ARVUSTUS | "ema!" on väärt film, mida on aga raske sõnadesse panna



ARVUSTUS | "ema!" on väärt film, mida on aga raske sõnadesse panna
"ema!"Forum Cinemas AS

Noor naine (Jennifer Lawrence) ja vanem mees (Javier Bardem) on kahekesi suures majas idüllilist elu alustanud, aga kõik see tore pannakse peagi proovile, kui ukse taha hakkavad ilmuma ootamatud külalised.

"ema!"
mother!
Paramount Pictures
režissöörDarren Aronofsky
peaosatäitjadJennifer Lawrence, Javier Bardem, Ed Harris, Michelle Pfeiffer, Domhnall Gleeson, Brian Gleeson, Kristen Wiig
Kinoveeb8
 Mother!
(2017) on IMDb

Pole tähtis, kas sa oled näinud intrigeerivaid, aga üsna sirgjoonelisi reklaamklippe või mitte. "ema!" on niivõrd omapärane filmielamus, et tavapärane arvustus poleks selle tutvustamiseks piisavalt hea.

Ma isegi oskaks sellest tavapärasel viisil kirjutada, nii et ei üritagi ja kriban siia lihtsalt oma esimesi ja kandvamaid mõtteid, mis seansi ajal ja järel peas tekkisid.

"ema!" puhul on usutav, et vaataja esmamuljesse kuulub hea kulbitäis segadust, sest kultusrežissöör Darren Aronofsky uusimat on raske kuidagi n-ö paika panna.

On see (kunstiliselt ilutsev) õudukas? On see poliitiline allegooria? Eri inimesed loevad siit nimelt välja väga erinevaid sõnumeid, näiteks seda, et teos kutsub üles keskkonda päästma või patriarhaalsele maailmakorrale selga pöörama või immigrantide probleemile selget kiiret lahendust leidma, et arenenud ühiskonda hävingust päästa… Veel on see vaadeldav spirituaalse filmina, olgu siis piiblipõhisena või mitte.

Seotud lood:

Ma lugesin veebist natuke ka Aronofsky enda kommentaare ja mulle tundus, et sobivad kõik siin toodud määratlused – ja veel teisedki, vastavalt sellele, mida inimene suudab näha. Taju on ju nii valikuline, me näeme kõike vastavalt sellele, milleks valmis oleme.

Loe veel

"ema!" Forum Cinemas AS

Ühes võime siis nõustuda: "ema!" on ennekõike kunstiline film, mis ei taha mingit valmismälutud poolseeditud sisu pakkuda.

Selle 121 minutit kestva kaootilise lõbusõidu eesmärk on panna sind midagi tundma ja sellele tõlgendusi pakkuma. Jah, see võib tunduda lahterdatav õudusfilmiks, aga teose keskmes on kogemus, mitte žanriline kuuluvus või isegi selge sidus lugu.

Aronofsky filmid ongi ju üldiselt rasked kuidagi mugavalt kompaktselt kokku võtta, nii et "ema!" jätkab traditsiooni.

Mulle vana Jungi fännina tundub, et linalugu maksab eelkõige võtta inimese spirituaalse ärkamise loona. Aga kui sulle meeldib "emas!" sisalduvat sümboolikat lahti mõtestada näiteks Piibli kaudu, siis võib seda nimetada loomise looks. Sama asi teises keeles, näen mina.

Partnertantsude maailmas on käibel väljend, et naine on pilt ja mees on raam. See on loomise looga kindlasti ühilduv kontekst, kuna loomine kui protsess põhineb mõlemal, nii raamil (vorm, kuju) kui ka pildil (sisu).

Nagu "emas!" kenasti lahti rullub, on mõlemad vajalikud loomise nii loomiseks kui ka hävitamiseks, et uuele taas ruumi teha. Ja kumbki võib seega tunduda hea või halb, mis oleneb vaatlejast.

Kui sulle aga säärased lähenemised ei sobi, siis "ema!" pakub filmisõbrale veel mitmeid lähenemisi, mille teel end külge haakida ja suhestuda. Aronofsky teos on kui lõbus kinovõlukunsti-ühepajatoit, kust võid leida igasuguseid põnevaid viiteid ja seoseid žanridele, režissööridele ja filmidele, mis on eri põhjustel meelde jäänud.

Minule tulid pähe näiteks seosed selliste töödega nagu Iñárritu "Lindmees" ("Birdman") ja "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), Terrence Malicki "Elupuu" ("Tree of Life"). Ameerika nn räpast lõunat justkui iseseisva tegelasena esile tõstvad filmid ja sarjad, eriti hiljuti meie kinodes jooksnud Sofia Coppola "Petetud" ("The Beguiled"), Michael Haneke "Jõhkrad mängud" ("Funny Games"), eriti selle Austrias valminud algvariant.

Seosed tekkisid eri alustel – kord lavastuslike võtete, kord mingi sisulise punkti või konteksti põhjal. Aga mis iganes võrdlused pähe kargavad, "ema!" on siiski värske ja omapärane töö, mis ei ole millegi odav koopia.

"ema!" Forum Cinemas AS

Eriti värske ja omapärane on viimane jupp – ma nimetan selle loomise osaks -, mis on ebamaine ja abstraktne nii ekraanil toimuva osas kui ka puhtpildiliselt.

Seda lahtirulluvat fantasmagooriat ei saa täpselt sõnadesse panna, see on nii muutuv, kauakestev ja samas tehniliselt täiuselähedaselt kokku pandud, et ma ei leia sõnu. Kõik on liikumises, muutumas, nihkes, vägev. Vägev, ma ütlen.

Kuigi "ema!" on olemuselt säärane film, mis ülistab ja tõstab esile filmitegemise kunsti, mitte ei sea esikohale näitlejaid, on ka nende tööd tegelikult väga hästi välja kukkunud.

Põhikohal on Jennifer Lawrence, kes on oma parimas vormis ja paneb isikliku õudusunenäo keskel viibiva inimesena hoobilt kaasa elama. Kuna kaamera viibib tihti tal otse näos, siis on hea, et ta nii hästi hakkama saab.

Javier Bardem jääb pigem tagaplaanile ja ta tegelane pole siin isegi järgmine kõige huvitavam – see au kuulub pigem ekraaniveteranidele nagu Ed Harris ja Michelle Pfeiffer. Mäletad veel seda 1980- ja 90ndatel poppi näitlejannat? Ma täpsemalt ei seleta, miks nad põnevad on, muidu räägin ehk liiga palju ära.

Kokkuvõtteks sõnastan ümber ühe teise kriitiku sõnu: "ema!" on film, mida on kerge austada, aga keeruline armastada. Isiklikult siiski tundsin nii austust kui ka õrnu tundeid.

Nii et seda teost on raske soovitada, paljud nagunii ei laigiks. Aga kas Aronofskyt on vaja üldse soovitada? Ta pole mingi tavaline tegija, ta on legend. Kui sa oled tema loomingulise käekirjaga juba tuttav, siis sa ilmselt tead juba ise, kas tahad "ema!" näha või mitte.

"ema!" on praegu Forum Cinemas kinodes.

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas