Tänavune HÕFF millegi erilise poolest meelde ei jäänud, aga see on ikkagi maailma parim filmifestival



Tänavune HÕFF millegi erilise poolest meelde ei jäänud, aga see on ikkagi maailma parim filmifestival
Mart Sanderi lühifilm "Tegelikult" linastus HÕFFil. HÕFF

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on selleks korraks jälle otsa saanud. Uskumatu, aga tõsi - see oli minu jaoks juba viies järjestikune HÕFF. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tänavune festival oli stabiilne, tasemel ja kulges suuremate üllatusteta. Suurim kiitus korraldajatele selle eest, et kohal oli enneolematult palju külalisi - režissööre, stsenariste, produtsente. See annab võimaluse filme hoopis teistsuguse pilguga näha!

Kuna seekord õnnestus festivalil viibida vaid kaks päeva (avapäevast jäin ma ilma), jäi sellevõrra väiksemaks ka vaadatud filmide koguarv. Täispikkuses nägin nädalavahetuse jooksul ära seitse filmi, nende seas ühe lühifilmi, ja napilt enne lõppu jätsin pooleli prantsuse ekstreemdoki “Caniba”.

Kuna kokku oli kavas filme kolmekümne kanti, on üldistavalt midagi keeruline öelda või väita - HÕFFiga kipub ikka olema nii, et elamus on vaataja nägu. Kes mida vaatama satub, see on küllalt juhuslik. Mina näiteks panin oma kava kokku käigu pealt, pikema eeltööta, nii et pole sugugi ebatõenäoline, et jäin mõnest väärt tükist hoopiski ilma. Ka publiku lemmikuks valiti saksa film “Lumehelbeke”, mille ajal mina huviga hoopis Mart Sanderi lühifilmi “Tegelikult” vaatasin.

Seotud lood:

Kusjuures kodumaiseid teoseid on HÕFFil alati heameel näha, nii et “Tegelikult” kuulub tänavuselt festivalilt minu meeldejäävamate elamuste sekka. Niisamuti on mul meeles HÕFFil nähtud mitme aasta tagune Einar Kuuse lühifilm “The Most Beautiful Day”, samas kui ülejäänud festival on mälust kui peoga pühitud. Tõsi küll, tänavuses kavas oli ka Raivo Trassi “Keskpäev” ja Ilmar Raagi “Tappev Tartu”, aga neil pole festivali nimes figureerivate žanritega suuremat pistmist. Kava võiks ikka õudus- ja fantaasiafilmide keskseks jääda!

Loe veel

Festivali parima elamuse pakkus mulle “Victor Crowley”, mis pole isegi eriliselt hea film, kuid on meeldivalt otsekohene, jõhker ja meelelahutuslik. Sellised filmid sobivad HÕFFile nagu valatult, samas kui paljud teised tänavuse põhiprogrammi teosed pigem PÖFFi kavasse võiksid kuuluda. Euroopalikult vaikset, aeglast ja depressiivset kino võiks (mõne erandiga) kuskil mujal demonstreerida, HÕFF vajab verd ja soolikaid!

Seetõttu märgin igal juhul ära väikeses saalis linastunud friigifilmi “Lihapallimasin 2: Kodoku”, mis jaapanlastele omaselt lajatab veidruse, hullumeelsuse ja piiritu fantaasiaga. Tegemist on tõelise splatter’iga ning sarnaseid teoseid võiks edaspidi vabalt ka suures saalis näidata. Saan aru, et Euroopa kinost on korralikke veristamisfilme raske leida, kuid olen kindel, et terane silm leiab neidki. Mina teeksin HÕFFi kava kokku pannes järeleandmisi pigem filmide kinokunstilises kvaliteedis kui kunstverekogustes.

Samal põhjusel kiidan ka belglaste lõikumisfilmi “Kutsikas”, mis slasher’i kohta on pigem aeglane, kuid keskmise euroopa žanrifilmi kohta mõnusalt otsekohene ja verine. Loodan, et sellist sorti kino saab Haapsalus näha ka tuleval aastal.

Tagasivaates tänavune HÕFF millegi erilise poolest meelde ei jää. Eesti festivalidest on see endiselt mu vaieldamatu lemmik ja olen vägagi rahul, et viiendat korda enda mudapealinna kohale vedasin, kuid kustumatuid elamusi ma tänavu ei saanud. Siiski ei väsi ma kordamast, et HÕFF on maailma parim filmifestival. Fantastilised inimesed, fantastiline korraldustiim. Aitäh ja järgmine aasta uuesti!

PS! “Caniba” on ääretult halb film. Hoiduge!

KOMMENTEERI!