Filmikriitik Rasmus Rammo: probleemid kinoetiketiga muudavad linastused põrguks

 (1)

Filmikriitik Rasmus Rammo: probleemid kinoetiketiga muudavad linastused põrguks
"Astraal 2" ("Insidious: Chapter 2")Forum Cinemas AS

Igal kinokülastajal on rääkida oma lugu halbadest kogemustest, mis rikkus ära mõne filmielamuse. Kui enamjaolt teavad inimesed, kuidas kinos filmide ajal käituda, siis miskipärast unustatakse enesestmõistetavad käitumisreeglid ära õudusfilmide ajal. Nii on tekkinud olukord, kus mõni inimene hoiab kinost lausa eemale või valib väga täpselt, mis ajal oma lemmikfilme vaatama läheb. Üheks selliseks inimeseks on filmikriitik Rasmus Rammo, kes üritab mõista, miks ei oska inimesed kinodes õudusfilmide ajal käituda.

Oktoobrikuu, iga enesest lugupidava õudusfilmihuvilise lemmikaeg, on jõudnud lõpule. Kinokavagi oli asjakohane: zombihorror "Kõigi annetega tüdruk" hirmutab vaatajaid juba oktoobrikuu algusest saati ning sarnast rada tallab ka "Blairi nõiafilm", samas kui Blumhouse'i poolkohustuslik panus teose "Ouija: Kurjuse läte" kujul alles esimesi samme teeb. Järjelugu "Ringid" linastub 3. veebruaril ja varasemalt väljakuulutatud "Mees pimeduses" ("Don't Breathe") langes kodumaisest kinokavast välja, kuid on selge, et pelgalt kolmest kinodesse jõudvast õudukast piisab, et oktoober žanrifänni jaoks eriliseks muuta.

Loe veel

Seotud lood:

Kahjuks pole žanrifännid aga kaugeltki mitte ainsad, kes õudusfilmide kinolinastusi külastada harrastavad. Kinoetikett on probleem ka laiemalt – eriti tänasel nutitelefonide ajastul, mil helendavaid ekraane pimedas saalis alati vähemalt paari korra võrra liiga palju silmata võib –, aga mitte ühelgi linastusel ei ole mul õnnestunud kohata säärast anarhiat nagu õudusfilmide omadel. Inimesed, kes karjuvad, kommenteerivad ekraanil toimuvat, naeravad ebasobivatel hetkedel, jutustavad niisama – õudusžanrist kõneldes pole säärane käitumine kommertskinodes kahjuks mingisugune erand.

"Astraal 2" ("Insidious: Chapter 2") Forum Cinemas AS

Ma olen vägagi kursis, et kirjeldatu võib kõlada pseudoprobleemina – ning kahtlemata see mingil määral niimoodi ongi –, aga kuna õudusfilmid on mu tüdruksõbra ja klassikalise hevimetali järel umbes kolmas asi, mida ma piiritult ja kontrollimatult armastan, tunnen juba pikalt, et olen kohustatud midagi tegema. Olen tänavuse aasta jooksul pea eranditult õudusfilmide puhul tavaseansid pressilinastuste vastu välja vahetanud, et jagada kinosaali tõeliste filmihuvilistega ja karjuva lugupidamatusega mitte kokku puutuda, aga kuna igal žanrifännil nimetatud privileegi pole, on selge, et sellest probleemile täielikku lahendust ei leia.

Mis sellist ebaväärikat käitumist siiski põhjustab? Ühest vastust on raske anda. Ilmselt on osaliselt süüdi levinud eksiarvamus, mille kohaselt õudusfilmid teiste žanritega võrreldes kuidagi alaväärtuslikena kõrvale jäävad. Õudukaid konkureerivate filmižanritega kõrvutades võib tõepoolest täheldada, et tõelisi pärle on vähevõitu ning täielikke ebaõnnestumisi linastub märksa rohkem, kuid säärane arusaam ei tohiks mitte mingilgi juhul võtta kelleltki võimalust kinoseanssi rahus nautida (nojah, võib-olla pole "rahu" ja "nauding" õudusfilmi puhul just kõige õigemad sõnad, aga siiski). Kinokavast lipsab läbi hirmuäratavas koguses teoseid, mis mulle isiklikult ei meeldi ning kahtlemata ka mõnele teisele filmivaatajale vastukarva käivad, kuid mul ei tuleks iialgi pähe oma pahameelt linastuse ajal kaaskinoliste heaolu arvelt väljendada. "Kui mulle asi ei meeldi, siis rikun selle ka teiste jaoks ära"-stiilis lapsik mentaliteet on täiesti vastuvõetamatu.

"Ouija: Kurjuse läte" Forum Cinemas AS

Mis siis selliste seansside ajal täpsemalt toimub? Nimetagem seda kambavaimuks, peer pressure'iks või äkki hoopis massipsühhoosiks – üsnagi kindel on see, et üksinda ei leiaks segajate (kelle hulka ei kuulu kusjuures sugugi ainult teismelised) reaktsioonid endale mitte mingil juhul nii ekstreemset väljundit. Tuleb meelde tuletada, et me ei räägi siinkohal B-klassi sopahorrorist, mille järgi mõnel seltskondlikumal üritusel paslik joomismängu korraldada oleks – kinolevi ei vali filme küll otseselt nende "headuse" alusel, aga teatav kvaliteedimärk tagatakse ikkagi, ning see peaks garanteerima, et lausnaermist (vähemasti õudukate puhul) saalis ette ei tule.

