Kohale on toodud näiteks elukafilmide ajatu suurkuju "Võõrkeha" ("The Thing") ‒ ei jõua ära oodata hetke, mil seda suurelt ekraanilt näen ‒, kuid võib-olla veelgi märkimisväärsem on prantslaste dokfilm nimega "Frankensteini kompleks". Tegemist vahetu pilguheitega visuaalefektimeistrite töösse ja saavutustesse, mis pahatihti tähelepanuta jäänud.

Nimelt ei tule õnnestunud filmi puhul sageli meeldegi, et andekate näitlejate, nutika stsenaristi ja stiilitundliku lavastaja kõrval ka on tarvis ka osavaid kunstnikke, kes fantaasiad paberilt reaalsuseks teisendavad. Pigem võetakse efektid luubi alla just siis, kui need on silmatorkavalt kehvad ning see jätab tõeliselt tähelepanuväärsed kunstnikud teenitud kiituseta. Seetõttu "Frankensteini kompleks" nii vajalik ongi: efektimeistrite raske ja tänamatu töö tuuakse lõpuks pimedatest töötubadest avalikkuse ette.

Eelkõige rõhutatakse lakkamatut progressi, mis filmikunsti algusaegadest tänaseni aset leidnud: ülevaade tehakse nii makettide, kostüümide ja grimmi, mehhatroonika kui ka arvutiefektide võidukäigust. Olgu öeldud, et kuna fookuses on ennekõike mehed, kes oma kätetööga 80ndatel ilma tegid, on "Frankensteini kompleks" mõnevõrra vaenulik arvutiefektide suhtes: põhimõtteliselt on arvutid ju tõelised kunstnikud tööta jätnud. Samas kõlab läbi tõdemus, et enamasti on parim lahendus just praktiliste ja digitaalsete efektide põimimine, kuid seegi nõuab talenti, mida tänapäeva filmitööstuses eriti hindama ei kiputa.

Seetõttu domineerib dokumentaalfilmi omamoodi kurblik, melanhoolne toon, kuna kajastatakse ajapikku hukule määratud valdkonda. Kusjuures Hollywoodis selles probleemi ei nähta, kuna arvutite ees tehakse sama töö hoopis kiiremini ja sujuvamalt ära. Digitaalefektidel pole aga pooltki mehhatroonika (mõelge näiteks gremlinite peale) võlust ega isiklikkusest, nii et vaevalt need fännide silmis iialgi samaväärseks saavad.

Tervet filmi halamisele ei kulutata ‒ täiesti adekvaatse ülevaate saab kogu protsess, mis ühe korraliku filmiolevuse loomiseks vaja läbi teha. Detailidesse otseselt ei laskuta, aga pealiskaudseks ei jääda samuti: mõnus tasakaal emotsionaalse ja praktilise poole vahel.

Kusjuures fookuses pole mitte ainult õuduslugudest tuntud monstrumid, vaid ka näiteks "Jurassic Parki" dinosaurused, ahvid omanimeliselt planeedilt ja tulnukad James Cameroni "The Abyssist", nii et huvipakkuvat leidub siin neilegi, keda õudusfilmid külmaks jätavad (kuigi vaevalt see asjaolu hõffiliste jaoks midagi muudab). Eelkõige lisab žanripiiride ületamine dokile kaalukust: probleemikäsitlus ei jää üksnes õudusfilmikeskseks, vaid hõlmab filmitööstust hoopis laiemalt.

Siiski koosneb "Frankensteini kompleksi" ideaalne vaatajaskond kirglikest õudukafännidest, kes tulihingeliselt 80ndate stiilis visuaalefekte, verd, grimmi ja kostüüme pooldavad ning neid salamahti tagasi ihaldavad ‒ just seesugust vaatajat puudutab antud teos enim. Niisiis on Haapsalu õdus kinosaal, ümberringi fanaatilised filmifriigid, ilmselt täiuslikem koht, kus "Frankensteini kompleksi" kunagi näha saab. Võtke kindlasti kavasse!

Allikas: Rasmuse õudusfilmiblogi

"Frankensteini kompleks" linastub Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil reedel, 28. aprillil kell 17:00.