CANNES 2016: Soomlaste võidukäik, "The Neon Demoni" välja vilistamine ning tippvormis vanameistrid


CANNES 2016: Soomlaste võidukäik, "The Neon Demoni" välja vilistamine ning tippvormis vanameistrid
Cannes 2016Shutteerstock

Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi oli aasta suurimal filmisündmusel Cannes'i filmifestivalil (11-22 mai). Kinoveeb vahendas kuni festivali lõpuni Tristani vahetuid mõtteid ja tsenseerimata kriitikat. Teie ees on festivali kahe viimase päeva filmimuljed.

CANNES #6
Eelviimane sissekanne, mõne pettumuse ja mõne positiivse üllatusega. Palju õnne taas, kallid soomlased!

IT’S ONLY THE END OF THE WORLD / JUSTE LA FIN DU MONDE
(Xavier Dolan, Kanada, võistlus)

Geimees naaseb pärast 12-aastast eemalolekut oma pere juurde, et teatada neile oma surmavast haigusest. Festivalide imelaps Xavier Dolan on 27-aastasena nüüd valmis saanud juba oma kuuenda mängufilmi. Varaküpsetel (Dolan oli ka edukas lapsnäitleja) jõuab vist iga elutsükkel pisut varem kohale, nii et pole mingi üllatus, et keskeakriis rabab teda üsna jõuliselt. Iga perekonnaliige on üht või teistpidi labiilne, täiesti väljakannatamatult suhtlemisvõimetu ja enamus ekraaniajast läheb jälgimiseks, kas Vincent Cassel karjub üle Léa Seydoux’st või hoopis Nathalie Baye Marion Cotillardist. Paukuvad uksed ja virnade viisi surevad närvirakud, ka vaataja peas. Siin on paar ilusat momenti, üks pereema ja teine Casseli monoloog, aga nendest ei piisa selle jantliku peredraama päästmiseks. Tundub, et ka “jant” on üks tänavuse Cannes’i korduma kippuvaid sõnu.
3/10

Seotud lood:

PERICLE / PERICLE IL NERO
(Stefano Mordini, Itaalia, Un certain regard)

Sel aastal ei suutnud kõrvalprogrammid pakkuda ühtki täiesti jalustrabavat üllatust (Jodorowsky tase oli teada, mitte üllatav). Ja ei tule lunastust ka sellelt järjekordselt Itaalia maffiadraamalt, mille uudne point peaks siis olema see, et lihtsameelne kannupoiss Pericles karistab õigelt teelt eksinud mehepoegi, hm, seksuaalse pedagoogika vahenditega. Lihtsameelne jobu läheb aga oma bossiga saatuse tahtel konflikti, ning peab otsustama, kas annab alla või asub võitlusse. Periclese eksirännakud viivad teda siia ja sinna, filmil aga erilist mõtet ei ole lihtne leida. Räägitakse sellest, et kedagi ei saa usaldada, pereliikmed on sead ja me ei pruugi teada midagi oma esivanemate tumedast minevikust, mis otsustab meie saatuse juba enne, kui me sünnime. Boo hoo.
2/10

THE HAPPIEST DAY IN THE LIFE OF OLLI MÄKI / HYMYILEVÄ MIES
(Juho Kuosmanen, Soome, Un certain regard)

Soomlastel on olnud hämmastav päev. Mõned tunnid tagasi peksid nad Venemaa välja hoki-MM finaalist ja vaid pool tundi tagasi õnnestus “Olli Mäkil” võita Un Certain Regardi kõrvalprogrammi peaauhind 17 filmi hulgast. Kippis, Suomi!
Soome film Cannes’is ja ei olegi Kaurismäki! Ja auhind ka veel. Tahaks Eesti kohta mõnikord öelda samu sõnu.
Veider, 16 mm filmilindile üles võetud mustvalge poksifilm räägib 1950ndate aastate poksija Olli Mäki maailmameistri tiitlimatshist ja ... armastusest, mis seda grandioosset plaani segama tuleb. Filmi soomelik deadpan-huumor ei ajanud naerma jaapani naist mu kõrval ja kaks vahemereäärse välimusega kutti teisel pool naersid, aga mitte endas lõpuni kindel olles. “Olli Mäkist” võiks ka saada edukas rahvafilm Eestis (või sama huumorisoonega rajoonides), sest iseenesest on see ju lihtne narratiivne film, millel on aga asjade käigus varuks paar ootamatut pööret viimastes raundides.
7/10

