Cannes'i filmifestivali muljed: koletisefilm ja aeglane Iraani kino


Cannes'i filmifestivali muljed: koletisefilm ja aeglane Iraani kino
"Leave No Trace"Ekraanitõmmis

8. - 19. maini toimuva Cannes'i filmifestivalil ei näidata ainult autorifilme, sest vahel eksivad sinna ära ka koletisefilmid. Ühte neist nägi ka filmikriitik Tristan Priimägi, kellel õnnestus festivali kuuendal päeval ära näha neli filmi, mille hulka kuulus ka Iraani meistri Jafar Panahi uus film "3 Faces".

"3 Faces"

Iraani filmikunst on üks maailma parimaid, sealhulgas ka Jafar Panahi filmid, mille hulgast julgeks vabalt soovitada nii vanemaid ("Offside", "Ring") kui uuemaid ("See pole film", "Takso").
Ka "3 näo" alguspunkt on väga intrigeeriv ja panahilikult meta: näitlejanna Behnaz Jafari (mängib iseennast) saab appikarjevideo ühelt külatüdrukult, kes tahab minna konservatooriumisse õppima, aga ei saa. Video lõpeb enesetapuga ja šokis Jafari palub endale autojuhiks Jafar Panahi, et minna asja uurima.

Hea idee aga jääb peatselt seisma. Iraani kino aegluses süüdistada on ilmne küündimatus, aga samas oleks ka ennatlik arvata, et aeglus alati isegi iraanlaste puhul töötab. "3 näol" on tõsiseid probleeme tähelepanu köitmisega, stseenid on laialivalguvad ja ei vii tihti kuskile, argielu kiretu ülestähendamine aga ei peegelda realismi vaid kujutlusvõime puudumist.

See on kaugel ta parimatest filmidest. Sarnaselt Serebrennikovile ei lubatud ka Panahit festivali ajaks kodumaalt lahkuda. Mina aga sain vähemalt teada, mis rahvatarku vigureid kõike saab oma eesnahaga teha, kui see ükskord küljest ära peaks lõigatama. See tuleb matta ülikooli aeda, siis tuleb tarkus.

Seotud lood:

Hinnang: 3/10

"Girls of the Sun"

Olulisel teemal film - kurdi revolutsioonilisest võitlussalgast, mis koosneb üksnes naistest - ei hoia tundeid kokku, et meile edasi anda Türgi ekstremistide õudusteod, naiste kannatused ja võitlussalga vasakpoliitiline ideloogia.

Filmi peaosas on alati imekaunis Golshifteh Farahani, kes särab ka siis, kui on üleni porine ja tolmune. Võitlusstseenid on päris realistlikud ja läbi mõeldud. Küll aga mõjub emotsioneerimine üsna väsitavalt, samuti propagandistlikud sütituskõned ja üsnagi naiivne lähenemine.

Võitlejatega tillerdab kaasa sõjafotograaf Mathilde (Emmanuelle Bercot), kellega vist loodetakse luua mingi n-ö teise maailma vasturaskus võitlejatele, aga ei tule välja, sest püssiga naised sõidavad fotoaparaadiga prantslasest täiesti üle ja viimase osalus filmis muutub üsnagi mõttetuks.

Nendega on kaasas ka mingid meesvõitlejad, kelle karakeritega pole lihtsalt viitsitud üldse midagi teha. Need on kõik äravahetamiseni sarnaselt ilmetud nagu mundris turvamehed. Ja lõpus on katkend Mathilde'i artiklist, mille peale tahaks isegi lahingusse söösta. Ükskõik mida, kui ainult ei peaks seda edasi kuulama.

Hinnang: 4/10

"Leave No Trace"

Oma sissejuhatuses filmile ütles režissöör Debra Granik, et tal on hea meel olla Cannes'i filmifestivali äärealal (ehk siis pidades silmas seda, et ta film linastub ühes kõrvalprogrammis), kuna see ongi see paik, kus ta ennast kõige paremini tunneb, Kui võtta "Winter's Bone" või Docpointil linastunud "Stray Dog", pole keeruline seda lauset mõista, sest ta filmid on alati rääkinud teisest, ajale jalgu jäänud Ameerikast ja eludest, mida elatakse keskmest väljaspool.

