Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran filmist "Loomaaedniku naine": ka meie loomaaed ei jäänud II maailmasõjast puutumata



Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran filmist "Loomaaedniku naine": ka meie loomaaed ei jäänud II maailmasõjast puutumata
“Loomaaedniku naine”Viaplay

Viaplay videoteeki jõudnud tõestisündinud lool põhinev film “Loomaaedniku naine” näitab, kuidas II maailmasõjas praktiliselt hävitati tollane Euroopa suurim loomaaed Varssavis. Sakslaste pommirünnakus hukkusid paljud loomad, ellujäänud asukad põgenesid lõhutud puuridest linna ning tiigrid uitasid Varssavi tänavatel, nii et sõdurid pidid loomi turvakaalutlustel hukkama.

Viaplay esindaja Karin Laurima uuris Tallinna Loomaaia direktorilt, Tiit Maranilt, kuivõrd reaalne on filmis nähtu võrreldes sellega, mis tegelikult juhtus 1939. aasta septembris Varssavi loomaaiaga?

Eks filmid on alati, ja peavadki olema, veidike muinasjutud. Mõningaid külgi toimunust rõhutatakse rohkem ning näidatakse rõhutatult, ühtteist jäetakse välja. Ega kogu elu keerukust ei olegi võimalik ühte filmijutustusse sisse põimida nii, et see oleks ka köitev. Nii ka selle filmiga. Filmi lool on muidugi tõepõhi all.

Kindel on, et 25. septembril 1939 pommitati Varssavi loomaaeda. See loomaaed oli uhke osa Poola kultuurist ning natsi-Saksamaa eesmärk oli mitte pelgalt hävitada Poola linnu vaid kaotada maapealt kogu Poola kultuur ja teadus. Rünnaku tulemusel pääsesid loomaaia hülged vabadusse ja ujusid Vislas, jaanalinnud ja sipelgakarud jalutasid ringi vanalinnas. Toonane loomaaia direktori naine, Antonina Zabinski, kirjutas oma päevikus:„ jõehobud, saarmas ja koprad jäid ellu, peitudes oma mudaaukudes ja veekogudes. Imekombel jäid ellu ka karud, piisonid, Prževalski hobused, kaamelid, sebrad ja roomajad.“

Loe veel

“Loomaaedniku naine” Viaplay
Seotud lood:

Hävingu järel saabus Varssavisse sealse loomaaia direktori, Zabinski, sõjaeelne lähedane kolleeg, toonane Berliini loomaaia direktor Lutz Heck eesmärgiga kokku koguda ja Saksamaale viia ellujäänud Varssavi loomaaia loomad. Näiteks saadeti ära Saksamaale väike elevandipoeg, kelle ema oli hukkunud pommitamise ajal. Ajalehtede teadete järgi kasutati Varssavi loomaaeda okupatsiooni jätkudes kui seafarmi.

Seesama Varssavi loomaaia direktor koos oma naise Antonia Zabinskiga on ajalukku läinud mitte ainult loomaaia juhtimisega sõjakoleduste ajal. Nad kasutasid varemeis loomaaeda, et peita juute sakslaste eest. Nende poolt loodud peidikud loomaaias päästsid enam kui 300 juudi elu.

Kuidas sõjad on üldse läbi aegade mõjutanud loomaaiandust?

Drastiliselt. Väga varastest aegadest on eksootilised loomad olnud võitjate oluline sõjasaak. Juba Aleksander Suur tõi oma sõjaretkedelt kaasa suure hulga erinevaid eksootilisi loomi, muuhulgas elevante ja tiigreid. Need said sageli kas olemasolevate toonaste eelloomaaedade kollektsioonide lisandusteks või olid uute eelloomaaedade algmaterjaliks. Arvatakse, et Aleksander Suure poolt sõjaretkedelt kokku toodud loomad olid alusmaterjaliks Aristotelesele tema kuulsa teose „History of Animals“ kirjutamisel.

Ka antiikses Roomas oli sõjaretkedelt loomade sõjasaagina kaasa toomine tavaline. Tõsi, antiikne Rooma ei toonud loomi mitte neid loomaaedades pidamiseks, vaid areenidel vaatajaskonna ees tapmiseks. Selline oli toonane kultuur.

Tänapäevase loomaaia sünd ajavahemikus 1870 – 1939 käis käsikäes sõjanduse arenemisega. Selle esimeseks ilminguks oli Pariisi piiramine Preisimaa poolt. Kui näljahädas Pariisi lihtrahvas pidi piirduma rottide söömisega, siis aristokraatia hulgas olid laialt levinud Pariisi loomaaiast välja smugeldatud ja oksjonil müüdud eksootiliste loomade lihast tehtud toidud, olgu selleks siis näiteks elevandi karbonaad või sebra filee.

Esimene Maailmasõda mõjutas loomaaedu mitmeti. Loomi tapeti näiteks näljahäda leevendamiseks kui ka seetõttu et loomi polnud võimalik enam ülal pidada. Puudus Berliinis viis selleni, et sõjaeelsest loomaaia 1474 liigist oli sõja järel alles vaid 700. Ka Viini loomaaia sõjaeelsest 3400 loomast jäi sõja lõpuks järgi ainult 1128.