THE NEON DEMON
(Nicolas Winding Refn, Taani, võistlus)

Loe veel

The road to hell is long and Winding. Nicolas Winding Refni uus teos on tõeline piinapink, sest kritiseerides tühjust moeindustris ja digiajastul on ta miskipärast otsustanud teha kõige tühjema filmi, mille sajaprotsendilist formalismi võib ju imetleda, aga pannes kõrvale rumeenlaste või Jarmuschi filmid näiteks, tekib küsimus, et miks ta sellise asjaga üldse aega raiskab. Eriauhinna tahaks anda näitleja Karl Glusmanile, kelle Cv’sse lisandub pärast mullust Noé “Armastust” nüüd ka see glamuurne paukpadrun. Iseenesest on huvitav vaadata, kuidas see film jaotab siin Cannes’is arvamust kahte lehte, aga minu meelest ei saa tühjust põhjendada vabandusega, et see peabki tühi olema.
Lühidalt on “The Neon Demon” pooleldi reklaamimaailmast tuttav visuaalporno (Refn teeb väga palju reklaame ka moebrändidele) ja pooleldi muusikavideo. Filmiks muudab selle siis vist pikkus, 2 tundi. Intervjuude suuresõnaline toon ja olek panevad vaid soovima, et Refn ihaleks veidi vähem olla nagu Trier ja teeks sõnade asemel lõpuks ka ühe filmi, mis ka päriselt Trieri vääriline oleks. Siis räägime edasi.
1/10

CANNES #7

Põhivõistlusest jäi vaatamata Sean Penni “The Last Face”, mis tegi siin täielikku ajalugu, lüües Screen Internationali legendaarse kriitikute tabeli kõige madalamat keskmist hinnet tulemusega 0.2. Tänu sellele tekkis ka mingi masohhistlik huvi selle filmi vastu. See aasta tõi samas tabelis “Toni Erdmannile” ka kõigi aegade kõrgema hinde 3,7. Selline kõikumine siis.

Ma ei näinud ka pigem näitlejana tuntud Nicole Garcia filmi “From the Land of the Moon” (mis pidi ka olema jura) ja Jeff Nicholsi uut filmi “Loving”, mis tundub kirjelduse järgi olevat selline, et sellega võidakse aasta lõpus minna püüdma ka suurt kala (rassimist rääkiv ajaloodraama keelatud armastusest valge mehe ja tõmmu naise vahel). Ülejäänud peaks olema kaetud, kaks viimast nüüd siis siit, pluss üks dokk. Auhinnad selguvad homme õhtul.

GIMME DANGER
(Jim Jarmusch, USA, Hors compétition)

Muusikadokkide hindamine on alati üks väga subjektiivne bisness, sest üsna kindlasti oleks punktid madalamad, kui kõnealuseks uurimisobjektiks oleks näiteks ansambel The Corrs või midagi sellist. The Stooges teeb alati südame soojaks, the ultimate underdog band, kelle olulisuses veendusid ajalugu ja maailm alles järgnenud aastakümnete lõikes.
Jarmusch on selle filmi teinud loomulikult armastuskirjana, ja kui teda sellisena võtta, siis on ju kõik korras. Peab tunnistama, et mulle ei meeldinud eriti ta Neil Youngi dokfilm “Year of the Horse”, sest see mõjus lihtsalt tuuripäevikuna. Probleeme on mul mitmeid ka “Gimme Dangeriga”, mis kasutab katteplaanideks kummalisel kombel vanu arhiivikaadreid telesaadetest, promofilmidest jne, mille point on sageli üksnes illustreeriv, aga sisulist silda mõtte ja visuaali vahel väljaspool seda ei teki. Samuti läheb korralikult lappama filmi viimane paarkümmend minutit, kui Stoogese mitmete taastulemiste lugu onkaardistatud ebavajaliku ja igava detailsusega. Fännilt fännidele tehtud faktirohke ülevaatefilm, millel kahjuks ei teki sellist .. oma olekut.
6/10

