Muuseumijuht Jaanika Anderson filmist "Muumia": vaarao needus toimis juba Vana-Egiptuses iidse turvasüsteemina


Muuseumijuht Jaanika Anderson filmist "Muumia": vaarao needus toimis juba Vana-Egiptuses iidse turvasüsteemina
"Muumia"Viaplay

Vaaraomuumiate needuse kontseptsioon toimis teadlaste arvates juba Vana-Egiptuses iidse turvasüsteemina, ütleb samuti muumiaid eksponeeriva Tartu Ülikooli muuseumi juhataja Jaanika Anderson voogedastusteenusesse Viaplay jõudnud 2017. aasta filmi “Muumia” kohta, kus kolmel korral Oscarile nomineeritud Tom Cruise püüab talitseda ammu siitilmast lahkunud Vana-Egiptuse printsessi raevu. Andersoni sõnul on muumiate needus endiselt aktuaalne teema, kuna 1991. aastal kaasnes Alpidest jäämees Ötzi leidmisega seitse müstilist surmajuhtumit.

Muumiate tagasitulekust, needusest, kättemaksust jne on läbi aegade vändatud vähemalt 14 filmi. Kuidas said legendid vaaraomuumiate needusest alguse?

Filmimuumiad on tõesti tuntud selle poolest, et nad saadavad varanduseküttidele erakordseid needuseid ja nende eest ei ole pääsu. Kuid Hollywood ei ole kindlasti muumiate needuse leiutaja.

Muumiate needus ei ole köitnud üksnes filmimaailma, vaid seda on uurinud ka teadlased. Arvatakse, et vaaraode muumiate needuse kontseptsioon eksisteeris juba Vana-Egiptuses ja toimis kui primitiivne turvasüsteem. See tähendab, et hirm needuse eest pidi varandusekütte haudadest eemale hoidma.

Laiemalt hakati rääkima muumiate needusest pärast 1922. aastat, mil Howard Carter avas vaarao Tutanhamoni hauakambri Kuningate orus Luxori lähistel. Võimalik, et just siit sai alguse kaasaegne uskumus muumiate needuse kohta, mis omakorda on andnud ainest nii filmidele kui raamatutele.

"Muumia" Viaplay
Seotud lood:

Vahetult pärast vaarao hauakambri avamist suri Carteri ekspeditsiooni rahastaja lord Carnarvon veremürgituse tõttu. Varandusega täidetud Tutanhamoni hauakamber oli vallutanud loomulikult meedia tähelepanu. Samapalju sai tähelepanu ka lord Carnarvoni lahkumine. Lisaks suri veel kuus inimest erinevatel põhjustel enam kui 20-liikmelisest hauakambrit avanud meeskonnast umbes kümne aasta jooksul. Carter ise elas veel pea 20 aastat pärast hauakambri avastamist ega uskunud needusesse. Aga needuse uskumuse masinavärk oli inimeste ja meedia abiga täiel võimsusel käima lükatud.

Ka nüüd sadakond aastat hiljem on muumiate needus aktuaalne teema. 1991. aastal leiti Alpidest 5300 aastat tagasi hukkunud mehe mumifitseerunud surnukeha, keda hakatud nimetama jäämees Ötzi. Ka Ötziga seostatakse muumiate needust, sest seitse tema avastamise ja uurimisega seotud inimest on müstiliselt surnud. Tegelikult on Ötzi uurimisega olnud seotud sajad inimesed, kes tänini elavad.

Kas neil legendidel on mingit teaduslikku tagapõhja või on see needus eeskätt vaid õuduskirjanike ja filmitööstuse loodud müüt?

Viimasel ajal on hakatud rääkima, et vaaraode needus on oma olemuselt bioloogiline. Väidetakse, et kinni pitseeritud hauakambrist võivad selle avamisel vallanduda patogeenid, mis osutuvad ohtlikuks neile, kel on nõrk immuunsüsteem. Uuringutega on tuvastatud, et muumiatel võib tõesti leiduda erinevaid hallitusseeni ja hauakambrites baktereid, millega kokkupuutel võivad tekkida erinevad terviseprobleemid.

