse otsinguile, on põhiline fookus just vanemate läbielamistel.

Loe veel

Ja just seal "Armastuseta" suurim võlu peitubki. Igas teises kontekstis võiksid need tegelased oma pahatahtlikkuses ja õeluses üdini põlastusväärsed tunduda, kuid Zvjagintsev hoidub igasuguste hinnangute andmisest, kujutab olukorda jäise objektiivsusega ning jätab valikud vaataja teha ning kui jõuab kätte see ebaharilik olukord, et film ei ütlegi ette, kes hea ja kes paha on, on hukkamõist märksa visam tulema. "Armastuseta" maailm on joonistatud niivõrd realistlikult, et kurjade sõnade ja ebamoraalsete tegude tagant kumavad läbi inimlikud nõrkused ja vead, kahetsus ja kurbus. Fenomenaalselt kirjutatud filmis on nii palju tuttavlikku ja tänapäeva ühiskonnale omast, et seda on raske vaadatagi.

Seotud lood:

Seetõttu ongi imelik, et filmi tegevustik toimub hoopis 2012. aastal, mitte abstraktses "tänapäevas". Raadios räägitakse peagi saabuvast maailmalõpust ja maiade kalendrist, mis kaotas oma päevakajalisuse täpselt viis aastat tagasi ning tekitab tunde, nagu "Armastuseta" olekski üles võetud 2012. aastal ja millegipärast alles nüüd välja lastud.

"Armasuseta" Forum Cinemas AS

Tegevuse toimumisaeg on sellevõrra veelgi veidram, et film üritab järjepanu mõista anda, kuidas üksteisest kaugenemine on seotud nutitelefonide ja -seadmete populaarsuse kasvuga. Tegemist on aga väga selgelt paari viimase aasta ja mitte poole kümnendi taguse probleemiga, nii et sedapuhku läheb film iseendaga konflikti. Muidu üsna peenelt komponeeritud teoses mõjub säärane in-your-face sotsiaalne kriitika väga robustselt ning üleüldse sobiks selline tehislik moraalilugemine ("internet ja sotsiaalmeedia on halvad, bla-bla-bla") paremini keskkoolikirjandisse kui Kuldgloobuse nominendile.

Ja kui jutt juba negatiivsele läks, ei saa mainimata jätta ka pidevaid seksi- ja alastistseene, mille ainus funktsioon – vähemalt ainus, mille ma välja suutsin mõelda – on öelda, et film on julge ja radikaalne. Okei, võib-olla peaks seks ja paljas ihu rõhuma tegelaste inimlikkusele, aga reaalsuses peatavad need vaid loo loomulikku kulgu ja pikendavad filmi niigi pikka kestust.

Sellega etteheited aga ka piirduvad. Kui oled venelane, mine kinno – naudi kodumaa kinokunsti. Kui oled eestlane, mine ikka kinno, sest hea film puudutab hinge rahvusest hoolimata. Pealegi on venelaste mured meile märksa kodusemad kui ameeriklaste omad. Ilus film perekonnasuhete vältimatust traagikast ja inimhinge nõrkusest.

"Armastuseta" on praegu Forum Cinemas kinodes.

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas