ARVUSTUS | "Valmistub esimene mängija" on erutavam meelelahutus kui 95% videomängudel põhinevatest filmidest


ARVUSTUS | "Valmistub esimene mängija" on erutavam meelelahutus kui 95% videomängudel põhinevatest filmidest
"Valmistub esimene mängija" ("Ready Player One")Forum Cinemas AS

Aasta on 2045 ja maailm on endiselt kokkuvarisemise äärel. Inimkond on virtuaalreaalsuse-usku pööranud ja enamik veedab võimalikult palju aega VR-prillid peas. Facebook, Minecraft ja muud säärased alpused on unustatud, kõik seiklevad tohutus kübermaailmas, kus algab selle looja surma järel ulatuslik aardejaht.

"Valmistub esimene mängija"
Ready Player One
Warner Bros. Pictures, Amblin Partners, Amblin Entertainment, Village Roadshow
režissöörSteven Spielberg
peaosatäitjadTye Sheridan, Mark Rylance, TJ Miller, Ben Mendelsohn, Simon Pegg, Olivia Cooke
Kinoveeb7
 Ready Player One
(2018) on IMDb

Steven Spielberg on kahtlemata üks intrigeeriv filmitegija, kelle tööd on enam kui 40 aasta jooksul meelelahutustööstust tohutult mõjutanud – blockbuster’ite ehk suurfilmide ajastu algabki ametlikult tema põnevikuga "Lõuad" ("Jaws", 1975).

Olgu siis kaamera ees või taga liiga palju töötavad kuulsad filmiinimesed võivad aga fännidele pahatihti ka pettumusi valmistada. Spielbergile on see „kutsehaigus” kindlasti tuttav, tema puhul muretsen ma uut filmi vaatama valmistudes alati, et kas nüüd tuleb siis midagi head, halba või igavat.

"1941" ja "The Color Purple" sarnaseid "ämbreid" pakub Spielberg õnneks harva – okei, fänne leidsid ka need – aga üllatavalt ja lausa arusaamatult igavaid filme on tema loomingulises pagasis paraku juba priske rida. Värskete näidete seast "Sõjaratsu" ("War Horse"), "Lincoln" ja "Salajased paberid" ("The Post").

Kartsin tegelikult, et igavate hulka kuulub ka režissööri verivärske "Valmistub esimene mängija". Teda juba ammusest paelunud virtuaalne reaalsus on osutunud siiski pigem kitsast ringi erutavaks nišilõbuks kui masse paeluvaks ja harivaks uue ajastu moeröögatuseks nagu selle ala esindajad nii aastakümnete eest kui ka üsna hiljutistel aegadel lootsid. Idee luua pikk põnevik virtuaalreaalsuses seiklemisest tundus pigem 1980-90ndatesse sobiva ideena – tollal nappinuks selle vägeval kujul ekraanile toomiseks muidugi tehnilist võimekust.

"Valmistub esimene mängija" ("Ready Player One") Forum Cinemas AS
Seotud lood:

Lugeja kiikas ilmselt juba arvustuse alguses hinnet 7/10 ja järeldas õigesti, et "Valmistub esimest mängijat" otseselt halvaks või igavaks ma ei nimetaks. Ja tõepoolest, mida Spielberg teose puhul plaanis, on ta selle täiesti korralikul tasemel teostanud. Enda seatud lati alt läbi ei jookse.

Aga selline lihtsake – mõne jaoks heas, mõne jaoks halvas mõttes – on teos küll. Mitmed kiidavad, et Spielberg naaseb selle filmiga oma nostalgiliste ja lapselikult särasilmsete kunagiste hittide juurde nagu "E.T. the Extra-Terrestrial". Kui vähem heldes tujus olla, siis võib aga öelda, et sarnaselt paljude teiste blockbuster’itega on põhirõhk visuaalsel poolel, mille varjus hingitseb keskpärane lugu.

„Valmistub esimene mängija” põhineb 2011. a ilmunud Ernest Cline’i romaanil, mida ma pole lugenud, seega ei tea, kuidas stsenaristid algmaterjaliga ringi käisid. Filmivariandis torkab aga silma, et kuigi see kestab kaua (ligi 2,5 tundi), eraldasid tegijad vähe aega selle intrigeeriva lähituleviku näitamisele, kus massid virtuaalreaalsusprillid peas istuvad ja jurakates üksteise otsa laotud kaubakonteinerites elutsevad. Aga maailma ja tegelaste väljaarendamine on iga tõsiseltvõetava ulmeka auasi.

