ARVUSTUS | "Põrgu Jaan" oleks pidanud lühifilmiks jäämagi


ARVUSTUS | "Põrgu Jaan" oleks pidanud lühifilmiks jäämagi
"Põrgu Jaan"Kaader filimist

Kaur Koka esimene täispikk mängufilm "Põrgu Jaan" on üks nendest filmidest, mille tunned kohe ära, sest see meenutab Veiko Õunpuu ("Sügisball", "Püha Tõnu kiusamine"), Rainer Sarneti ("Idioot", "November") ja Sulev Keeduse ("Kirjad Inglile", "Mehetapja/Süütu/Vari") filme. "Põrgu Jaan" on aga nende hulgas ainus, mis näeb küll tõesti vapustav välja, aga mille süžee on nii õhuke, et ei õigusta mitte kuidagi pea kahe tunnist pikkust.

"Põrgu Jaan"
Põrgu Jaan
Homeless Bob Production OÜ
režissöörKaur Kokk
peaosatäitjadMeelis Rämmeld, Andres Lepik, Pääru Oja, Peeter Volkonski, Adele Taska, Egon Nuter, Villu Kangur, Anne Türnpu
Kinoveeb5
 Põrgu Jaan
(2018) on IMDb

Filmi lugu on väga lihtne: Põhjasõja järgsel ajal leiavad külaelanikud rannast teadvuseta mehe (Meelis Rämmeld). See uhkete rõivastega härra ei mäleta, kuidas ta sinna sai ning muidugi ei tea ka omaenda nime. Keegi teine teda küla pealt ka ei tunne. Küll aga leitakse sealtsamast rannast arstikohver, millel olev nimi justkui viitaks, et ta on Jaan Niemand. Mees seda nime ise ei mäleta, kuid kui kohalik parun, keda kehastab hämmastava rõhuasetuse ja nüanseeritusega Andres Lepik, hakkab teda proovile panema, siis selgub, et ta võibki arst olla, kuid täit kindlust siiski pole. Kui ta ei mäleta oma nime, siis ta ei mäleta ka arstiteadusest midagi.

Edasi saame vaikselt teada, kes ta on ja mida on teinud. See on lugu Jaan Niemandist, kes õpib iseennast tundma läbi kohalike elanike kannatuste, milleks on haigused, mis hävitavad saaki ja inimesi ning muidugi sõda, mis laastab maad ja inimhinge.

Filmi suurim probleem seisneb loos, mida lihtsalt ei jagu piisavalt. Esiteks pole süžee keeruline ja selle näeb üsna kiiresti läbi ja teiseks jagub lugu enam-vähem poole tunniseks lühifilmiks, aga kohe kindlasti mitte pea kahe tunniseks kunstifilmiks. Film on pikaks venitatud kunstifilmidele omaste sümbolite, kujundite, misantstseenide ja tuimavõitu pilke täis kaadritega, aga narratiivi luukerele see liha juurde ei kasvata. Seepärast jääbki film ühel hetkel lihtsalt seisma - alguses loksub intriig paika, seejärel tekib seisak ja siis üllatusevaba süžeepööre. Nii juhtub, kui film venitatakse pikaks ning lugu üritatakse kuidagi ära jaotada.

"Põrgu Jaan" Kaader filmist
Seotud lood:

"Põrgu Jaani" on žanriliselt raske paigutada, sestap ongi see lihtsalt kunstifilm, mille õhkõrn süžee ei tõmba kaasa, kuid tegelased ja muidugi kunstniku - ja operaatoritöö teevad seda kindlasti. Ma ei tea, mida operaator Mart Tanielile lapsepõlves sisse söödeti, aga praegu tuleb see talle igatahes kasuks. Midagi nii ilusat, košmaarset, kütkestavat ja jalustrabavat ei leia üheski teises Eesti filmist. Taniel suudab kujutada Eesti sombust ja sõjast räsitud maastiku niivõrd kummituslike detailidega, et tahaksin pea iga kaadri seinale riputada. Kahjuks mõjub see ilu ja suur töö tihtipeale tühja tünni kõminana, sest iga kaadri ja stseeniga käivad kaasas ka mittemidagiütlevad sümbolid ja kujundid.

Need ütlevad tegelikult väga palju, kui mõistad, et pea iga kaader on komponeeritud klassikalise maalikunsti vaimus ja see peaks vaatajas äratama sügavaid ürgseid tundeid ja ka äratundmisrõõmu, aga nii see pole, sest režissöör Kaur Kokk otsustas kohe alguses filmi selliseid kaadreid täis kuhjata, samal ajal kui süžee kuskile ei liigu ja me tegelaste kohta midagi ei tea. Need kujundlikud kaadrid pole seatud narratiivi rakendusse. Need on seal ainult sellepärast, et mõistaksime filmitegijate intelligentsust, aga eneseimetlus ei muuda filmi siiski paremaks. Tähenduslikud sümbolid ja kujundid peaksid siiski töötama narratiivi kasuks, mitte nii, et alguses ja üks ja siis teine.

Vahest kõige häirivam oli režissööri otsus kadreerida pea kõik hetked ühtemoodi - kaamera on paigal, keegi astub kaadrisse ja kõnnib sellest välja või siis on kaamera paigal ja tegelased astuvad kaadrisse, räägivad oma napi dialoogi ära ja lahkuvad. See on kõige klišeelisem kunstifilmi osis. Ma saan aru, et Bergman ja Tarkovski on filmikunsti jumalad, aga nende filme vaatan ma kogu aeg uuesti. "Põrgu Jaani" ei suudaks ma uuesti välja kannatada.

Loe veel

Isegi Ungari kunstifilmide eestvedaja Béla Tarr suutis ka kõige tavalisema liigutuse ja tegevuse muuta eriliseks. Tema viimane film "Torino hobune" ("A torinói ló") algab kaadriga hobukaarikul sõitvast vanamehest. See ühe kaadriga üles võetud stseen on niivõrd laetud, energiline ja mõjuv, et sa lausa ootad, mil saaksid ülejäänud filmi näha, kuigi see on üksnes lugu vaesest isast ja tütrest, kes söövad kuskil pärapõrgus kartulit, aga ka see oli vapustav, sest režissöör muutis selle vapustavaks.

"Põrgu Jaan" on ilmselgelt debüütfilm režissöörilt, kes üritab kasutada kõike, mida filmikoolis õppis, aga sellest pole kasu, kui film lonkab selle kõige tähtsama koha pealt, milleks on muidugi stsenaarium.

"Põrgu Jaan" on praegu kinodes.

KOMMENTEERI!