PÖFFil linastuv draama "Valss vahekäikudes" toob ekraanile ühiskonna luuserid


PÖFFil linastuv draama "Valss vahekäikudes" toob ekraanile ühiskonna luuserid
"Valss vahekäikudes"PÖFF

PÖFFi Saksa filmide alaprogrammis linastub nii helgust, koomikat kui nukramaid toone maaliv "Valss vahekäikudes". Film linastus ka tänavusel Berlinale filmifestivalil, mis oli õnnelik juhus ka režissöör Thomas Stuberiga põgusalt filmi teemal vestelda.

Stuberi sõnul on tegemist unikaalse armastuslooga supermarketis. „Ma usun sellesse, et kõik lood on juba tuhat korda räägitud ehk filminduses kõik käib selle peale, kuidas sina teed selle juba kuuldud loo uueks, esitad teisiti. Meil on külm keskkond, mille kohta võiks öelda, et siin ei saa armastuslugu olla – saab küll!,” räägib režissöör ja lisab, et tal tuli omajagu siiski teisi oma idees veenda. „Oli palju survet. Inimesed ütlesid, et ei näe seda maagilist asja, mida ma kirjeldan,” tõdeb Stuber.

Tegemist ei ole originaalstsenaariumiga. Filmilugu baseerub Clemens Meyeri samanimelisel lühilool, mida režissöör juhtus ligi kümme aastat tagasi lugema. „See lõi mu täiesti pahviks! Kogu lugu toimus supermarketis ning tekkis nii suur kontrast tegevuspaiga ja sisu vahel. Hakkad mõtlema, kus ma ikkagi olen? Selle loo atmosfäär ja sügavus lummas mind – põimib tragöödia, armastuse, elu enda ja seda kõike selles ebatavalises töölisklassi atmosfääris,” kirjeldab Stuber, kelle jaoks üheks maagiliseks hetkeks loos oli näiteks tõstukliftide heli transformeerumine lainete kõlaks. „Kui loed, siis kuuled seda, aga reaalsuses seda saavutada oli keeruline. Kuidas muutub helides tõstuklift laineks?”

"Valss vahekäikudes" PÖFF
Seotud lood:

Film on armastuslugu mitmes mõttes – esiteks ja otseselt läbib filmi kahe peategelase, just poodi tööle asunud, Christiani (Franz Rogowski) ja, temast veidi vanema magusa osakonnas töötava, Marioni ("Toni Erdmannis" säranud Sandra Hüller) vaheline armuliin – teiseks ja ehk kaudsemalt on see armastuslugu ka supermarketi töötajatest ja nö. ääreala inimestest, kes tavaliselt ekraanile ei satu.

Lugu puudutab, kuid ei räägi niivõrd nagu eeldada võiks tarbimisühiskonnast ja selle varjukülgedest. See seos tekib, kuid ei ole fookuses. „See on siiski kiht, aga me ei fokusseeri sellele, et inimesed asju ostavad, vaid selle ostmise nn. taga toimuvale, kardinate tagusele elule ja inimestele, kes neid asju riiulile panevad,” ütleb režissöör. Kuigi see liin ei ole loos kindlasti esikohal toob ta välja, et siiski tekib omamoodi ebakõla – inimeste, kes seal töötavad ja kes ei teeni palju raha ja selle koha vahel, kust sa saad kõike hulgi osta, asju milleks neil raha ei ole.

Loos on väga olulisel kohal huumor ning film vaatab oma tegelasi pigem helgelt muutes isegi poe pikad vahekäigud poeetiliseks. „Me näitame inimesi, keda tihti kinos ei näe, samas on juba ka aeg. Nad on justkui ühiskonna luuserid ja tahtsin neile läheneda teatud traagika, aga ka huumoriga,” selgitab Stuber. Tema sõnul tõukub suurem osa huumorist filmis tegelaste vahelisest interaktsioonist, sellest, mida nad teevad ja kuidas omavahel suhtlevad.

"Valss vahekäikudes" PÖFF

„See töö annab neile rõõmu ja uhkust. Ma ei tahtnud neile ülevalt alla vaadata, nad on uhked, et seal töötavad. Lõpupoole muutub film kitsamaks, vaiksemaks ja kurvemaks, aga soovisin huumori kaudu teha vaatajale lihtsamaks sinna filmiloosse sisenemist,” ütleb režissöör. Ta ei ole kindel, kas inimestele, keda film portreteerib, see ilmtingimata meeldiks, kuid toob välja, et filmi tehes veedeti palju aega koos ning ka mõned väiksemad kõrvaltegelased pärinevad päris poetöötajate seast. Eeltöö raames pidid näiteks ka näitlejad nädala jagu poes töötama. ”Õppisime neid ja poeelu tundma ning mingites kohtades ma muutsin ka stsenaariumi, kuna nägin ja kogesin seal midagi uut,” ütleb Stuber.

Loe veel

Film on üles võetud kahes erinevas Ida-Saksamaa supermarketis, kuid üleminekud on sujuvad, mistõttu lugu järgides ei ole seda märgata. Filmimine käis peaasjalikult öösel, päeval toimus supermarketis tavapärane poodlemine ja meeskond magas. „Filmisime viis nädalat öösel. Ma ei olnud varem nii teinud ja sundisin kõiki meeskonnas juba enne võtteid end uue rütmiga harjutama, aga see oli väga raske,” tunnistab režissöör. Ta meenutab, et vaatas enne võtteid harjutamiseks öösiti filme, näiteks Woody Alleni omi, aga siiski kui ei ole mingit erilist põhjust terve öö ärkvel olla, on seda raske teha. Lõpuks jäi ta ikkagi magama.

Viis nädalat peaagu päevavalguseta elada oli tegijate jaoks kummaline kogemus. „See oli nii sürreaalne, seal supermarketis ei ole eriti loomulikku valgust. Ja graafik oli tihe, sest päris töötajad tulid umbes kella viie paiku juba tööle ... sa kuulsid, kuidas nad panid saiade küpsetamiseks ahju sisse. See oli filmimise loomulik lõpp selleks päevaks,” meenutab Stuber.

"Valss vahekäikudes" PÖFF

Filmi ettevalmistades kaaluti ka muid variante, kuid ükski teine lahendus ei oleks andnud nii tõetruud tulemust. „Kaalusime ise ehitada, green screeni, animeerimist, aga see oleks olnud elutu, ameerikalik viis seda teha. Tahtsin, et film oleks väga realistlik. Pealegi kui meil oleks olnud ka raha pood ehitada, siis kõik need kaubad, mis lõpmatuseni küündivad lette katavad, oleksid meid tapnud. Meil ei oleks kunagi olnud võimalik kõike vajalikku sinna hankida,” räägib režissöör.

Lõppeks arutleme kinokultuuri üle laiemalt. Ajal, mil räägitakse filmi ja kino vajalikkusest, telesarjade ajastul, peame režissööri sõnul rohkem just mõtlema teoste iva üle ning kasvatama suutlikkust teostega nö kaasa mõelda. „Intellektuaalselt – me vajame publikut, kes mõtleb. Kes loob ja täidab tühikud, mis filmitegija on talle jätnud. See oli film, mida ma teha tahtsin, mitte stseene, kus tegelased ennast ja oma motivatsioone selgitavad. Tahtsin sisse panna pikki stseene, kus inimesed räägivad vähe, aga täpselt,” kirjeldab Stuber.

"Valss vahekäikudes" linastub PÖFFi raames täna kinos Artis, neljapäeval Tartu Cinamonis ja esmaspäeval kinos Artis.

KOMMENTEERI!