ELLE
(Paul Verhoeven, Prantsusmaa, võistlus)

Verhoeven ütles ühes intervjuus, et plaanis “Elle’i” alguses panna toimuma Ameerikas, aga sai üsna peatselt aru, et tal ei õnnestu ilmselt ühtki Ameerika näitlejat panna mängima moraalselt sedavõrd küsitavat ja mitmepalgelist rolli. Enter Isabelle Huppert, kes on end ikka ja jälle tõestanud kartmatu näitlejannana. Ta on siin filmis küll täiesti vaimustav, tuleb tunnistada, ühe vägistamise ohvriks langenud kõrgklassi naisena, kes leiab aga ka sellest kogemusest hoopis uue suuna, kuhu oma eluga keerata. Verhoeveni hea maitse piiril, ent lõikavalt vaimukas huumor meenutab mulle kohati Polanskit selles, kuidas seksiga seonduv on kõik üks suur mäng, mille reeglid ei ole absoluutselt mingil juhul kivisse raiutud. “Elle” on terav ja absoluutselt didaktikavaba, jättes fantaasiale rohkem ruumi, kui ükski konservatiiv seda meile anda tahaks. Verohoeven hakkab selle filmi eest veel peksa saama kõikvõimalike huvigruppide käest, aga “Elle” on selgeks tõestuseks sellest, et vanameister on endiselt tippvormis. Ta on juba nii mitu kammbäkki teinud, et mul läheb järg käest ära (kasvõi kümne aasta tagune “Must märkmik” on täiesti fantast spioonidraama segatud musta huumoriga). Oleks nüüd ainult ka kõrgeaulistel kohtunikel julgust talle midagi anda. (Huppertile näitlejannapreemia?)
8/10

THE SALESMAN / FORUSHADE
(Asghar Farhadi, Iraan, võistlus)

Peab tunnistama, et läksin Farhadi uuele filmile vastu hirmuseguse lootusega, et lahkun kinost taas nõrgil jalul nagu “Fireworks Wednesday”, “About Elly” või “Nader ja Simin. Lahutuse” puhul. Ta viimane film “Le Passé” minusse erilist jälge ei jätnud ja peab tunnistama, et ei suutnud mind haarata ka see uus lugu õnnetusjuhtumist (nii “Elle” kui “The Salesmani” keskmes on rünnatud naine!) ja sellele järgnevast suhte lagunemisest. Iraanilikult toimub paralleelselt tõsielusündmustele ka Arthur Milleri näidendi “Müügimehe surm” lavastamine, milles osalevad filmi mõlemad peaosalised, mees ja naine. Minu peas aga seda vajalikku silda või helisevat harmooniat nende kahe liini vahel ei teki ja sündmustik vajub igavatesse kordustesse ja mondäänsesse detailsusse. Viimane pooltund, kui otsad hakkavad natuke kokku jooksma, saabub ka teatud rehabilitatsioon, aga veidi nagu liiga hilja. Vahel mõned asjad lihtsalt ei tööta. Võib-olla ma pole piisavalt intelligentne. Aga Farhadi on mulle elus mitmel puhul olnud väga lähedane ja ma ei tahaks temasse siiski usku kaotada
5/10

KOMMENTEERI!