ARVUSTUS | Sergei Makovetski on parim, mida "Rohelised kassid" pakub



ARVUSTUS | Sergei Makovetski on parim, mida "Rohelised kassid" pakub
"Rohelised kassid"Forum Cinemas AS

Mina olen tavaline inimene. Kui tahan, kirjutan midagi. Kui ei taha, siis ei kirjuta. Filmitegijad nii ei saa. Filmide tegemine on töö ja kui õnnestub järgmiseks projektiks rahastajad leida, siis ei jäägi muud üle kui kirjutama asuda. Igal juhul. Isegi, kui alguses idee justkui oli, aga nüüd tuju justkui pole.

"Rohelised kassid"
Rohelised kassid
Leo Production OÜ
režissöörAndres Puustusmaa
peaosatäitjadTõnu Kark, Sergei Makovetski, Mait Malmsten, Kirill Käro, Ülle Kaljuste
Kinoveeb5
 Green Cats
(2017) on IMDb

Umbes nii kujutan ma ette "Roheliste kasside" n-ö saamislugu. Stsenarist-režissöör Andres Puustusmaa uusim algab täitsa okeilt, aga läheb ajapikku aina lödimaks ja suvalisemaks, nii et hakkab lausa tüütama.

Tubli 40 minutit lõpust ehk viimane kolmandik ma isegi ei hoolinud enam, mis kahest peategelastest saab, peaasi, et läbi saab.

Algusel pole tõesti viga. Kaks kaua vangis istunud pätti (Sergei Makovetski, Tõnu Kark) saavad vabadusse ning hakkavad ruttu endale elus uut kohta otsima. On intriigi, on võimalusi, et juhtub igasuguseid eri asju.

Siis lähevad mehed eraldi, nende liinid hakkavad kõrvuti jooksma. Üks flirdib kerge komöödiaga, aga on pigem põnevik, teine on draama. Läbi vilksatab ka mitmeid tuntud näitlejaid ja nägusid. Tallinna mitmete paikade nägemine tegevuspaikadena pakub ka äratundmisrõõmu.

Seotud lood:

Kaamera läheneb tegelastele julgelt ja jõuliselt, tihti suures plaanis ja peaaegu näos, otsib ka huvitavaid lähenemisnurki. Mul tekkis kerge võrdlus näiteks Iñárritu kuulsa "Lindmehega" ("Birdman"). Senini on lahe.

Vot ja siis, kes seda täpset hetke enam mäletab, jõuab vilets stsenaarium headele asjadele järele ja hakkab neid lämmatama.

Kargu liini hakkab järjest lisanduma sündmusi ja tegelasi, kelle olemasolu pole loo seisukohast põhjendatud ja kes ei anna tegelikult midagi juurde.

"Rohelised kassid" Forum Cinemas AS

Ma saan aru, et nendega püüti vist rõhutada, kui kirevat elu endine vang elama hakkab ja kuidas maailm on 20 aasta jooksul muutunud, kui trellide taga istus.

Milleks näiteks üldse Malmsteni tegelast vaja on? Milleks pagulasi vaja on? Mis point Vaariku tegelasel on? Puustusmaa leiaks ilmselt põhjuseid piisavalt – ja tõdeks, et arvustaja on lihtsalt loll. Aga tegelikut ka, nad on lihtsalt täitematerjal.

Loe veel

Ja lõpuks on täidet nii palju, et lõpupauguks planeeritud kaklus- ja tulistamisstseen jättis jumala külmaks. Mitte et see näeks üldse efektne välja. Arvestades tegelase tausta poksijana ootaks filmi kahelt märulistseenilt kasvõi natuke adrenaliini. Arusaamatu sähmimine käib ja sa ei saa isegi aru, mida täpselt vaatad.

Sama õlgukehitamapanevaks jäi mulle Kark. Veterannäitlejal on muidugi sarmi ja kogemust ja värki, ei vaidle, aga kokkuvõttes mõjub ta sooritus nagu ei suudaks valida, kas tema tegelane on pigem pätt või karismaatiline seikleja ja kas too kuulub pigem põnevikku või komöödiasse.

Kokku tuleb selline... mitte päris vaese, aga ütleme kergelt kitsikusse sattunud mehe Jack Nicholson. Hea, et ma ühtegi Eesti filminäitlejat lähedalt ei tunne. Julgen siin ausalt kirjutada. (Kusjuures ma ei teadnudki vaatamise ajal, et viide Nicholsonile oli tegijate poolt plaanitud, alles hiljem lugesin filmi kohta.)

Kui sündmused ja nende voolavus kõrvale jätta, ega näiteks dialoog ka muljet ei avalda.

Nagu keskpärase filmi puhul ikka, siis autentsena mõjuvat dialoogi tegelikult siin polegi. Inimesed lihtsalt esitavad oma ridu, mõnikord üksi, mõnikord kordamööda. Samuti räägivad liiga kiiresti, ei anna tekstile aega hingata, mis tulemuse kunstlikumaks muudab. Ma pole asjatundja, aga ma isegi ei usu, et vanad pätid kogu aeg nii kiiresti räägivad.

Ukrainlane Sergei Makovetski oma rollisooritusega on minu jaoks parim, mida "Rohelised kassid” üldse pakub.

Tegelase draama liin muutub samuti tublisti enne lõppu igavaks, aga mehe soorituses on ehedat haprust, nukrust ja mingit parema väljendi puudumisel lapselikku puhtust, mis hoobilt köitis.

Eraldi meeldis, et ta näeb minu meelest välja nagu vanaks ja paksuks läinud Jan Uuspõld, kes on elult lõpliku otsustava nokaudi saanud. Mees on murtud. Ja see murtudolek on kuidagi nii ilus.

"Rohelised kassid" esilinastus novembris PÖFFi festivalil ja jõuab ekraanidele nüüd, uue aasta alguses. Mõjuv avapauk aastale see pole, loodan, et see ei ennusta midagi 2018. aasta üldise kvaliteedi kohta.

"Rohelised kassid" on praegu Forum Cinemas kinodes.