Hollywoodi kuldajastu saladused: filmistaarid tegid stuudiote tungival soovil aborte


Hollywoodi kuldajastu saladused: filmistaarid tegid stuudiote tungival soovil aborte
Metro-Goldwyn-Mayer logo. Ekraanitõmmis

“Abort oli meie sünnikontroll,” ütles kord anonüümseks jäänud näitleja 1920-1950. aastate Hollywoodi eluolu kohta. Sel ajal oli abort Hollywoodis sama tavaline ja kättesaadav nagu valuvaigistid või pimesoolelõikused. Kuidas oli see aga võimalik, et protseduur, mis üldsuse jaoks oli sel ajal tabu, oli mõnede hulgas niivõrd tavaline?

Vanas Hollywoodis või siis Hollywoodi kuldajastul langetati naiste kehadega seotud otsuseid sageli meeste heaolu järgi. Sel ajal olid kõigi tähtsate filmistuudiote eesotsas mehed. Aubrey Malone kirjutas teoses “Hollywood’s Second Sex: The Treatment of Women in the Film Industry, 1900-1999”, et kes soovis olla kambas, pidi elama nagu mees või oli ta mängust väljas. Ja kui keegi juhtus olema naine, siis oli targem sel teemal suu kinni hoida. Vähemalt nii kirjutas Malone oma raamatus.

Kui Ameerika filmitööstus oli alles aegade alguses, siis käis abordi tegemine naiste eluolu juurde. Sel ajal ei teatud nii palju ennetamisest ja polnud selleks ka vajalikke vahendeid. Kõik oli näitlejate jaoks küllaltki uus.

Aja jooksul hakkas kaduma ka nii suur vahe tegemine meeste ja naiste vahel. Seda loomulikult võrreldes 19. sajandiga. Jõukaks said ka paljud Hollywoodis töötavad naised, nendest kirjutati kõmulehtedes ning lugedes endast, kui erutavad, kaunid ja seksikad nad on, tõusis ka nende enesehinnang. Mida rohkem see tõusis, seda rohkem julgeti meestele vastu astuda.

Seotud lood:

See viis aga selleni, et filmistuudiod pidid hakkama staare ohjama. Puhtalt juba seetõttu, et staarid ei purustaks enda imagot erinevate skandaalidega. Sellega kaasnesid aga lepingud, milles oli ka kõiksuguseid muid punkte, mis filmistaare kammitsesid. Üheks taoliseks punktiks oli rasedus. Nimelt ei tohtinud naissoost filmistaar rasedaks jääda, sest arvati, et nii tundub ta publikule vähem atraktiivsem ja stuudiod kaotavad rahas väga palju.

Mõned lepingud olid isegi niisugused, et keelasid filmistaaril abielluda. Näiteks levis kuulujutt, et blond kaunitar Jean Harlow ei saanud William Powelliga abielluda, sest filmistuudio MGM kirjutas tema lepingusse, et näitlejannal on keelatud abielluda. Abielunaine ei saanud ju ometi olla enam seksikas kaunitar. Vähemalt nii arvasid sellel ajal filmistuudiod. Kui Harlow jäi rasedaks, helistas ta MGMi avalike suhete osakonna juhatajale Howard Stricklingule ja oli paanikas: ta ei teadnud, mida teha. Loomulikult toimetati näitlejanna haiglasse, kuhu ta läks “puhkusele”. Aasta eest oli tal olnud “pimesoole operatsioon” selles samas haiglas.

Selliseid lugusid on veelgi. Kui näiteks lauljanna Jeanette McDonald avastas 1935. aastal, et on rase, ütles MGMi tollane juht Louis B. Mayer, et neiu vabaneks “probleemist”. Natuke aega hiljem registreeris McDonald end “kõrvapõletikuga” haiglasse.

Oli ka palju neid, kes suutsid selle aja kuidagi üle elada. Üks selline oli näiteks vaesest perest pärit Joan Crawford, kes ei soovinud oma juurte juurde kunagi tagasi minna ja oli seetõttu kõigeks valmis. Crawford oli abielus Douglas Fairbanks Jr.-iga, kuid jäi rasedaks hoopis Clark Gable’ist. Strickling aitas ka Crawfordil aborti teha ja hiljem luuletati Fairbanks Jr.-ile, et Crawford libastus filmi “Rain” raames laeval ja kaotas seeläbi lapse.

Aborti oli oma karjääri nimel mitu korda nõus tegema ka Bette Davis, kes oli Crawfordi rivaal. Davis abiellus Harmon Nelsoniga 1932. aastal. Ta on hiljem öelnud, et kui ta oleks näiteks 1934. aastal lapse saanud, oleks ta oma elu suurimast rollist ilma jäänud. Selleks rolliks oli Mildreri osa filmis “Of Human Bondage”. Davis sai tänu sellele filmile aga oma elu esimese Oscari nominatsiooni. Oma hilisemas elus oli Davisel kolm last.