Jah, mõni olukord võib halvemas filmis tõesti koomilisena paista ning tunamullust Kevin Smithi "Kihva" ("Tusk") meenutades pean isegi tõdema, et ei suutnud traagikat täielikult absurdihuumorist eristada, kuid säärased erandjuhtumid ei õigusta kõiki ülejäänud kordi, mil kinokülastajate kombetus filmi loodud pingelise atmosfääri sekunditega purustanud on. Ma olen kinos – ma ei eeldagi haudvaikust –, küll aga ootan elementaarset viisakust nii filmitegijate kui ka vaatajate suhtes. Igas teises kultuuriasutuses peetakse seda ju enesestmõistetavaks, miks me siis kinoskäiku teisiti kohtlema peaksime?

"Kõigi annetega tüdruk" Forum Cinemas AS

Olgu öeldud, et varemalt mainitud "Kihva" ajal mind kaasvaatajate üksikud naerupursked ei häirinud – need olid selgelt individuaalsed reaktsioonid ekraanil toimuvale absurdsusele, mitte üleliia lõbusast seltskonnast ja üleolevast hoiakust tingitud irvitamine nagu üldiselt laialeviõudukate puhul kombeks on. Sõna "kombeks" on antud kontekstis muidugi natukene irooniline, kuna probleem just kommete puudumises seisnebki. Loomulikult on sobiva seltskonna ja meeleolu korral ka kvaliteetse õuduka üle lõbus naerda – olen seda privaatsemas keskkonnas isegi proovinud –, kuid kinosaali tulek eeldab õnneks (või siis kahjuks, kui "kombetumate" vaatajate huve silmas pidada) midagi muud.

Ja probleem kerkibki esile peamiselt kvaliteetsete filmide puhul, kuna just need on reeglina piisavalt õudsed, et vaataja mugavustsoonist välja hirmutada ning end sunnitud naeruga kaitsma panna. Meenub 2013. aasta "Kurja kutsumine" ("The Conjuring"), millel kriitikutesaidil Rotten Tomatoes 86-protsendiline heakskiit on – üks paremaid õudusfilme, mida kinos näinud olen, kuid samas ka elu halvemaid kinoelamusi – film, mille ajal naerdi just nimelt seetõttu, et liigagi kriipivat ja õudset atmosfääri endast kaugemale tõrjuda. Ei saa eitada, et säärane metoodika on üldjuhul efektiivne, kuid õudusfilmi vaatama tulles tasuks ju ikkagi eeldada, et film on... noh... õudne, ja kui tead ette, et Sinu närvikava pole eesootavaks kogemuseks sobilik, siis mis mõtet on üldse kinosaali ronida? Ma ei tee nõrganärvilisi sugugi maha – mind ei häiri isegi ehmatuskohtade peale karjumine, kui see tõepoolest refleksina juhtub –, kuid kui sinu ainus väljund õudusfilmi nautimiseks on lakkamatu naer ja iseenda rahustamiseks tegevustiku ebarealistlikkuse valjuhäälne kommenteerimine, siis jäta kinno tulemata või, mis veel parem, vali enda jaoks sobilikum film. Nii jõuab raha ikkagi filmitööstusesse ja teiste tujud jäävad rikkumata.

"Ringid" ("Rings") Forum Cinemas AS

Kellele mu pahameel suunatud on? Tegelikult ei ole konkreetset vanusegruppi, inimtüüpi, rahvust (ütlen seda, sest sarnast kriitikat on tahetud tihtipeale just vene keelt kõnelevatele kinokülastajatele adresseerida) – olen kirjeldatud käitumist kohanud nii mitmes erinevas situatsioonis, et ei oska neid kõiki täpselt üleski lugeda.

Võib-olla sobib probleemi universaalsuse adekvaatseimaks kirjeldamiseks näide tänavuse aasta algusest, mil kinodesse jõudis õudusfilm nimega "Poiss" ("The Boy"), mis mulle – erinevalt paljudest teistest – sügavat muljet avaldas. Käisin nimetatud teost esmalt vaatamas nädala sees keskpäeval, mil jagasin kinosaali pealtnäha 13-14-aastaste eesti noortega (käitumise järgi siiski pigem lastega), kes igal võimalusel naerda huilgasid, telefone välgutasid ja tegevustiku pihta tobedaid kommentaare pildusid. Pettumusest ajendatuna läksin sama filmi vaatama ka umbes kuu aega hiljem – samuti nädala sees, aga seekord kino hiliseimale seansile – lootuses saali märksa viisakama generatsiooniga jagada. Publikut oli kellaajale vastavalt küll vähem ja vanustki neil oodatult märksa rohkem, kuid inimesi, kel austust veelgi vähem kui mõistust, jagus sellekski korraks.

"Poiss" Forum Cinemas AS

Pole vahet, kas oled 12-aastane poisike, kel on äsja avanenud võimalus väiksematele keelatud kinoseansse külastada, 40-aastane vene naine, kes seansi eel üleliigsest lõhnaõlist ilmselt joovastusse sattunud, või keegi hoopis teine, kel pole veel isiklikult õnnestunud mul harja punaseks ajada – kui Sa kultuuriasutuses käituda ei oska, siis hoia sellest heaga eemale. Või sõida aprillis Haapsallu, vaata üle, kuidas HÕFF-il (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival) asjad käivad, õpi žanrifilme austama, ning tule targemana kinosaali tagasi. Ainus, mida Sinult oodatakse, on austus ja terve mõistus. Seda ei ole liiga palju küsitud.

Loe lisaks:
Miks on Eesti filmidel kehvad treilerid ja kuidas neid paremaks muuta?
Aus või kuri: Luuraja ja luuletaja – nje mjaso nje rõõba!
Statistika: eestimaalasi meelitavad kinno action ja komöödia.
Arvustus: Eesti noorte ameerikalik seiklus "Ameerika suvi" on meelelahutuslik ja õpetlik

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas