Lastekirjanik filmist “Hüvasti, Christopher Robin”: heade lasteraamatute möödapääsmatu omadus on mitmekihilisus


Lastekirjanik filmist “Hüvasti, Christopher Robin”: heade lasteraamatute möödapääsmatu omadus on mitmekihilisus
“Hüvasti, Christopher Robin”Viasat

Heade lasteraamatute möödapääsmatu omadus on mitmekihilisus, mis muudab need ühtviisi nauditavaks nii lastele kui ka täiskasvanutele, ütleb lastekirjanik ja raamatute toimetaja Priit Põhjala juba sel pühapäeval kell 20 filmikanalil TV1000 Premium esilinastuva eluloolise draama “"Hüvasti, Christopher Robin" kohta. See linateos räägib “Puhhi” lugude autorist, armastatud lastekirjanikust A. A. Milne'ist.

A. A. Milne oli üle elanud Esimese maailmasõja ning väidetavalt oli tal soov kirjutada muserdatud rahvale midagi, mis neile rõõmu pakuks. Kust tekkis Sul idee hakata kirjutama lasteraamatuid ning miks Sa neid kirjutad?

Lugesin lapsepõlves kohutavalt palju ja armastan head lastekirjandust ka praegu, täiskasvanuna. Peale selle olen ligi kolmandiku oma elust tegelenud lasteraamatute toimetamise ja kirjastamisega, torkides tekstide traagelniite, nähes nõrkusi, mida peaks vältima, ja võtteid, mida ära kasutada. See, et hakkasin ka ise lastele kirjutama, oli niisiis justkui asjade loomulik jätk – seda enam, et kirjutamine on mulle alati kuidagi hästi istunud.

Esimese tunnustuse kirjanikuna pälvisin muuseas juba nii kuue-seitsmeaastaselt. Kirjutasin ajakirjale Täheke mõnelauselise põnevusloo sellest, kuidas meie koer ketist lahti pääses ja kõik kanad maha murdis ja kukk on ka siiamaani kadunud. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, võin kõikide toonaste lugejate kergenduseks öelda, et kukk ilmus pärast loo postipanekut jälle välja, katkuda saanud, kuid elus. Aga jah, selle loo eest sain punase viisnurga ja Tähekese toonase peatoimetaja Elju Mardi allkirjaga aukirja, mis on mul siiani sahtlis.

Seotud lood:

Minu esimese n-ö päris lastejutu avaldas Leelo Tungal oma ajakirjas Hea Laps. Mõned lugejad jäid täitsa rahule, loodetavasti mitte ainult viisakusest, ja hiljem sai sellest jutust minu esimese lasteraamatu esimene peatükk.

“Hüvasti, Christopher Robin” Viasat

Kui raske või kerge on Sinu arvates täiskasvanuna kirjutada lasteraamatuid võrreldes täiskasvanutele mõeldud teostega?

Õnneks hakkab vähehaaval kaduma arusaam, et lastekirjandus polegi täisväärtuslik kirjandus – et see on midagi kergemat, alamõõdulisemat kui täiskasvanuile mõeldu. Tegelikult on hea kirjanduse loomine raske töö sihtrühmast sõltumata. Juba kogu see tervist kahjustav istumine, pikad päevad katsetamist ja nuputamist, kirjutamist ja ümbertegemist, ja siis mõni veel mõtleb, et sa logeled niisama lakke vahtides laua taga.

Eri vanuses sihtrühmadele kirjutades seisavad raskused teinekord ka eri asjades, näiteks lastele kirjutades tajun ma teist tüüpi ja mõnevõrra suuremat vastutust. Ja ma võin öelda, et üks võõrapärastest sõnadest kubisev viierealine keeleteaduslik lause nõuab minult sageli vähem aega ja vaeva kui töö, mis eelneb mõne tegelase õnnestunud hüüdnimele või näiliselt lihtsale kolmesõnalisele naljale lasteraamatus.

Samas ei ole ma kunagi tundnud, et lastele on raskem kirjutada sellepärast, et ma ise olen täiskasvanu. Esiteks olen ma isegi üsna pikalt laps olnud ja teiseks on minus siiani paras ports lapsemeelsust, nii et samastumine, õige meeleolu ja ühise keele leidmine ei ole nii keeruline.

Kõige raskemaks teeb asja aga see, et valmis raamatust ei peaks kuidagi näha olema, et kirjanikul oli vahel nii raske, et isegi kulmud tõmbusid halliks, juustest rääkimata. Kui muusik teeb glissando, ei peaks ju samuti tajutav olema kuudepikkune saamatus ja harjutades nähtud vaev, vaid kergus ja osavus.

