ARVUSTUS | Parima filmi ja režissööri Oscarid võitnud "Vee puudutus" on armastuskiri filmikunstile

 (1)
ARVUSTUS | Parima filmi ja režissööri Oscarid võitnud "Vee puudutus" on armastuskiri filmikunstile
"Vee puudutus" - kinodes 23. veebruarist. Ekraanitõmmis

Pole mingi saladus, et kahe "Hellboy" filmi, "Blade II", "Saatana selgroo", "Paani labürindi" ja "Vaikse ookeani võitluse" režissöör Guillermo del Toro armastab koletisi. Tema filmides on olnud nii hiigelsuured robotid, olendid teisest dimensioonist, vampiirid ja vaimud, kuid alles "Vee puudutusega" ("The Shape of Water") tegi ta oma esimese läbi ja lõhki armastusloo inimese ja "koletise" vahel.

"Vee puudutus"
The Shape of Water
Double Dare, You Productions
režissöörGuillermo del Toro
peaosatäitjadSally Hawkins, Richard Jenkins, Michael Shannon, Doug Jones, Octavia Spencer, Michael Stuhlbarg
Kinoveeb7
 The Shape of Water
(2017) on IMDb

Del Toro filmides on armastus inimese ja nö. ebardi vahel alati suurt rolli mänginud: "Hellboy" filmides oli selleks nimitegelase ja tuld taltsutava Liz Shermani suhe ning näiteks kummitusfilmis "Veripunane mäetipp" ("Crimson Peak") venna ja õe painajalik tragöödia.

Juba Guillermo del Toro parimaks filmiks pärast kolm Oscarit võitnud "Paani labürinti" nimetatud "Vee puudutus" on aga Mehhikost pärit žanre kokku sulandava meistri esimene film, mis räägibki väga konkreetselt ühest naisest, kes armub salajases USA laboris töötades sinna uurimiseks toodud koletisesse ehk antud juhul amfiibinimesesse ja see kõik toimub väga sobilikult valitud Kuuba raketikriisi eelõhtul.

Del Toro filmidest võib juba oodata, et tema lood leiavad aset mõnel olulisel ajaloolisel perioodil: "Paani labürindis" oli selleks näiteks 1944. aasta kodusõjajärgne Hispaania ning esimene "Hellboy" algas Teise maailmasõja ajal, aga kuna film põhines Mike Mignola koomiksil, siis polnud režissööril antud juhul tausta valimise osas ka väga palju sõnaõigust.

"Vee puudutus" - kinodes 23. veebruarist. Ekraanitõmmis
Seotud lood:

"Vee puudutus" on klassikaline kaunitari ja koletise lugu, mis on filmikunstiliselt oluliselt rohkem väärt kui möödunud aasta alguses ilmunud "Kaunitar ja koletis". Kaunitari armumine koletisse pole filmiajaloos midagi erakordset, sest seda teemat on juba isegi liiga palju kasutatud, aga Del Toro kasuks räägib tõik, et sellised filmid on harva head olnud ja veel vähem on need olnud nii selged armastuslood.

Kui me räägime näiteks Mary Shelley "Frankensteinist" ja selle sadadest mugandustest, siis on alati peale jäänud isanda ja loodu suhe. Antud filmis seda pole, sest amfiibinimene pole mitte kellegi loodud, vaid iseseisev, mõtlev, emotsionaalne ja intelligentne olend, kes tuuakse uurimiseks teadlaste pilgu alla, et olla Külma sõja vaimus venelastest innovatsiooni osas eespool, aga teadlased ja Lõuna-Ameerika jõest leitud olendi valvur kolonel Richard Strickland (Michael Shannon) ei arvesta, et laboris põrandaid, kraanikausse ja WC potte küüriva tumma Elisa (Sally Hawkins) tähelepanu haarab teiste silmis verejanuline koletis kohe esimesest silmapilgust.

Elisa töökaaslane Zelda (Octavia Spencer) hoolitseb, et teiste silmis kõnevõime puudumise tõttu veidrikuna tunduv naine pahandustesse ei satuks, nagu näiteks igahommikuse hilinemise tõttu talle töökaardi kirjapaneku järjekorras koha hoidmine. Elisa ei vaja aga kaitset, sest jälgides tema harjumuspärast elu oma vanuse pärast muretseva reklaamikunstniku ja toonases kontekstis oma tõelist mina varjava Gilesi (Richard Jenkins) seltsis, saab kohe selgeks, et naine on oma puudusele vaatamata võimekam kui kõik teised.

"Vee puudutus" - kinodes 23. veebruarist. Forum Cinemas AS

Ja väga võimekad on põhimõttelised kõik näitlejad, sest nende tegelaste rollid on suurepäraselt kirjutatud ja nad läbivad ka filmi jooksul tuntavad muutused, kuigi sama ei saa öelda viimasel ajal tüüprollidesse sattunud Michael Shannoni kohta. Ta kehastab siin samasugust keevalise iseloomuga meest nagu "Terasmehes" ("Man of Steel), "Ööloomades" ("Nocturnal Animals") ja "Keeluaja kuningas" ("Boardwalk Empire"), kuigi vaiksematel hetketel on tunda Jeff Nicholsi "Midnight Speciali" ja "Take Shelteri" rollisoorituste stiilis pisikesi nüansse, mida karjumise ja peksmise ajal ei märka. Shannon võib küll tuttavlikuna näida, aga ta suudab ikkagi missioonitundest tiivustatud mehe muuta filmi üheks kõige meeldejäävamaks tegelaseks.

