Katkend raamatust "Koera kodutee": W. Bruce Cameroni kutsusaaga ei jäta kedagi külmaks


Katkend raamatust "Koera kodutee": W. Bruce Cameroni kutsusaaga ei jäta kedagi külmaks
"Koera kodutee" - praegu kinodesForum Cinemas AS

Jaanuari lõpus alustas Eesti kinodes imearmas "Koera kodutee"("A Dog's Way Home"), mis põhineb W. Bruce Cameroni ("Koera elu mõte") samanimelisel raamatul. Kirjastus Pegasus välja antud teos on saadaval ka kohalikes raamatupoodides. Järgnevalt toomegi teieni katkendi raamatust, mis puudutab lugejaid võib-olla isegi rohkem kui film vaatajaid.

Loe veel

Me Lucasega muudkui mängisime ja mängisime. Talle meeldis öelda: „Aja oma asi ära.“ See tähendas, et kui me väljas olime, andis ta mulle vahel maiust, aga enamasti ei andnud. Ta armastas ka sõrmi suhu panna ja tuua kuuldavale kiledat, läbitungivat heli, mis mind esialgu hirmutas, aga siis sai sellest signaal, et ma peaksin tema juurde jooksma, mingit väikest suupistet saama, nii et mind tabas elevus iga kord, kui ta käe suu juurde tõstis.
Puur oli asi, mis mulle majas kõige vähem meeldis. Ema ja Lucas paistsid väga põnevil, kui seda eset mulle tutvustasid, aga see oli tehtud peenikestest, närimiskõlbmatutest metallvarbadest. Nad panid sinna sisse pehme padja ja õpetasid: „Mine oma puuri“, mis tähendas, et pidin sisse minema, padja peal lamama ja nemad andsid mulle maiust. Siis aga muutsid nad mängu, nad ütlesid: „Mine oma puuri“, andsid mulle maiust ja jätsid mu siis üksinda koju!
Puuris polnud peale padja midagi närida. Kui olin selle puruks rebinud (eriti hästi see ei maitsenud), tundsin end väga üksildaselt. Igatsesin nii väga Lucast, et haukusin kogu aja, kui teda ei olnud.
Lucas oli väga kurb, et mu terveks päevaks üksinda oli jätnud, kuigi mind tabas tema saabudes selline rõõmujoovastus, et tormasin mööda elutuba ringi, hüppasin mööblile, rullisin end mööda vaipa ja lakkusin ta nägu. Ta paistis õnnetu, et olin padjasisu laiali ajanud, aga mida muud sellega ikka teha? Lucas ise seda ei maitsnud ega teadnud, et see polnud sugugi isuäratav. Mina seda kindlasti süüa ei kavatsenud.
„Mul on üks vana käterätt, võid selle puuri panna,“ ütles Ema.
„Bella, sa ei tohi oma voodit katki rebida,“ ütles Lucas mulle.
Liputasin saba.
„Võib-olla paneks talle teinekord palli puuri kaasa,“ täheldas Ema.
Vaatasin talle ärevalt otsa. Pall? Seda sõna ma teadsin – pall oli kõige põnevam mänguasi, mis kodus leidus. See põrkas eemale, kui Lucas seda viskas, ma ajasin seda taga, püüdsin kinni ja tõin tagasi, et otsast peale hakata.
Vahel võttis Lucas palli jalutuskäigule kaasa. Suurel avaral muruplatsil – pargis – lasi Lucas mu rihma otsast lahti ja viskas seda ikka ja jälle. Ma sain iga kord kätte.
Mulle meeldis palli püüda ja tagasi tuua ja ka see meeldis, kui Lucas ütles, et olen tubli koer. Vahel oli pargis ka teisi koeri, kes püüdsid teisi palle ja teesklesid, et ei tahagi Lucase visatud palli püüda.
Lucas oli minu inimene. Ma ei tahtnud elult midagi rohkemat, kui iga päeva tema seltsis veeta. Noh, seda ja maiusi ka. „Aja oma asi ära,“ ütles ta. Maius! Siis aga: „Aja oma asi ära.“ Ja ei mingit maiust. See polnud suurem asi mäng.
