ARVUSTUS | "Dovlatov" - Eikeegi kangelaste ja antikangelaste maailmas


ARVUSTUS | "Dovlatov" - Eikeegi kangelaste ja antikangelaste maailmas
"Dovlatov"Estinfilm

„Kas tahate siin Põhja-Koread üles ehitada?" küsib demokraatlik võim imperialistlikult Aleksei German Jr sõnul intervjuus ajalehele "Новая газетa“. Need võimud kaklevad, õiendavad, pahandavad teineteisega. Ja tollest teisest võimust, tollest impeeriumist, mis sulgeb inimesed oma riiki, võtab neilt aeglaselt sisse hingatava õhu, muudab elu nende ümber sõna otseses mõttes võimatuks, otsustas Aleksei German Jr (sünniaasta 1976) teha filmi "Dovlatov".

"Dovlatov"
Довлатов
Art and Pop Corn, Metrafilms, SAGa
režissöörAleksei German Jr
peaosatäitjadDanila Kozlovski, Milan Maric, Artur Beschastny
Kinoveeb8
 Dovlatov
(2018) on IMDb

Ja eks ta teab, kust see õhupuudumise tunne tekib. Mitte ainult õhu puudumine, vaid ka keelamine ja mittesuhtlemine ja kokkusurutus – mis lõhub tegelikult mitte ainult inimesi, vaid ka suhteid inimeste vahel. Kuidas suhelda inimesega, kelle teosed on keelatud? Kes ise on keelatud? Intervjuus mainib režissöör ka seda, kuidas tema isa Aleksei German telefon lakkas ühel päeval helisemast, sest tema filmid olid keelatud. Sellest tekkis ka Aleksei German nooremasse distantsi hoidmise vajadus teistest Venemaa filmitegijatest. Mitte kunagi ei või teada, mis juhtub kui…

Absurd, nali, hallid kaadrid, väga hästi valitud peaosatäitja – serblasest Mian Maric – mängivad toda kafkalikku aega valusalt ja täpselt välja. Kaks peaosalist Sergei Dovlatov ja Jossif Brodski – nii vene kultuuriruumis kui ka sellest väljaspool – ka selles filmis. Kusjuures Brodski on kuulsam kui Dovlatov. Eestlastele on muidugi Tallinnasse põiganud kirjanik-ajakirjanik Dovlatov rohkem südame ligi, sest ta ikkagi elas siin aastatel 1972 – 1976. Ja eks me ole kuulnud toda Sergei Dovlatovi tsitaati: „Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.“ Aga Dovlatov on kuidagi nähtavam. Oli füüsiliselt kaugele nähtav – tõmmu juudi-armeenia päritolu kahemeetrine mehekolakas, kes selles filmis pea igal pool kuuleb ühte ja sama palvet „Kirjutage!“. Aga kuidas? Kes avaldab?

"Dovlatov" Estinfilm
Seotud lood:

Milan Maricis on leitud tummine vaikus ja tõmmusus, mis iseloomustab ka Dovlatovit piltidel. Marici karisma teeb filmist midagi enamat. Dovlatovi mitte kirjutamine tundub Maricit pidevalt kaadris hoides nahaalne ja jõhker. Kogu aeg on tunne, et jookseks ja teataks kuhugi, et lõpetage ära. Ja siis tuleb meelde, et politseisse ei saa teatada, et nad ei päästa Siberisse viiduid või kahtlasi. Aga kuhu joosta.

Kõik räägivad maalidest, mida nad maalivad pööningule ja raamatutest, mida nad kirjutavad ainult iseendale ja muusikast, mida tohib kuulata vaid keldris. Umbes nagu kapitalistlikus maailmas ei tohi olla õnnetu ega edutu. Nii kui inimesed kummastki asjast räägivad, visatakse nad üle parda ja öeldakse, et mis asja. Tegelikult ei tohi ka kommunistlikus maailmas õnnetu olla. Edutu ollakse juba ette. Ambitsioone, mis on kõikide inimeste lihastesse pandud, ei ole võimalik ellu viia. Pidevalt tekib tunne, et näemegi Monet'i maale, mis kujutavad tardunud hetkeid. Degas'i baleriine, kes seisavad tolles üliilus paigal. Sest liikuda ei saa, muutuda on võimatu. Nagu üks Dovlatovi endine näitlejannast sõbranna talle nagu muuseas teatab: „Sul on julgust olla eikeegi kellegite seas.“ Ja Dovlatovil on see julgust tõesti olemas.

Midagi markantset tuleb välja situatsioonis, kus ajalehe peatoimetaja teatab Dovlatovile, et tolle tekstid on mõttetud, et neis ei ole kangelast ja antikangelast. Mina oleks ilmselt küsinud, et kas te tahategi, et teie ajakirjanik joonistaks koomikseid, nagu suures kapitalistlikus Ameerikas. Aga ega Dovlatov noist koomikseist küll midagi ei tea. Seal peab olema kangelane ja antikangelane. Dovlatov ei taha. Justnimelt see julgus olla eikeegi – hoolimata selle võimsast, kõikehaaravast tähenduslikkusest – on otsekui võimatu heites pilgu Dovlatovile ja Brodskile justnimelt tolles autsaiderite seltskonnas. Nad on. Neid on. Aga impeeriumi propaganda võtmes neid pole. Seal ongi nad need julged eikeegid.

"Dovlatov" Estinfilm

Loe veel

Film koosnebki autsaideritest, kes igapäevaselt ühelt olengult teise kaovad teavitades üksteist enda ümber olevast ignorantsusest või sellest, kuidas suvalisel vene kirjanduse propaganda sündmusel mängib Dovlatov, et ta on Franz Kafka. Sellele reageerib kena naisterahvas, kes sellel samal vene kirjanduse (mis siis et 19. sajandi kirjanduse) päeval küsimusega, et kust siis Franz tuleb ja kas ta ei tahaks tulla koos nendega viina jooma. Või kui Brodski ühel luulelugemise istumisel teatab, et ta sai tuttavaks naisega, kes arvab, et Joyce on välismaise joogi nimi.

Ja eks nende kahe kuju: Sergei Dovlatovi ja Jossif Brodski ühes filmis näitamine tekitabki mitmeid mõtteid. Kirjanduse kohtus (ka selline absurd on vene kirjanduse lukku kirjutatud) seisnud Brodski mõjub Dovlatovi kõrval tasakaalustava elemendina. Ta teab. Ta on näinud. Ehkki filmis seda kohe kuulda pole. Temast saamegi teada vaid sõprust ja toda austust kahe mehe vahel. Dovlatov peab Brodskit geniaalseks. Aga Dovlatov ei tea. Sest ta ei ole kangelane ega antikangelane. Ta on eikeegi.

Ja nagu Juku-Kalle Raid Eesti Päevalehes omal vibutaval sõrmel selle filmi kohta teatas: „Värske mängufilm "Dovlatov” annab nõukaaja kogu selle allapressituse, hirmu ja lootusetusega filigraanselt edasi. Paremat surutise aabitsat pole olemas.“

"Dovlatov" on praegu Forum Cinemas kinodes.

KOMMENTEERI!