Näiteks on toodud lord Carnarvoni, kes viibis käis hauakambris ja suri veremürgituse tagajärjel. Samas on jälle räägitud, et 1920. aastate Egiptuse sanitaartingimused ei olnud kindlasti kõige eeskujulikumad. Mistõttu ei saa kuidagi kindlalt väita, et just hauakambrist eraldunud toksiinid põhjustasid lord Carnarvoni surma.

"Muumia" Viaplay

Nagu ma ennist ka ütlesin, on needuse kontseptsiooni arengule kõvasti kaasa aidanud inimesed ise oma ebausuga, seda on lahkelt toetanud ka meedia ning õuduskirjanikud ja filmitööstus on lasknud fantaasial vabalt lennata ja vindi põhja keeranud. Filmides näeb muumiatega seoses igasuguseid needuseid, kuid tegelikult seostatakse muumia needust inimeste (enneaegse) surmaga.

Tegelikult ei tea me kunagi, kui pikk aeg meile on antud siin maa peal. Inimese loomuses on leida toimunule seletus või otsida põhjuseid. Vanadel kultuuridel on ka maailma loomise müüdid – igaühel oma. Kõik tahtsid, et oleks selgus, kuidas maailm tekkis. Samasugune põhjendamise vajadus on seotud ka muumiate needusega. Kui keegi sureb ootamatult, siis on see šokk. Aga inimesi sureb ootamatult ka siis, kui nad ei puutu muumiatega kokku.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on eksponeeritud kolm ehtsat muumiat, kaks neist inimese ning üks koerlase oma. Kas ka nendega on seotud mingeid kummituslegende või lihtsalt värvikaid juhtumeid?

Loe veel

Nii kaua kui mina olen muuseumis töötanud, ei ole juhtunud midagi sellist, mida saaks seostada needuse või millegi erakordsega. Ka varasemast ajast ei ole kandunud tänasesse päeva värvikaid lugusid. Ma arvan, et oluline on suhtuda kõikidesse muumiatesse austusega ja pidada silmas, et tegemist on inimsäilmetega. See on ka üks põhjus, miks me avasime muumiakambri – me ei saa neile poistele asendada neile aastatuhandeid tagasi valmistatud hauakambreid, kuid me püüdsime teha midagi sellist, kus keskkonnas nad võiksid end hästi tunda ja kus nende keha on vastavalt uskumusele hinge tagasipöördumiseks hästi hoitud.

Milline on Eesti ühe esimese orientalisti Otto Friedrich von Richteri Tartusse toodud muumiate teaduslik väärtus?

Tõenäoliselt muumiate teaduslik väärtus egüptoloogia seisukohast settib paika lähiajal. Me oleme teinud neile väga erinevaid kaasaegseid uuringuid ja saanud nende kohta nii mõndagi teada või leidnud oletustele kinnitust. Teadusmaastikule paigutuvad muumiad, kui saame avaldada uuringute tulemused ja need saavad kättesaadavaks ka teistele teadlastele ning saadud tulemusi saab kõrvutada teiste muumiate pealt kogutud andmestikuga.

"Muumia" Viaplay

Kuid kahtlemata on Egiptuse muumiate näol tegemist Eestis erakordse materjaliga, mis on muusemi kogus väga hästi säilinud. Kuigi muuseumides säilitatakse muumiaid arvukalt, on need kõik erinevad ja unikaalsed, nagu iga inimene on unikaalne. Lisaks tuleb silmas pidada, et neid ei teki juurde. Jah, neid leitakse endiselt aeg-ajalt Egiptusest, kuid väga suurel hulgal on Vana-Egiptuse muumiaid tänaseks hävinud. Kuna Vana-Egiptuse kultuuri kohta saamegi materjale ja teadmisi peamiselt hauakambritest ja seoses nende matusekombestikuga, siis võib öelda, et leiul on oma teaduslik väärtus, kui see paigutatakse süsteemi.

Miks ümbritseb muumiaid suurem salapära kui näiteks viikingiaegseid inimjäänuseid või siinsamas Tartus ERMis asuvat Kukruse memme?

Raske vastata. Vana-Egiptus oma salapäraste ja peidetud hauakambrite, võimsate haudehitiste ja erilise matmiskombestikuga on ilmselt üks põhjus, miks muumiad on looritatud salapäraga. Saladused on põnevad.

KOMMENTEERI!