HÕFF võtab fookusesse kultusulmeka "Võõrkeha" ja sõja brutaalsust kujutava "Mine ja vaata" režissöör Elem Klimovilt



HÕFF võtab fookusesse kultusulmeka "Võõrkeha" ja sõja brutaalsust kujutava "Mine ja vaata" režissöör Elem Klimovilt
Vana surnuaedFoto: Ilmar Saabas

28.–30. aprillil toimuva Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festivali (HÕFF) fookus on seekord fantaasia-, õudus- ja ulmefilmidel, kus on kujutatud erinevaid fantastilisi olendeid.

„Anname suure uhkusega tänavuse festivali sümboolse elutööauhinna kõigile neile meestele ja naistele, kes on meile kinkinud siira usu fantastilisse maailma ning aidanud mõista, millist rolli meie enda eksistentsi lahtimõtestamises nende loodud filmiolevused mängivad,“ rõhutavad fookuse olulisust festivali programmikoostajad Helmut Jänes ja Maria Reinup.

HÕFFil linastuva prantsuse dokumentaalfilmi „Filmiolevuste disainerid: Frankensteini kompleks“ kõrval demonstreeritakse ka ulmefilmide absoluutsesse tippu kuuluvat John Carpenteri linateost „Võõrkeha“ (The Thing, 1982), mis tõstis 35 aastat tagasi lati visuaalsete efektide kujutamisel täiesti uuele kõrgusele.

„Kindlasti saaks just 1980ndatest leida kümmekond suurepärast filmi, mis oleksid sobinud meie tänavust fookust kaunistama. Siiski on John Carpenteri linateos teistest niivõrd erinevam ja mitmekihilisem, et seda ei saagi vaadata pelgalt õudusfilmina, vaid pigem kui efektiderohket mõistulugu inimese eksistentsiaalsest olemisest,“ kirjeldab linaloo tähtsust Helmut Jänes.

Loe veel

Seotud lood:

„Ennio Morricone kriipiv muusika, Kurt Russelli karune osatäitmine ning muidugi Robin Bottini ja tema efektimeistrite meeskonna hirmutavate mutatsioonide tõepärane kujutamine ajal, mil filmide loomisel praktiliselt veel ei kasutatud arvuteid – kõik see teeb „Võõrkehast“ ühe kõigi aegade parima žanrifilmi ja sobib suurepäraselt filmiolevustele keskendunud teemat suurepäraselt illustreerima,“ lisab Maria Reinup.

Kaheksakümnendatest aastatest on pärit ka tänavune ekstreemfilmi eriseanss – 1985. aastal Moskva filmifestivalil parima filmi auhinna võitnud ja tänaseni maailma üheks parimaks (sõja)filmiks peetav vene režissööri Elem Klimovi luupainajalik „Mine ja vaata“ (Idi i smotri).

„Alates HÕFFi esimesest tegutsemisaastast, kui näitasime šokifilmi „Cannibal Holocaust“ (1980), on festival pööranud tähelepanu filmidele, mille vaatamine võib nende intensiivse ja harjumatu stiili tõttu osutuda osale publikust väljakannatamatuks. Selliste filmide näitamise eesmärk on olnud soov algatada publikuga diskussiooni, tekitada arutelusid erinevatel päevakajalistel teemadel ja tõestada, kuivõrd võimas meedium film on,“ kommenteerib linateost Helmut Jänes.

„Usun, et Elem Klimovi „Mine ja vaata“ on üks nendest filmidest, mis ei paku kellelegi mugavat äraolemist, vaid suisa vastupidi: ma ei tea ühtki sarnast linateost, mis ka tänasel päeval, mitukümmend aastat pärast valmimist, lajatab vastu pead nagu haamrilöök, millest taastumine võtab aega. See vapustavalt valus film suudab vaataja viia niivõrd ebamugavasse olekusse, et ekraanil kujutatu tekitab sügavat soovi nutta ja täiest jõust karjuda,“ lisab ta.

Filmile järgneb arutelu Eesti Ekspressi ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka filmis üht tegelast kehastanud Tartu Vanemuise näitleja Jüri Lumiste.

Tänaseks on selgunud ka festivali lõpufilm, milleks on Oscari-nominendi Morgan Spurlocki („Ülisuur mina“) uus pseudodokumentaal „Rotid“ (Rats, 2016). Provokatiivse lavastajamaine saanud autori uus film tutvustab laia haardega fenomeni, miks rotid on nii vastupidavad loomad ja kuidas tuleks nende massidesse suhtuda. Need väikesed, kuid tohutu kohanemisvõimega närilised suudavad üle elada haigusi ja nälga ning taluda kohutavaid elamistingimusi. Nii sukeldumegi pea ees kogu planeeti haaravasse rotipalavikku.

Programmikoostaja Maria Reinupi sõnul on tegemist õõvastava elamusfilmiga, mida peab koos publikuga saalis vaatama ja omal nahal tundma. „Morgan Spurlocki uus ja põnevalt lavastatud uuriv dokfilm on kummardus ühele inimkonna suurimale hirmule – rotifoobiale. Näha ja tunnetada läbi suure ekraani oma hirme nende näriliste näol on omalaadne kogemus, mida niisama ei unusta,“ kirjeldab Reinup.

Kokku näeb festivalil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmide näitamisega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile.