Allikas: Ralfinurk.ee

Olles lugenud retsensioone, mis kirjeldavad "Baskinit" omadussõnadega nagu "košmaarne", "ekstreemne" ja "šokeeriv", ootasin selle nägemist nagu laps jõuluvana. Kui mõne õudusfilmi kohta kuulen, et see oma räiguses närvikava korralikult proovile paneb, ihkan ekstreemkino tulise austajana seda võimalikult ruttu näha. Olgu märgitud, et mulle on konkreetsemalt alati meeldinud karmid õudukad, kus tegelased saadetakse täielikku maapealsesse põrgusse ning neil sealt välja pääseda tuleb, et mitte kogeda koledaid kannatusi (nagu "Martyrs" või "[Rec]").

"Baskin" just seesugune ongi. Ekstreemfilmiks on Türgis valminud teost juba määratleda jõutud ja seda täiesti õigustatult. Can Evrenoli tume atmosfääriline lugu politseinike rühmast, kes siseneb ühte pärapõrgus asuvasse majja ja kohtub seal kujutletamatute õudustega, on tõesti vapustavalt võigas. Võikus üksinda, olgu märgitud, õudusfilmi tingimata heaks ei tee, aga antud morbiidne ja mänguliselt perversne fantaasia erutab oma totaalses hullumeelsuses tõesti meeli. Filmi šokeerivamate stseenide kõrval tundub näiteks Francisco de Goya kuulus maal Kronosest oma lapsi õgimas lasteraamatu illustratsioonina. Pahaaimamatud seadussilmad püütakse lõksu saatanlikult jälki kohta, kus võib kõike sündida ning sellest tulenev teadmatus filmi nii efektseks teebki — see on üks määratu koleduste galerii, mis paneb endalt muudkui küsima, mida groteskset järgmisena näha võib; imestama, kas see kõik on tõesti päriselt või kellegi erakordselt õõvastav unenägu.

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival HÕFF 2016

Juhumõte, et tegemist ekstreemfilmide "Mad Max: Fury Roadiga", käis mul korraks peast läbi, sest "Baskin" on sarnaselt intensiivne, aga põhjuseks võib hoopis olla, et filmis kohtab ebardlikke kujusid, keda isegi Immortan Joe alluvaks ei sooviks. Arvan, et "Baskin", ühtaegu fantastiline ja sadistlik nagu see on, võiks peale minna näiteks Clive Barkeri loomingu austajatele. Nagu "Hellraiseri" looja oma filmides-raamatutes, on Can Evrenol kujundanud filmis väga eriilmelise sünge keskkonna, kus piinamine toob naudingut. Kõige tipuks kulmineerub antud lugu muheda puändiga. Ma ei taha "Baskini" vaimustavalt jõledat maailma ning sellesse kätketud detaile täielikult paljastada. Film on paeluv just põhjusel, et sa ei oska aimata, mis järgmisena tulemas on. Nii-öelda radikaalsema žanrikino austajale kohustuslik. Sedalaadi filmid Eesti kinolevisse mõistagi ei jõua. Neid saab näha just HÕFFil.

Külasta ka festivali kodulehekülge ja vaata kava SIIT.