Lõpuks taipasin, et „Aja oma asi ära“ tähendas kükitamist ja pissimist, mida olin hakanud eelistama õues teha. Kui me pargis olime ja Lucas mulle maiust andes ülimat rahulolu kiirgas, sain aru, mida „Aja oma asi ära“ tähendas. Läksime parki, ma ajasin oma asja ära, sain maiust ja Lucas oli nii elevil, et viskas palli niimoodi, et see põrkas sinna, kus lapsed mõnikord kiikedel mängisid. Olin otse palli taga ja püüdsin edumaad saada, kui pall plastliumäele põrkas ja selle tippu veeres, läksin järele, klammerdudes küüntega tuge otsides libedasse pinda. Pall veeres liumäe otsast edasi, nii hüppasin minagi alla ja püüdsin palli kinni, kui see oli vastu maad kukkunud ja uuesti mu lõugade kõrgusele põrganud.
„Bella!“ hüüdis Lucas. „Sa jooksid liumäest üles! Tubli koer, Bella!“
Lucas oli minuga rahul. Ta viis mu liumäe juurde. „Nii, too pall liumäelt ära, Bella!“
Mängisime seda mängu ikka ja jälle. Pall veeres mööda liumäge üles, ma hüppasin maha, püüdsin palli kinni ja viisin Lucasele. Vahel püüdsin palli teisel pool mäge juba õhust kinni, kohe kui see maast üles põrkas. Lucas naeris rõõmsalt, kui seda tegin.
Pärast andis ta mulle vett ja me viskasime murule siruli. Õhk oli jahe ja taevas säras ere päike. Panin pea Lucase jalgadele ja tema silitas mind. Iga kord, kui ta käsi peatus, nõudsin ninaga müksides lisa.
„Mul on nii kahju, et pean su tööle minnes maha jätma. Aga mu töö meeldib mulle. Mul on oma laud ka, aga selle taga pole ma peaaegu mitte kunagi. Enamasti jooksen mööda maja ringi ja aitan juhatajatel juhtumeid lahendada. See on põnev, aga ma tunnen sinust puudust, Bella.“
Mulle meeldis, kui ta mu nime ütles.
„Kas sa kuulsid Ema eile öösel ringi käimas? Ta ei maga jälle. Ma ei tea, mis teha, kui ta peaks tsüklisse sattuma. Jumal, kuidas ma tahan, et nad oskaksid ta terveks ravida.“
Lucas muutus kurvaks, seepärast ronisin ta rinnale. Sellest oli abi, ta hakkas naerma ja lükkas mu maha. „Bella, sa oled nii rumal koer!“
Lucasega koos olles olin alati õnnelik. Ma armastasin Ema, aga see, mida Lucase vastu tundsin, piinas nagu nälg ja tihti nägin uneski, et me olime koos, söötsime kasse või mängisime palli liumäele veeretamist.
Väljend „Lähen tööle“ mulle ei meeldinud, sest kui Lucas seda ütles, tähendas see, et ta jätab mind väga pikaks ajaks üksi. „Lähen tööle,“ ütles ta Emale ja jäin siis Emaga kahekesi. Ma ei osanud ette kujutada, miks ta pidi tööle minema. Kas ma polnud siis tubli koer?
Ema mängis minuga päeval ja viis rihma otsas lühikestele jalutuskäikudele, aga kasse toitmas ja pargis me ei käinud.
Ma tajusin Lucase kojutulekut, kui „Lähen tööle“ lõppes. Isegi tema lõhna tundmata teadsin, et ta kõnnib mööda tänavat kodu poole, läksin ukse juurde ja istusin teda ootama. Kui tundsin, et ta on päris lähedal, hakkasin saba liputama ja hetk hiljem kuulsin kõnniteel Lucase samme.
„Ma ei tea, kuidas, aga Bella tajub su kojutulekut,“ ütles Ema Lucasele. „Ta läheb ukse juurde ja hakkab niutsuma.“
„Ilmselt on mu graafiku meelde jätnud.“
„Kullake, sul endalgi pole oma graafi k peas. Tuled iga päev ise ajal. Ei, tal on kuues meel.“
„Bella, Denveri koer-sensitiiv,“ nentis Lucas. Vaatasin tema poole, aga polnud vähimatki märki, et mu nime ütlemisega kaasneks mõni maius.