“Hüvasti, Christopher Robin” Viasat

A. A. Milne’i Puhhi lugudes on reaalsus segatud muinasjutumaailmaga ning inspiratsiooni sai ta oma pojaga koos aega viites, kelle reaalsed mänguasjad on raamatus ellu äratatud. Kust Sina oma nüüdseks juba kahe lasteraamatu tarvis inspiratsiooni ammutasid?

Päriselulist, oma lapse ja teiste tuttavate lastega seotut on minu raamatutes väga palju, enamasti mitte küll üksühesel, vaid teatud sisu- ja stiilinõudeile allutatud kujul. Näiteks kasutan ma sageli tuttavate laste nimesid või midagi nendega sarnanevat, mugavuse huvides, need on ju kohe käepärast.

Raamatus "Onu Mati, loomaarst" tunduvad olevat jaburad ja uskumatud lood, aga näiteks lugu arvutada oskavast hobusest Hansust on suuresti tõsi, sama nimega arvutav hobune elas 20. sajandi alguse Saksamaal. Nii raamatus kui ka päris elu tuleb lõpuks muidugi välja, et tegemist oli pettusega.

Loe veel

Samuti on „Onu Matis“ juttu sellest, kuidas peategelane unustab prillid koju ja peab jänesepabulaid rosinateks šokolaadis. Midagi sarnast, üksikasjadesse laskumata, leidis aset minu ja mu vennaga, kui me väikesed olime ...

Aga väga tihti inspireerib mind hoopis mõni juhuslikult leitud või pähe tulnud väljend. Raamatus „Mu vanaisa on murdvaras!“ on üks peatükk kujuteldavast, veidi Pätu moodi huligaanist nimega Sussavurra. Seda peatükki ei oleks, kui ma poleks sõnaraamatus kogemata silmanud sõna „sussa-vurra“, mis tähendab ‘segamini, laokil, korrast ära’. Ja võib vist öelda, et kogu "Onu Mati" raamat sai alguse sellest, et mulle tuli pähe väljend „baarikapi-kapibaara“. Hakkasin mõtlema, milline võiks küll olla lugu, kus saaks sellist tobedat väljendit kasutada. See lugu sai kirja, ja järele tulid kõik ülejäänud onu Mati lood.

Mulle tundub, et minul ongi sageli vastupidi – kui enamasti kasutavad kirjanikud sõnu, et jutustada lugu, siis mina jutustan lugu, et ära kasutada mingit sõna.

“Hüvasti, Christopher Robin” Viasat

Mida Sa ise lastekirjanikuna A. A. Milne’ist kui lastekirjanikust ja tema kõige kuulsamast lasteraamatust "Karupoeg Puhh" arvad?

Meisterlik keel, absurdihõnguline huumor, lihtsuse poeesia, paigutine nukrameelsus – kõik see, mida ma ühe raamatu juures hindan, on olemas ka Puhhi-lugudes. Ja muidugi mitmekihilisus, mis on väga heade lasteraamatute möödapääsmatu omadus ning muudab need ühtviisi nauditavaks nii lastele kui ka täiskasvanutele, andes ka põhjust raamatut korduvalt üle lugeda.

Milne’i Puhhi-lugusid olengi lugenud vähemalt kolm korda ja võib-olla loen teist samapalju veel. Korra olen lugenud ka n-ö ametlikku järge, Puhhi 90. sünnipäevaks kirjutatud uusi Puhhi-lugusid, mille autoreiks on neli kaasaja inglise kirjaniku. Suhtusin sellesse järge üsna kahtlevalt, aga tegelikult on seegi väga meeldiv lugemine.

Kas Sul on sahtlipõhjas veel lugusid, mis ootavad kaante vahele saamist? On lastel, mida oodata?

Mul on ilmunud ja pooleli mõned lühikesed satiirilised lastejutud, mis kunagi võib-olla ühtede kaante vahel kokku saavad. Peale selle võtab vähehaaval kuju raamatu mõõtu lugu, mille peategelane on üks väike tavaline linn, kuhu satub üks suur ebatavaline loom, pöörates linnakese elu üheks päevaks täiesti pea peale. Ja üks järg on samuti plaanis, aga kas raamatule "Mu vanaisa on murdvaras!" või "Onu Mati, loomaarst", see püsigu veel saladuses.

Lapsed varugu aga kannatust – ma olen masendavalt pikaldane kirjutaja, nii et mõni võib vahepeal vabalt täiskasvanuks saada!

Eluloolisele draamale “Hüvasti, Christopher Robin” (2017) saab kaasa elada juba sel pühapäeval, 19. augustil kell 20 filmikanalil TV1000 Premium, mida näeb teleteenusepakkuja Viasat vahendusel või suuremate kaablioperaatorite Viasati filmikanalite teemapakettides.

KOMMENTEERI!