ARVUSTUS | „Pablo ja Escobari vahel” – isegi "kahtlases" maailmas kõrgele tõustes võib saavutada poptäheväärilise kohtlemise



ARVUSTUS | „Pablo ja Escobari vahel” – isegi "kahtlases" maailmas kõrgele tõustes võib saavutada poptäheväärilise kohtlemise
Javier Bardem filmis "Loving Pablo" (foto: tootjad)Forum Cinemas AS

Meelemürgid on halvad ja narkoärikad kahtlased, aga kui selles maailmas piisavalt kõrgele tõusta, siis hakatakse sinust filme tegema ja sind teiste popkultuuri-kangelastega vääriliselt kohtlema.

"Pablo ja Escobari vahel"
Loving Pablo
Escobar Films
režissöörFernando León de Aranoa
peaosatäitjadJavier Bardem, Penélope Cruz, Peter Sarsgaard, Julieth Restrepo, Óscar Jaenada
Kinoveeb7
 Pablo ja Escobari vahel
(2017) on IMDb

Nii võiks omast kogemusest kinnitada Pablo Escobar, kes uhkeldab Netflixi hittsarja „Narcos” järel ka lõpuks päris oma filmis.

Javier Bardemi kehastatud kurikuulsa narkoparuni lugu on seekord esitatud ajakirjaniku (Penélope Cruz) vaatenurgast, kes oli tema armuke – stsenaarium põhineb tõsielulisel raamatul, mille too juba 2007. aastal välja andis.

Tõsieluline eepiline armastuslugu, peaosades kaks suurt Hispaania filmitähte, kes on suutnud Hollywoodis läbi lüüa... Kerge on siin eeldada, et „Pablo ja Escobari vahel” on pinnapealseks jääv edevusprojekt, mis ei püüa oma nimikangelasse süübida ja tema kohta midagi uut avastada.

Ja sellisel viisil eeldajal oleks õigus, sest põhiliseks müügiargumendiks jääb tõesti näidata Bardemi ja Cruzi – kes on muide omavahel abielus – seda grandioosset päriselulist telenovela’t esitamas, mitte anda võimalust Escobari mõttemaailma ja ellu süübida.

Javier Bardem filmis "Loving Pablo" (foto: tootjad)
Seotud lood:

Loos ja selle ülesehituses pole midagi erilist – põhimõtteliselt ikka needsamad „ahnus on hea” ja selle edasiarendusena moodsate maffiafilmide stampvõtted, mida oleme näha saanud ajast, mil vastavalt Oliver Stone’i „Wall Street” (1987) ja Martin Scorsese „Goodfellas” (1990) need moodsa kino ajalukku kirjutasid.

Loo keskmes on muidugi Escobari ja tema ajakirjanik-armukese suhe, aga karakteriarendusega pole tegijad hakanud ülemäära väga vaeva nägema, nii et see jääb pinnapealseks ja stamplikuks.

Mõned olulised arengud ja infokillud ilmuvad välja isegi päris ootamatult, mida eelnevalt nähtu põhjal justkui oodatagi ei oska. Näiteks tõik, et Virginia tegelikult oma Pablot natuke kartis või et Pablo tedagi pettis. Sellised asjad mainitakse mingi hetk jutustaja poolt lihtsalt ära, ilma et need kuidagi loomulikult loo arengusse sobituksid.

Võib-olla peaks eelnevas süüdistama algupärasest märgatavalt lühemaks nuditud kinovarianti? IMDb ja osad arvustused nimetavad teose pikkuseks 123 minutit, ise nägin aga 16 minuti võrra lühemat teost. Materjali välja lõigates võis allesjääv ju tõesti oma sisemist sidusust kaotada.

Loe veel

(Metacriticu ja Rotten Tomatoesi poolt kogutavate kritiikute üldhinded on samas veel tunduvalt madalamad kui minu 7/10, vastavalt 44/100 ja 33/100.)

Peter Sarsgaard filmis "Loving Escobar" (Foto: tootja)

Aga linaloo kaks põhitrumpi on nii tugevad, et vaatamiseks kulutatud aeg ja raha tunduvad siiski täitsa hästi kulutatud.

Esiteks... ma pole küll päriselus füüsilise vägivalla pooldaja, aga „Pablo ja Escobari vahel” esitab narkoäriga kaasnevat verevalamist ja retsimist nii pildiliselt kaasakiskuvalt ja leidlikult, et sellest kujuneb tõeline vaatemäng.

Teate küll, päriselus selliseid asju näha pole üldse kinolik ega mõnusalt adrenaliini kerre nöbistav, aga ekraanil muutub verelaskmine üllatavalt cool’iks. See on kindlasti üks aspekt, mida stsenarist-režissöör Fernando León de Aranoa võib siin oma töövõitude hulka lugeda.

Teiseks... on Bardem endiselt sarmikas näitleja, mis ei üllata ilmselt enam kedagi. Ma ei tea, kas Escobar oligi täpselt selline nagu Bardem teda kujutab, aga kindlasti on meie ees realiseerunud üks mõjus kurjategija.

Need veidralt elutud poolpilukil silmad, mis justkui möödaminnes kõike piidlevad, pekikõhuke ja lokid moodustavad huvitava koosluse, mida jälgides saatis mind pidevalt miskipärast mõte, et roll sobiks hästi ka moodsa rämpskino üheks töökaimaks täheks tõusnud Nicolas Cage’ile.

Cruzi panus on samuti korralik, aga tema tegelanna on pigem teisejärgulise tähtsusega ja iseseisvalt võttes mitte kuigi intrigeeriv. Rohkem nagu glamuuri- ja luksusjanuline dekoratsioon sellel suurel uhkel maalil, millel nimeks Pablo Escobari elu.

Teos jõudis maailma ette Veneetsia filmifestivalil mullu septembris, aga peab ütlema, et levitajate poolt oli tark otsus selle kinnotoomist tänavusele suvele nihutada.

See on kahtlemata pilkupüüdev tükk suure-ekraani-ajaviidet, aga filmina pigem pinnapealne ja käigult seeditav. Teisisõnu, suviseks meelelahutuseks justkui loodud.

"Pablo ja Escobari vahel" on hetkel Forum Cinemasi kinodes

KOMMENTEERI!