"Leave No Trace" kõnetab seda Ameerikale väga isikupärast müüti lahkuda tsivilisatsioonist tagasi looduse rüppe ja elada n-ö off-grid. Olgu siin näiteks kas Thoreau "Walden", Jon Krakaueri "Into the Wild", uuematest filmidest kindlasti "Kapten Fantastiline". Looduses on inimese elu puhtam nii füüsiliselt kui vaimselt, linnad on tsivilisatsiooni allakäigu sümboliks.

Loe veel

Graniki filmi keskmes on looduspargis elava sõjaveterani ja tema tütre suhe, mis on liigutav ja hästi teostatud. Mingist hetkest hakkavad nende läbipõimunud maailmad aga lahku kasvama ja tuleb hakata tegema uusi valikuid. Graniki uue filmi mure on see, et ei lisa juba ka ta enda filmidest tuttavale ideestikule midagi juurde. "Winter's Bone" näitab üsna sarnast olustikku. "Leave No Trace" laenab aga rohkem "Stray Dogist", sest mõlemas on sõjaveteranid sümboliseerimas inimest, kelle on riik unustanud. Doki peategelane Ronnie Hall on siin lausa loovkonsultandina ära toodud.

Tundub, et see mängufilm on paljuski doki edasiarendus, aga nagu siin pole "Winter's Bone'i" pisikuritegevuse maailma, mis lubas karakterid nii hästi välja joonistada, ei ole siin ka "Stray Dogi" kristlastest baikerite-sõjaveteranide kummalist segunenud subkultuuri, mis kogu asjale värvi annaks. Kokkuvõttes sümpaatne ja nunnu, aga natuke tavaline ja juba läbi võetud teemadel film.

Hinnang: 6/10

"Die, Monster, Die"

Lähen täiesti puhta lehena seda vaatama ja avastseenis ilmuvad kõigepealt veriste ninadega lambad ja siis langeb nende vahele naine, kellel on kõri läbi lõigatud ja sealt voolab välja väga palju verd. Kerge äratus. Pikapeale tekib ilma peata laipu veelgi ja hakatakse süüdlast otsima, kuid vaikselt selgub, et ega see vist inimene küll olla ei saa, sest kadunud pea kaelaaugust leitakse hiigelsuur hammas.

Vanakooli monster-movie segatuna absurdse mütoloogiaga töötaks ehk vähe paremini mõnele teisele, aga mina ei saanud eriti filmi tonaalsusele pihta. Vanad õudukad olid ju kõik täiesti siirad, ja see, et nad praegu (või juba siis) tahtmatult koomilisena mõjusid, ei kahandanud nende jõudu, sest nad olid puhta südamega tehtud.

See film siin aga tambib ekraanil toimuvaid õudusi vaimutsevate situatsioonide ja dialoogikatketega, mis pakuvad täiesti asjassepuutumatuid ständapp-ridu ja mõjuvad nii nagu oleks tegijad igaks juhuks õuduste toal kõik uksed ja aknad lahti jätnud, et sealt vajadusel mingi eneseiroonilise muigega välja hüpata.

Ka koletis ise, kes on, khm, justkui dick monster, kelle relvaks on pea asemel olev vagina dentata (ärge küsige), oleks minu meelest oma kohmakas melanhoolias palju mõjusam, kui seda naljavärki oleks vähem või üldse mitte. Jah, me teame, et see veri pole päris, aga ma pigem prooviks seda uskuda.

Hinnang: 4/10

Vaata lisaks:
Cannes'i filmifestivali avafilm "Everybody Knows" on žanritruu thriller, peaosades Penélope Cruz ja Javier Bardem.
Cannes'i filmifestivali muljed: debütant Egiptusest, Loznitsa sotsiaalporno ja indiaanlaste narkoäri.
Cannes'i filmifestivali muljed: Putini tuju rikkuv Serebrennikov ja Godardi keskmine sõrm filmitööstusele.
Cannes'i filmifestivali muljed: Kosovo sõda ja Nicolas Cage'i võitlus jeesusfriikidega.

KOMMENTEERI!