Cannes'i filmifestivali muljed: Putini tuju rikkuv Serebrennikov ja Godardi keskmine sõrm filmitööstusele


Cannes'i filmifestivali muljed: Putini tuju rikkuv Serebrennikov ja Godardi keskmine sõrm filmitööstusele
"Border"Ekraanitõmmis

Kolmandal ja neljandal Cannes'i festivalipäevadel vaatas filmikriitik Tristan Priimägi ära veel kuus filmi ning nüüd võib juba öelda, et hakkab looma, sest saak läheb aina paremaks. Seekord jäid muu hulgas sõelale ka Paweł Pawlikowski, kelle 2013. aasta "Ida" võitis parima võõrkeelse filmi Oscari, uus film "Cold War" ning ka peaaegu sõnatu "Arctic"; kus mängib peaosa ei keegi muu kui Mads Mikkelsen ("Hannibali" teleseriaal, "Doktor Strange"; "Rogue One: Tähesõdade lugu", "The Salvation", "The Hunt", "Valhalla Rising", "Bleeder", "Casino Royale").

"Leto"

Orginaalpealkiri on vene keeles, kuna see on filmi ühe peategelase, ansambli Zoopark laulja Mike Naumenko esitatud loo nimi. Filmi teine peategelane on tuntum, bändi Kino laulja Viktor Tsoi, ja kolmas on naine nende vahel - Nataša. Tegelik keskne roll on siin aga režissöör Kirill Serebrennikovil, kes arreteeriti korruptsioonisüüdistusega eelmise aasta augustis ja on tänaseni koduarestis - seda lausa pikendati eraldi juunini selleks, et ta ei saaks Cannes'i tulla oma filmi sisse juhatama ja Putinil tuju ära ajama.

Kuna Kino on mingil ajal olnud oluline bänd, läksin positiivse eelarvamusega vaatama seda mustvalget lugu Kino saamisloost ja Mike'i ja Tsoi keerulisest sõprusest, aga umbes poole peal avastasin, et jaks saab otsa.

Seotud lood:

Filmis on kasutatud tervet arsenali metanippe - vahepeal sekkub kaamerasse vaatav sarkastiline jutustaja, vahel jäljendatakse Stan Brakhage'i stiilis filmilindi peale kratsimise efekti, vahel kõlavad tuntud lääne lood vene inimeste esituses. Filmil on 2,5 peategelast ja Kino ununeb kohati täiesti, aga ilmselt ongi autor tahtnud edasi anda Peterburi undergroundi elu laiemalt. Samuti nagu "Dolatovis" käib siin üks tusovka, aga pealtvaataja jääb pealtvaatajaks ja end kõiges selles lõbususes osalisena ei tunne.

Ometigi on nõrk film Kinost ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Lihtsalt tundub, et positiivse eelarvamusega on seda filmi võtnud ka Cannes. Oleks see võistluses, kui autorit ei saadaks hetkel traagilise kangelase aura?

Hinnang: 4/10

"Border"

Lõpuks ometi üks täiesti originaalne käsikiri ja pole ka ime, sest põhineb John Ajvide Lindqvisti romaanil, kelle raamatust sai alguse ka "Let the Right One In". Peaosas on piirivalves töötav Tina, kes on ka iga leebe kriitiku silmis mitte just piltilus, aga see-eest on tal kummalised anded - ta suudab leida iga seaduserikkuja lõhna ja tunde järgi. Segadusse ajab teda aga ühel päeval ilmuv kodanik, kes näeb natuke talle sarnane välja. On nad üldse inimesed?

Kui "Moonlight" või "La vie d'Adele" on suurte võitudega muutnud LGBT-teemalised filmid harjumuspäraseks osaks filmitoodangust, siis võiks pärast "Gränsi" ("Border") hakata kasutama lühendit LGBTT, ja olgu see film inimestele uueks väljakutseks armastuse (ja seksi) universaalse mõistmise teel.

Hinnang: 7/10

"Petra"

Ja läks jälle hästi - Hispaania kvaliteet, raha eriti pole, aga stsenaarium on nii hästi ja tihedalt kirjutatud (dialoog tuleb ka vasakust varrukast), et lihtsalt imesta.

Nooruke Petra seab end praktikandiks vana kunstniku Jaume juurde, aga tema motiivid selguvad hiljem. Huvitava lisamõõtmena on kohati segi aetud filmi kaheksa peatükki, nii et osades stseenides teame juba ette, mis saama hakkab, ja see lisab tuntava eksistentsiaalse mõõtme nende inimeste sekeldustele.

Loe veel

Siin on teemasügavust - kunst, surm ja perekond. Aeglaselt sõitvate kaadritega üles võetud perekonna loos on traagikat, aga ka elu absurdi. Jaime Rosales võib küll olla tundmatu nimi, aga ta on oma kuuest filmist lausa viiega olnud Cannes'i programmis. Ja ühes peaosas Marisa Paredes, kellel on Hispaanias väidetavalt hüüdnimi “una chica Almodóvar”, ja kes mulle kunagi väga meeldis "Minu saladuse lill" ("La flor de mi secreto") peaosas.

Hinnang: 8/10

"Cold War"

Võtan endale raske ülesande ja lähen avaliku seisukohaga vastuollu, sest Pawlikowski uuele filmile ennustatakse siin suuri asju, aga minul hingest läbi ei käinud ... "Külm sõda" on vormiliselt justkui järg "Idale": telelik 1.33:1 (paberite järgi küll 1.37) pildiformaat, mustvalge pilt, lähiajalooline lugu, algab sama näitlejaga (Agata Kulesza).

