Pea 30 aastat kullimängu – see kõlab liiga hästi, et tõsi olla. Kuid on seda siiski!



Kui enamikul jäävad kullimängud kaugele lapsepõlve, siis kümme sõpra keeldusid sellest lõbust kategooriliselt loobumast ja nii ongi nende mäng kestnud juba pea 30 aastat. Lustaka seltskonna ettevõtmised on nüüdseks jõudnud ka kinolinale, ent jätkuvalt jääb õhku küsimus, kes need hullumeelsed tegelased päriselus on ning mis paneb neid kui sõgedaid mööda USA-d ringi jooksma.

Üks „hulludest“, 48-aastane Mike Konesky, ütleb otse välja, et neil on tonnide viisi kullimängu lugusid. Üks uskumatum kui teine. Kuid nagu ikka, sai kõik alguse kooliajal, mil väike seltskond mängis koridorides ja klassiruumides süütult kulli. Pärast keskkooli lõpetamist löödi kulliks üks kambaliikmetest, Joe Tombari, ning kõik arvasid, et sellega on mängul kriips peal. Lapsepõlv oli ühes keskkooli lõpudiplomiga just ametlikult läbi saanud ning aeg oli end tõsisematele teemadele pühendada.

Noored ja ilusad, kui oli veel enam-vähem okei koolis kulli mängida.

Kuid kaheksa aastat hiljem ühel õhtul vanu aegu meenutades tabas seltskonda mõte mänguga jätkata. Kokku lepiti uued reeglid, millest üks oli see, et mäng toimub üksnes veebruaris ning siis viimasena kulliks löödu alustab järgmisel aastal samast rollist. Kokku lepiti selleski, et oma rolli kohta valetada ei tohi ning sama inimest tagasi lüüa samuti mitte.

Seotud lood:

Just sellised näevad välja mehed, kes on viimased 30 aastat kulli mänginud.

Mängu nimel kõigeks valmis

„Vanade meestena ei jookse me enam nagu Usain Bolt, seega on pettused ja kokkumängud muutunud meie põhiliseks arsenaliks. Terve ülejäänud aasta mõtleme välja salakavalaid plaane, kuidas mängu edasi viia,“ kommenteerib Joe Tombari.


Inimeses peab kõik ilus olema. Isegi siis, kui käimas on kullimäng.

Loe veel

Ette on võetud lennureise rohkem kui 1000 kilomeetri kauguselt, et auto pakiruumist välja hüpates sõpra ehmatada ning kulli järg edasi anda. Seltskond ütleb, et selle ajaga on jõutud nii mõndagi teha, kuid mõningaid asju nad siiski enam ei kordaks. Kord ronis näiteks Mike öösel Briani magamistuppa lihtsalt selleks, et teda kulliks lüüa. Arusaadavalt said Brian ja tema elukaaslane pehmelt öeldes korraliku ehmatuse osaliseks. Võib öelda, et ka Mike’i isa matused olid võrdlemisi ekstreemsed. Nimelt ilmus Joe ootamatult kohale, et Mike’ile mängujärg edasi anda.


Vahendeid valimata. Peaasi et veebruari lõpuks on sõber kulliks löödud.

Sõprade meelest on mängu juures kõige parem just see, et mäng hoiab neid ikka veel koos. Ei ole just ülearu palju neid ligi 50-aastaseid, kes on oma kunagiste koolikaaslastega jätkuvalt parimad sõbrad. Kamraadid on kindlad, et mäng kestab ka siis, kui nad on põdurad ja torisevad ning otsapidi vanadekodus.


Kaugelt näha, et suured sõbrad.

Allikas: www.mirror.co.uk

KOMMENTEERI!