“Loomaaedniku naine” Viaplay

Kurioosumina kasutati osasid eksootilisi loomi otseselt sõjategevuse toetamiseks. Näiteks Inglismaal leidsid osad elevandid kasutust mürskude transpordil.

Osad loomaaia loomad said endale sõjas olulise tähenduse – nad kujunesid väeosade maskottideks, seda eriti Briti saartel. Üheks huvitavamaks näiteks on ilmselt Esimese Maailmasõja ajal Londoni loomaaia ameerika karu, baribal, nimega Winnipeg (Winnie). Temast sai sõjas võidelnud tuntud Kanada väeosa maskott. Arvatakse, et see karu andis inspiratsiooni maailmakuulsale lastekirjanikule A.A. Milne’le oma tuntud “Karupoeh Puhhi” kirjutamiseks.

Teine Maailmasõda ületas oma julmusega eelmist hüppeliselt. Loomaaiad olid selles kaoses ositi õuduste keskuseks ning samas ka valguskiire kandjaks üldises kaoses. Selle sõja jooksul olid nälgivad loomaaia loomad tavaliseks nähtuseks. Sagedased olid ka loomaaia loomade hädatapmised talitajate poolt, et säästa loomi piinadest, rääkimata otsese sõjategevuse mõjust. Juba enne sõja algust kannatasid loomaaiad sõjaks ettevalmistuse ajal. Nii näiteks tapeti Londoni loomaiaas kõik mürgised loomad.

Paljud loomad evakueeriti Londoni loomaaiast teistesse loomaaedadesse. Ettevaatusabinõuna tapeti ka paljud kiskjad, sest kardeti, et pommitamise järel võivad need vabadusse pääseda ja inimestele ohtlikuks muutuda. Paratamatu loomaaia külastajate arvu langus vähendas loomaaia sissetulekuid ning seetõttu muutus vaevaliseks järelejäänud loomade eest hoolitsemine. Samas aga käisid inimesed siiski ootamatult loomaaedades. Arvatakse, et selle põhjuseks oli võimalus põgeneda sõja koledustest normaalsusesse, mis sest, et illusoorsesse.

Londoni ja Whipsnade’i loomaaiad ei pääsenud pommitamisest. Õnneks nendes kahes loomaaias enamik järelejäänud loomi elasid rünnakud üle.
Teise Maailmasõja lõpul muutusid eksootilised loomaaialoomad jälle sõjasaagiks. Nii näiteks Saksamaa Briti tsoonist viidi enamik Berliini loomaaia loomi Londoni loomaaeda.

Vaatamata Leningradi blokaadi karmidele tingimustele suutis sealne loomaaed püsima jääda ja seda olukorras, kus enam kui 100 000 inimest surid nälga. Osad loomad õnnestus enne blokaadi evakueerida, teised püsisid suuresti elus tänu nende hooldajate ennastsalgavale tööle.

“Loomaaedniku naine” Viaplay

Millise jälje võib lahingutegevusse sattumine loomaaia asukate psüühikale jätta?

Kas otsese sõjategevusega kokku puutunud loomi on üldse võimalik pärast külastajatele näidata?
Londoni pommitamise järgselt avaldati ülevaated pommitamise mõjust loomade käitumisele. Selgus, et loomad on sellistes ekstreemsetes tingimustes väga sarnased inimestega. Nende käitumine on persooniti väga erinev.

Ühe ja sama liigi isendite hulgas on neid, kes satuvad täielikku hüsteeriasse ja ka neid, kes muutuvad täiesti apaatseks. Seda muidugi juhul, kui nad jäävad üldse ellu ja vigastamata. Sõjalaadse kataklüsmi järel vaevalt, et tekkis küsimust, kas neid loomi on üldse sobilik inimestele näidata – liialt palju oli hoopis pakilisemaid ja elulisemaid küsimusi ning seda nii inimeste ellujäämise kui loomade elushoidmise kontekstis.

Mis juhtus 1939. aastal tegevust alustanud Tallinna loomaaiaga II maailmasõja ajal?

Tallinna loomaaed ei jäänud sõjast puutumata. Endine loomaaia majandusdirektor, Ants Värnik, kelle lapsepõlv möödus sõjaaegse loomaaia vahetus läheduses mäletab neid aegu väga hästi. Tema meenutuste järgi tabas 9. märtsil 1944 loomaaia vahetut lähedust kolm pommi. Need lõhkusid papagoide ja ahvide maja ning pommi killud tabasid ka lõvi puuri.

Pommiplahvatusest hullunud lõvi vigastas end metallvarbade otsas. Pommitusejärgselt viibisid lõvid väga pikalt väga sügavas šokis. Suureks kaotuseks oli Tallinna loomaaia esimese asuka, ilves Illu surm. Teda tabasid esimese pommi killud. Pommitusejärgne häda loomaaias oli suur ning esmaste kriitiliste olukordade lahendamisel saadi abi ümbruskonna heatahtlikelt inimestelt.

“Loomaaedniku naine” Viaplay

KOMMENTEERI!

Täna kinos
Forum Cinemas