Kuna pidevalt käib mingi kirev märul, aga üldine toon viitab, et ei heade ega halbade peategelaste tervise pärast karta pole mõtet, siis ei teki toimuvaga ka eriti tugevat sidet. Ja nii jääbki alles lihtsalt seiklus, mis üritab meid ühekülgse menüüga 140 minutit järjest kütkestada. Jah, silmailu on... aga lõpuks tõmbad jope selga, kõnnid minema ega mõtle sellele enam. Meelelahutuskino on võimeline kestvamat mõju saavutama.

Vaatemängu saab siiski kogu raha eest, seda nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi poolest. Üldist möllu ja väikseid nauditavaid detaile on sama palju kui "Miki-Hiire" koomiksivihikus. Virtuaalreaalsuses toimuv meenutab suuresti videomänge, nii et kui näiteks füüsikareegleid eirates kiiresti kihutavad masinad ja suured robotid pole just sinu maitsele, siis võib küllastustunne tekkida päris kiiresti.

Kes aga videomängudest on kunagi hoolinud, siis sellele võib "Valmistub esimene mängija” palju äratundmisrõõmu ja ehedat lusti pakkuda. Siin paistab olevat kõike, mis videomängudes üldse kunagi tuntuks saanud – ikooniliseks muutunud, nagu noorem rahvas ütleks. Suuri ahve, muid elukaid, roboteid, tulistamist-rallitamist-massilahinguid, arvukalt viiteid konkreetsetele mängudele "StarCraftist" ja "Halost" MMO-de ja Atari klassikani.

Mulle meeldisid eriti väiksed detailid nagu see, et kui virtuaalne tegelane viga saab, siis pudeneb temast kõlisedes sädelevaid digimünte, mida saaks üles korjata. Ja see, kuidas kaasaskantavaid asju võetakse õhus rippuvast menüüst, milleks tuleb ehtne füüsiline noppimisliigutus teha.

"Valmistub esimene mängija" ("Ready Player One") Forum Cinemas AS

Loe veel

Videomängukaugemale vaatajale on siin ka teistsuguseid äratundmisrõõmu pakkuvaid detaile nagu spirituaalsed märgid, viited teistele ulmevaldkonda kuuluvatele filmidele ja romaanidele ("Tron", "Child’s Play", "Matrix" jt), superkangelastele (k.a "Iron Giant")...

See pillav uue ja vana segunemine üheks suureks kõikeõgivaks meelelahutuskäkiks on linaloo tugevaim külg ja põhjus, miks ma tahan sellele üldse nii kõrget hinnet anda nagu 7/10.

Virtuaalmaailmas toimuvatest sündmustest suurlemmikuks on siit kujunenud ilmselt leidlik viis, kuidas Stephen Kingi klassikalise õudukaga "Hiilgus" ("The Shining") on ümber käidud ja selle põhjal midagi uut loodud. See on ka mulle kui pikaajalisele Kingi-fännile kogu filmi kõrgpunkte.

Ridamisi on viiteid ka 1980-90ndate popmuusikale ja -kultuurile, mis tundub tegelikult veider, sest peategelased on sündinud palju hiljem ja võiks vist ikka oma ajastu stuff’i eelistada. Aga mine tea – kui 2045. aastaks on VR nii kõva teema, siis äkki on 1980ndad samuti jõuliselt tagasi. Küllap rõhus Spielberg sellistele viidetele, et vanemat mängu- ja VR-kaugemat vaatajat ka natuke võluda.

Kuna "Valmistub esimene mängija” on puhas popkornifilm, siis oleks näitlejatöödel mõtet peatuda eelkõige juhul, kui midagi oleks valesti. Aga kõik toimib. Tye Sheridan keskse noore kangelasena on asjalik ja efektid kannavad filmi seal, kus tema selleks ehk liiga vähesarmikas oleks (nerdy charm'i tal jagub, aga ma mõtlen ka üldisemale publikule). Vana hea Ben Mendelsohn annab paha poisina oma parima, kuigi tegelane on nii üheplaaniline, et midagi väga nauditavat sealt nagunii välja ei imeks.

Kokkuvõtteks. Kui keskenduda puhtalt pildilisele poolele, siis on "Mängija” edukam ja erutavam meelelahutus kui 95% mängudel põhinevatest filmidest. Teisalt muidugi meenutab see pildiliselt juba pigem videomängu või arvutianimatsiooni kui „päris” filmi, nii et vanamoelisema maitsega vaatajal võib ruttu tüdimus tekkida.

Lõpetuseks vihje "Valmistub esimene mängija” eesti keelde tõlkinule. Sõna, mida otsid, on „kuuik”, mitte „kuusik”. Viimane tähendab kuusemetsa.

"Valmistub esimene mängija” on praegu Forum Cinemas kinodes.

KOMMENTEERI!