"Külm sõda" on taas täpse vormistuse meistriklass ja lugu räägib võimatust armastusest ja identiteedi kaotamisest sõjajärgses Poolas. Sellel filmil on palju plusse ja paar väga hingeminevat stseeni, aga kokkuvõttes jääb "Idaga" võrreldes sisuline plaan minu jaoks natuke seebika tasemele.

See on suure armastuse lugu ja naistel olid kinost tulles silmad märjad, aga ma ei näinud seal ilmselt piisavalt uut, et kaasa nutta. Jätkub ka "Idast" tuttav Poola identiteedi otsing, ja Joanna Kulig on tõeline staar, kehastunud salapära - külm ja soe ühtaegu, ja selliste silmadega, mida pole võimalik kaks korda järjest ühtmoodi näha.

"Ida" tõdemus, et juutide genotsiidi Poolas aitasid korraldada poolakad ise, oli mulle tugevama mõjuga, kui siinne lugu armastusest, mis ei suuda valida poolt. "Ida" oli unikaalne, "Külm sõda" lihtsalt meisterlik. Aga kui see film midagi võidaks, siis protestima ei hakka. Seni peetakse seda favoriidiks.

Hinnang: 7/10

"Arctic"

Film ühemeheshowde sarjast "inimene looduse vastu". Kui filmis "All is Lost" jääb Robert Redford üksi merele või "127 tunnis" James Franco jalgapidi kalju vahele, siis siin on Mads Mikkelsen inimtühjas (doh!) Arktikas raskustega võitlemas. Väga turvaline tunne oli mugavas kinosaalis neid kannatusi vaadata. Filmikriitikul vaevalt selliseid eneseületusi õnnestub kohata. Ise kestaksin selles olukorras umbes veerand tundi, nii et minust saaks ühe väga nigela lühika, Mikkelsen on seevastu tõeline mees ja peab vastu filmi lõpuni tervelt 97 minutit.

See vist pole eriline spoiler: oleks ka imelik, kui ta kuskil seal minu tippmargi juures sussid püsti viskaks ja film ilma temata edasi läheks, ja näitaks tund aega näiteks seda, kuidas jääkaru teda nosib. See oleks ka tore film.

Hinnang: 6/10

"The Picture Book"

Jean-Luc Godardi viimane film on tõeline pähklipureja ja inimesed lahkusid massiliselt saalist. Sellel oli väga lihtne põhjus: pealtnäha pole siin filmis midagi, mis peaks meeldima peale vormilise kontseptsiooni, see on aga totaalne fuck you kogu filmitööstusele, kes otsib kergesti mõistetavaid, selgeid lugusid, või üldse mingeid lugusid.

Godard on siin ennast täiesti ületanud, et teha "Pildiraamat" vaatajale võimalikult ebamugavaks, lõhkudes maha kõik koodid, mida ta oskab - vahel on pilt ja heli korraga, vahel pole ühte, vahel teist. Vahel on need omavahel sünkroonis, vahel mitte. Iga teema, mis vähegi arenema hakkab - tekstikatke, muusikaline teema - lõhutakse väga järsult. Nii heli - kui pildimontaažis on pidevalt augud sees, subtiitrid käivad nagu jumal juhatab, pildikvaliteet kõigub VHS'ist HD'ni, stseeni sees muudetakse tihti pildiformaati, heli kaob vahel mõnest kanalist ära ja tuleb siis tagasi. Või ei tule. Täielik anarhia. Nagu mingi mäng vaataja aadressil. Mängumomenti muidugi soosis igati ka fakt, et filmi eel tutvustati Jean-Luc Godardi nime all mingit suhteliselt suvalist meest, kes lehvitas ja mängis Godardi osa. Mõnus punk, ei saa kuidagi jätta nautimata seda torget, et paljud ilmselt ei teinud niikuinii vahet, kas on tema või mitte.

"Pildiraamat" koosneb suures osas filmikunstiklassika veidi ümber kirjutatud tsitaatidest, lõpupoole keskendutakse rohkem Araabia-teemale, ehk siis Godard tundub olevat prantslasena sügavalt mures terrorirünnakute pärast tema kodumaal. Ta puudutab seda, mis juhtus kahe marksistliku revolutsioonilise rühmitusega Araabias - Dhofar Liberation Front Omaanis ja Gulf Liberation Front Pärsia lahe äärsetes riikides. Samuti Abd al-Karim Qasimist, kes oli Iraagis monarhia kukutanud armeebrigadir.

Godard tundub leinavat seda, kuidas toonasest vasakpoolsest revolutsioonist (mis on talle ilmselt südamelähedane) on saanud vahendeid valimata tegutsev terror, mis on ammu regioonist välja valgunud. Mina teda tema mures aidata ei suuda, aga filme olen küll nõus vaatama. Nagu ikka, on tema jutlustamine piisavalt tüütu, et olla juba huvitav. Filmi lõpus ütleb ta lause: "But the words will never be language", võttes kokku kogu selle filmi. Üksikud eraldiseisvad porgandikuubikud pole supiks piisavad, nii nagu need meelvaldselt ritta pandud ja moonutatud filmitsitaadid ei moodusta ka filmi. Aga mis piirist me siis üldse saame hakata filmi filmiks pidama? Saalist lahkujate meelest läks Godard üle piiri, minu arvates on ta aga terve oma loomingulise tegevuse jooksul tegutsenud sellest mõttelisest piirist sealpool. Kinost väljudes muhelesin veel tükk aega ja tuju oli hea. Maailm tundus värvilisem.

Hinnang: X/10 (Käsi ei tõuse Godardile hinnet panema. Tegelikult võiks tema puhul kogu selle skaala aknast välja visata, see on kasutu.)

KOMMENTEERI!