Seotud lood:

/---/

Järgmisel päeval läksin koos Lucasega tööle, mis oli mu lemmiktegevus, kui tilluke juustutükike välja arvata. Veetsin aega Ty ja teiste sõprade seltsis. Paljudel oli nüüd veidike maiust kaasas, sest ma olin nii tubli koer. Steve andis mulle külma ja hõrgu ampsu midagi, mis maitses nagu piim, aga oli hoopis magusam. Marty andis peekonit. Patsutused, sõnad ja hellitused näitasid, kui väga nad mind armastasid. Ühele vanale mehele meeldis mu ninaotsale musi anda, aga ta ei saanud eriti kummardada, see pärast õppisin ta tooli juurde minema, käppasid ta rinnale toetama ja ta nägu lakkuma. Ta naeris, kui ma ta nägu limpsisin. Mehe nimi oli Wylie ja mind kutsus ta Valvuriks, mitte Bellaks.
„Tema on tõeline Valvur,“ ütles ta iga kord Tyle.
Enamasti, kui sõpradel külas käisin, veetsin nendega terve päeva, pakkusin tröösti, sõin maiusi ja mängisin „Doktor Ganni“, mis tähendas, et lamasin kahe inimese vahel diivanil, nad katsid mind tekiga ja patsutasid vaikselt, kuni keegi hüüdis: „Korras!“ See oli nagu mäng „Koht“, aga hoopis lõbusam. Sel päeval viisid Lucas ja Ty mind haigla teise otsa. Seisime veidi
aega, kuulatasime kellahelinat ja mina ei haukunud, siis libisesid uksed lahti, astusime väikesesse ruumi, mis sumises ja võbises. Tundsin kõhus sama tunnet, nagu autoga sõites. Kui uksed uuesti avanesid, olid lõhnad muutunud ja kuidagi ma teadsin, et oleme kusagil mujal. See oli nagu autosõit ilma autota!
Kõndisin kahe mehe sabas mööda libedat koridori, nuusutasin seinu, tundsin paljude inimeste ja kemikaalide lõhna. Ty ja Lucas olid närvilised, liikusime väga kiiresti ja ma ei saanud korralikult kõikide lõhnadega tutvuda. Pöörasime ümber paari nurga, siis koputas Lucas uksele ja pistis pea sisse. „Doktor Sterling? Mina olen Lucas Ray. Ma helistasin hommikul.“
„Tulge sisse,“ ütles mees tervituseks. Tema sõrmed lõhnasid tugevasti kemikaalide järele, ta haaras Lucase sõrmed pihku, muutis siis meelt ja haaras Ty käest, muutis jälle meelt ja lasi käe alla. „Nii, see on siis see koer?“
„Tema on Bella.“
Liputasin saba. Mees kummardus lähemale ja hõõrus mu lagipead. Ta meeldis mulle, hoolimata sellest, et ta pihkudest hoovas kirbet lõhna. „Pane parem uks kinni, Ty.“
Kõik istusid, nii ka mina. Ruumis polnud nagunii midagi eriti nuusutada. Sain siiski aru, et lahtises korvis mehe laua kõrval olid kartulid.
„Nii,“ alustas mees. „Ma uurisin asja. Krampe tuvastavaid koeri on tõepoolest olemas. Enamikku neist on õpetatud tegema seda, mida Bella teie sõnul loomuldasa oskab ehk siis märku andma. Osa väidab, et nad suudavad elusid päästa, kuigi on ka vastuväitjaid nagu ikka. Ja seadus näeb ette, et krampe tuvastavat koera tohib pidada siis, kui arst on nii määranud. Isegi kui majas pole loomapidamine lubatud, tuleb teha erand. Rääkisin täna hommikul meie maja nõuandeadvokaadiga ja tema sõnul on see õiglase eluaseme seaduses, ÕESis, selgelt välja toodud.“
„Jumal tänatud,“ pomises Lucas.
Mees tõstis ühe oma haisva käe üles. „Pea hoogu, nii lihtne see ka ei ole. Esmalt on vaja terve pikk protseduur läbi teha. Bella tuleb sertifitseerida. Hetkel on ta lihtsalt lemmikloom.“
„Aga ma ju rääkisin, ta hakkas mõlemal korral haukuma veidi enne, kui emal krambihoog algas. Kui oleksime aru saanud, mis tuleb, saanuksime selleks valmis olla!“
Tundsin, et mu inimene on närvis, ja vaatasin ärevalt tema poole. Mis lahti on?
„Ma mõistan, poja,“ vastas mees. „Aga loomulik oskus on seaduslikust kehtivast tõendist väga kaugel.“
„Kaua selleks kulub?“ uuris Lucas.
„Ma ei tea täpselt, aga tundub, et protsess on keeruline.“ Mees kehitas õlgu. „Nii palju võin öelda, et meie siin seda ei tee.“
„Meil on kolm päeva aega, siis algab väljatõstmismenetlus,“ oigas Lucas. Lakkusin ta kätt.
„Doktor, kas te talle mingit kirja ei saa selle kohta anda?“ küsis Ty.