Filmi dramaatiline kese tuleneb siiski nö. kuldsest triost: Elisa, Giles ja amfiibinimene (Doug Jones). Del Torole meeldivad küll koletised, kuid sinna alla mahuvad ka veidruste ja muude tavaliste inimeste hulka mitte sobituvate puuduste poolest meeldejäävad inimtegelased. Elisa võib olla tumm, aga ta kuuleb ja tajub kõike suurepäraselt. Helidisain ning režii on Elisa helidemaailma kujutamisest kohati nii vaimustuses, et filmi parimad stseenid sünnivadki just sellest kooslusest.

"Vee puudutus" on küll muinasjutuline maagiline realism, kuid flmis jagub siiski ohtralt alastust ja verist vägivalda, sestap ka USA R-reiting (alla 17-aastastele keelatud ilma saatjata). Vägivald tuleneb aga tõigast, et üks koletis asub filmis märatsema, aga nagu Giles loo alguses meile jutustab, siis see on lugu armastusest ja koletisest, kes üritas seda hävitada. Koletise all mõeldakse nii nagu paljudes teistes Del Toro filmides hoopis inimest, kelleks on antud juhul ajastu reeglitest, nõudmistest ja toonase ühiskonna mõttemaailmast läbi imbunud eriti jälk Strickland.

Loe veel

"Vee puudutus" - kinodes 23. veebruarist. Forum Cinemas AS

Alastus on miski, mida me pole Del Toro filmides varem sellisel kujul näinud, aga ka siin ei tegele tema kaamera naise keha imetlemisega, vaid näitab ainult seda, mis on peategelase elus ja rutiinis oluline: igapäevane ärkamine, munade keetmine, vannis munade keetmise aja peale enese rahuldamine ja siis tööle koristama. Ja nii kordub rutiin iga päev. Elisal pole meest ega ideaalselt Ameerika perekonda nagu see, mida hiljuti vallandatud Giles oma reklaampostrtel kujutab või mida nende korterite all asuvas vähekülastatavas kinodes näidatakse. Elisa on oma iseseisva eluga rahul ja miks ta ei peakski olema ajal, mil klassikaline, kuid vaikselt murenev ja ühiskonda rõhuv Ameerika perekonnamudel polnud mitte tava, vaid lausa kohustuslik näide ideaalselt elust.

Ühel päeval satub Elisa kokku aga unelmate mehega, kelleks osutubki juba mainitud amfiibinimene. See kohtumine on niivõrd oluliste teemadega laetud, et siit võib kohe välja koorida näiteks läbiva sõnumi, milleks on teistest eristumise tõttu kaaslase leidmise raskused. Anfiibinimene ei näe Elisat tumma naisena, vaid intelligentse ja tundliku olendina nagu tema ise ja see ongi nende suure armastuse algus, mis viib olendi päästmiseni ja tõelise koletise meeletu raevutsemiseni.

Jah, filmis on ka seksistseen, sest armastus viib tavaliselt selleni, aga ma luban, et sellist seksistseeni pole te kunagi näinud: see on maagiline, muinasjutuline ja tõesti hämmastav. Filmis on ka tantsustseen, mis esialgu tundus täiesti juhuslik ja sobimatu, aga vaadates loo asukohta, ajastut ja Gilesi korteris vahetpidamata taustal jooksvaid klassikalisi filme, siis sai mulle alles hiljem selgeks, kuivõrd sobilik oli see must-valge tantsustseen.

"Vee puudutus" pole Del Toro parim film, sest erinevalt "Paani labürindist", mis murdis klassikaliste muinasjuttude reegleid nii nagu seda varem polnud tehtud, ei tee tema uus film midagi uut. Siit puudub täielikult pinge, üllatusmomendid ning sümbolid ja kujundid jäävad samuti õhukeseks ja iseenesestmõistetavaks. See on film, mis ei kutsu analüüsima ega selle üle arutama, aga oma töö eest Oscari võitnud Alexandre Desplati muusika, Del Toro enda "Mimicu" ja "Veripunase mäetipu" üles filminud Dan Laustseni operaatoritöö, üldine kunstnikutöö ja näitlejate vapustavad esitused tahavad, et sa naudiksid ja elaksid sisse. Ja selle eesmärgi saavutab film meisterlikult. "Vee puudutus" on kaunis armastuskiri filmikunstile

"Vee puudutus" võitis 90. Oscarite jagamisel 13 nominatsiooni hulgast neli Oscarit, sealhulgas ka parim film ja režissöör.

"Vee puudutus" alustas Forum Cinemas kinodes 23. veebruaril.

KOMMENTEERI!