ARVUSTUS | Mark Wahlbergi märul "22. miil" paneb vaataja vastuvõtuvõime proovile


ARVUSTUS | Mark Wahlbergi märul "22. miil" paneb vaataja vastuvõtuvõime proovile
"22. miil"Forum Cinemas AS

Millal liiga palju on juba liiga palju? Märul "22. miil" ("Mile 22") paneb oma intensiivsusega vaataja vastuvõtuvõime proovile, aga igav pole film kunagi.

"22. miil"
Mile 22
STXfilms, Huayi Brothers
režissöörPeter Berg
peaosatäitjadMark Wahlberg, Iko Uwais, Lauren Cohen, John Malkovich, Ronda Rousey.
Kinoveeb6
 Mile 22
(2018) on IMDb

Peter Bergist on kujunenud midagi Mark Wahlbergi ihurežissööri taolist. See on juba neljas Bergi film järjest, kus Wahlberg kaasa lööb ja keskset osa täidab. Ja ilmunud on kõik neli viimase viie aasta jooksul.

Nagu nende meeste puhul ikka, on "22. miil" mitte mingi niisama märul, vaid ambitsioonikas ja vägivaldne. Ambitsioon väljendub seekord osaliselt teemavalikus (USA luure sajalane tippüksus püüab salapärast topeltagenti taltsutada), aga peamiselt selles, kuidas lugu on edasi antud.

Filmisõpradelt hellitusnime „kompetentsiporr” saanud filmid ja sarjad on tavaliselt märulid või põnevikud, kus väga targad ja osavad inimesed teevad asju, mida meie ei suudaks. Enamasti on nad väljas riikliku turvalisuse eest, terroristide vastu vms.

Sellises tihedalt asustatud n-ö žanris on raske silma paista, aga režissöör Berg ei karda üritada. Ta pingutused kannavad vilja selles mõttes, et tulemus on tõesti omanäoline. Lisaks hea uudis, et see kestab ainult umbes poolteist tundi. Tänapäeval on miskipärast iga endast lugupidav film pigem ca kahe tunni pikkune, mis on palju vaatavale inimesele tüütu ja ajaliselt koormav.

"22. miil" Forum Cinemas AS
Seotud lood:

Halb uudis on aga see, et lühidus ja omanäolisus on sündinud kõnealusel juhul vaatajasõbralikkuse arvel. Las ma seletan.

"22. miil" koosneb põhimõtteliselt ainult märulist. See pole iseenesest probleem – näiteks sarnase valiku teinud hiljutine "Sicario: Soldado päev" oli mulle vägagi mokkamööda. Murekoht on aga, et enamik ajast on raske aru saada, mis üldse toimub.

Kaameratöö isegi ei ürita aidata ekraanist toimuvat head ülevaadet saada, vaid rõhutab kaost, mis inimeste mollimise ja tapmise ajal tegelikult valitseb. Justkui rõhutab, kui visuaalselt ebahuvitav ja ebakinolik säärane asi päriselus on.

Selline hüplik ja kaoseline viis märulistseene esitada on õnnestumise korral vahel täitsa lahe, aga paljudel juhtudel mõjub pigem segadusstekitavalt ja väsitavalt.

Trend pole just uus – esimesi kuulsaid näiteid oli "Bourne’i identiteet” ("The Bourne Identity”, 2002) –, aga jõuab "22. miilis" vist küll uue madalpunktini. Berg rõhutab lähenemist kogu aeg üle, nii et sarnane kaos jätkub ka rahulikel hetkedel. Kaamera jälgib toimuvat pidevalt kuskilt ebamugavast nurgast, mis teeb jälgimise raskemaks kui tingimata olema peaks, ja kui veristamine pihta hakkab, siis muutub asi isegi hullemaks.

Vaataja füüsilist ebamugavustunnet on rõhutatud ka äkiliste ja pahaendeliste helide abil, mis on seni tuttav trikk peamiselt moodsate õudukate varamust.

Jah, tulemus mõjub omanäoliselt – aga ka hektiliselt ja kuidagi mõistusttuimestavalt. Raske on sisse elada. Nagu prooviks videomängu, mille kaamerasüsteem tõsiselt korrast ära on ja jälgimiseks kogu aeg ebasobiva nurga pakub.

Kindlasti ei aita seegi, et rahulikke hetki, kus kedagi parajasti kohe veristama ei hakata, on nii vähe. Ja nii tegelased kui ka nende dialoog on agressiivse tooniga ja intensiivsed. Mitte et selles linaloos kahekõnele erilist kohta on – enamasti keegi peab lihtsalt monoloogi või karjub kellegi peale. Tempo poolest meenutab "22. miil" pigem treilerklippi kui pärisfilmi.

"22. miil" Forum Cinemas AS

Isegi keskset osa täitev Mark Wahlberg on oma tavapäraselt maheda oleku minetanud ning kärgib ja õelutseb kolleegidega nii mis kole. Kui minult küsida, siis see jätab tegelasest pigem nõrga isiksuse kui tõelise liidri mulje (mis oli oletatavasti siiski eesmärk), aga nojah.

Loe veel

Tegelaste puhul on tehtud samas paar põnevat valikut. Esiteks muidugi Indoneesia päritolu kaklus-staar Iko Uwais topeltagendina, tuntud filmidest nagu "The Raid" ja selle järg, "Star Wars: osa VII" (kehastas Razoo Quin-Fee’d) ja Keanu Reevesi "Man of Tai Chi". Kahjuks on talle vähe ruumi eraldatud. Ehk näeb tüüpi rohkem hiljem, kuna "22. miil" on planeeritud uue triloogia avalöögina.

Teiseks mõjub värskendavalt, et ka tähtsamad naistegelased – WWE/UFC tähe Ronda Rousey ja "Elavate surnute" ("The Walking Dead") Lauren Cohen’i esituses – on armutud ja külmaverelised tapjad. Paraku pole ka neile kuigi palju ekraaniaega eraldatud.

Ma panin arvustusse peamiselt mõtted, mis vaadates kohe pähe kargasid, aga see ei tähenda, et "22. miil" on puhas ebaõnnestumine. Igav pole lugu kunagi ja nii palju kui õnnestus kaoselise montaaži vahelt silmadega välja noppida, näeb madistamine lahe välja. Aga selline üliintensiivne lähenemine mõjub kokkuvõttes juba nagu toidu üleküpsetamisena.

"22. miil" on praegu kinodes.

KOMMENTEERI!