„Seda ma teha ei saa. Isegi kui kirjast oleks mingit kasu – milles ma sügavalt kahtlen, sest nagu öeldud, selleks on oma kindel protseduur –, ei saa ma lihtsalt kinnitada, et ta suudab krampe tuvastada, sest ta pole koolitust saanud, ta on lihtsalt loomupäraselt andekas koer.“
Ty tõusis püsti. Ta tundus olevat veelgi rohkem ärritatud kui Lucas. „Vaadake, Bella on väga eriline koer. Kui ta ringkäigule tuleb, on silmaga näha, kuidas inimeste stressitase alaneb. Kaheteistkümnes sammus on uued tulijad temast täielikus vaimustuses, ta annab neile kindlust. Ta istub esireas ja peaaegu kõik, kes tahavad rääkida, silitavad enne Bellat. Ja ma tean, et Terrile on temast suur kasu: ta rääkis, et Bella on parem kui antidepressandid, mida ta võtab. Kõik armastavad teda. Ta teeb nii palju head, doktor. See peab ju ometigi midagi tähendama.“
Mees vaikis natuke aega. „Te ju teate, et veteranide haiglasse ei tohi koeri tuua?“ küsis ta viimaks.
„Ma tean seda, et teen kõik, mis minu võimuses, et aidata neid mehi ja naisi, kes mulle korda lähevad. Mehi ja naisi, kes teenisid meie riiki. Inimesi, kes on mitmel põhjustel enesega pahuksis. Ja kui sellest koerast on abi, teen kõik, mis võimalik, et ta saaks siin käia!“ vastas Ty tuliselt.
Mees tõstis rahustavalt käe. „Ärge saage valesti aru. Tahtsin lihtsalt veenduda, et teate, et kui doktor Gann või veel mõni arst, keda võin nimetada, saab teada, et olete lemmiklooma haiglasse smugeldanud, lõpetab ta selle otsekohe ära. Minul endal pole siin midagi kaalul, ausalt.“
„Bella on rohkem kui lihtsalt lemmikloom,“ teatas Ty rahulikult. Ta ei paistnud enam nii vihane. „Seda ma ju räägingi.“
Mulle meeldis, et Ty mu nime nimetas, seepärast liputasin saba.
„Kuidas ema tervis on?“ küsis mees Lucaselt. „Tal on … mõneti parem ja mõneti halvem,“ vastas Lucas. Ta pole enam eriti depressiivne, aga krambid teevad tõsiselt muret. Arvasime, et nendega on lõpp.“
„Ja koer aitab depressiooni vastu?“ uuris mees.
„Jah. Absoluutselt.“
„Räägi lähemalt.“
„Noh, ta on terve päev koos Bellaga kodus. Kui töölt tulen, on ta palju rõõmsam kui varem, tähendab, rõõmsam kui enne koera võtmist. Ta pole enam tükk aega olnud sellises masenduses, et poleks minu kojutulekuks veel pidžaamat seljast võtnud ega midagi söönud. Ta käib Bellaga jalutamas ja saab sellest kõvasti energiat. Ja Bella paistab mõistvat, millal must meeleheide lähenema hakkab, sest siis paneb ta kohe pea emale sülle.“
Lucas ütles mu nime, seega liputasin jälle saba.
„Ja ta käib hoopis sagedamini koosolekutel.“ Lucas vaatas Ty poole.
„Mina seda kinnitada ei saa, Lucas,“ ütles Ty vabandust paluvalt.
„Ah õigus, vabandust.“
„Nonii, asi on selline,“ ütles mees ja köhatas kurgu puhtaks. „Krampe tuvastava koera kohta ma mingit paberit anda ei saa. Aga nagu mina ÕESist aru saan, selleks et teda peetaks emotsionaalset tuge pakkuvaks koeraks, ei ole vaja muud, kui tõendit Terri raviarstilt. Ja selle annan ma teile küll.“
„Kas … kas see tähendab, et korteriühistu lubab meil jääda, kui meil see kiri on?“
„Ma pole küll jurist, aga see, mida mina internetist lugesin, viitab selgelt, et nad peavad lubama.“
„Suur tänu teile, doktor Sterling. Te ei kujuta ettegi, kui tähtis see mulle ja emale on.“
Mees kritseldas midagi pliiatsiga paberile. „Küll aga ei anna see teile luba teda karistamatult veteranide haiglas pidada.“ Mees vaatas Tyle teravalt otsa. „Siin on ta ikkagi reeglitevastaselt. Krampe tuvastav koer oleks vast teine lugu, aga emotsionaalset tuge pakkuvad koerad on keelatud.“
„Selge, doktor,“ vastas Ty.
„Mina teid ei reeda, lihtsalt hoiatan, mis võib juhtuda, kui see välja tuleb.“
„Ah, ma usun, et suudame Bellat varjata,“ märkis Ty kuivalt. „Tublid inimesed tegelevad sellega.“
Mees ulatas Lucasele paberilehe, mille too taskusse pistis. Ta paistis tõeliselt rõõmus, aga ei tähistanud seda ühegi maiusega.

KOMMENTEERI!