Barbara Davis Sherry tegi elu jooksul mitu korda aborti ja sai oma esimese lapse alles 39-aastaselt. Sherry on hilisemas elus öelnud, et on uhke selles üle, et sai nii karjääri kui ka lapse.

Loe veel

Jean Harlowi ema ütles oma tütrele, et laps võib oodata, kuid karjäär mitte. Harlow oli 18-aastasena teinud juba oma elu esimese abordi. Ava Gardner arvas umbes samamoodi, kui ta rääkis oma abordist, kui ta oli abiellunud Frank Sinatraga. Ta meenutab, et MGM filmistuudiol olid karmid reeglid: kui keegi oleks saanud lapse, siis oleks see näitlejanna lahti lastud. “Kuhu oleksin lapsega läinud? Mu mehel ja perel polnud pennigi ja paljustki sõltus mu filmikarjäärist,” meenutab Gardner.

Judy Garlandi jaoks aga asjad nii hästi ei läinud. Ta on eelkõige tuntud Dorothy rolli poolest filmis “The Wizard of Oz”. Garland polnud oma otsustes kunagi vaba. Tal olid lisaks kaaluprobleemid ja ta nägi välja nagu naiivitar. 1941. aastal abiellus 19-aastane Garland David Rosega MGMilt luba küsimata. Kui Garland jäi rasedaks, organiseeris ta ema koostöös filmistuudioga talle abordi. Asi oli selles, et rahvas armastas Garlandi tema lapseliku välimuse poolest ega soovinud näha teda emana. 1943. aastal jäi Garland uuesti rasedaks. Seekord oli lapse isaks Garlandi armuke Tyrone Power. Strickling organiseeris ka Garlandile abordi. Räägitakse aga, et see mõjus Garlandile psühholoogiliselt halvasti ja temast sai nii-öelda esimene staar, kes kannatas kuulsuse tõttu.

Tyron Power tegi rasedaks ka Lana Turneri. Jälle jooksis Strickling probleemi lahendama ja organiseeris Turnerile abordi. Power oli tõusev täht tol ajal ja võrreldav staaridega nagu Errol Flynn, Clark Gable ja Charlie Chaplin. Lõppude lõpuks kukkus kõik ikka niimoodi välja, et naised kannatasid meeste hooletuse tõttu.

Natuke aega hiljem oli Lana Turner jälle rase. Seekord oli isaks Artie Shaw ja appi tõttas jälle ei keegi muu kui Strickling. Aasta oli siis 1941. Strickling organiseeris abordi ajale, kui Turner oli Hawaiil. Protseduur leidis aset hotellitoa voodis ja tuimestuseta. Et naise karjeid poleks kuulda, hoidis Turneri ema oma tütre suu ees kätt. Protseduur läks maksma 500 dollarit ja see läks maha Turneri palgatšekist. Nädal hiljem oli Turner tagasi filmi “Ziegfeld Girl” võtetel.

Leidus ka neid, kellel oli abordi suhtes kahtlusi. Näiteks sooritas mehhiklasest näitlejanna Lupe Velez 1944. aastal enesetapu, sest jäi Harald Ramondist rasedaks, aga Harald ei soovinud neiuga abielluda. Velez oli aga pühendunud katoliiklane ja keeldus arstile abordi asjus helistamast ning neelas hoopis hunniku tablette alla.

Abordi otsus oli traagiline ka Dorothy Dandrige’ile. Ta mängis Otto Premingeri filmis “Carmen Jones”, mis tegi ta ka staariks. Kui Dandridge jäi 1955. aastal Premingerist rasedaks, keeldus Preminger oma naisest lahutamast. Dandridge’i sunniti tegema aborti, filmistuudio nõudis seda. Mitte ainult sellepärast, et laps oleks rikkunud tema seksika imago “Carmen Jonesi” staarina, vaid ka seetõttu, et Preminger oli valge mees ja Dandridge mustanahaline naine . Ja kuigi 1948. aastast alates võisid Californias saada erinevast rassist inimesed omavahel lapsi, siis paljudes teistes osariikides olid need endiselt keelatud.

Mässumeelsust näitas üles aga Loretta Young, kes keeldus abordist. Ta oli pühendunud katoliiklane ja kui ta jäi Clark Gable’ist rasedaks, siis otsustas ta oma kodus Los Angeleses lapse ilmale tuua. Väidetavalt andis Young lapse adopteerimiseks ära ja mõni kuu hiljem adopteeris ta ise.

Vanas Hollywoodis kontrollisid naiste kehasid mehed, kes hoidsid filmistuudiote suurimaid naisnäitlejaid publiku jaoks ihaldusväärsetena. Ameerika kinokunsti sünnist on palju aega möödas ja nüüd peaks kõik teistmoodi olema, kuigi vahel tundub, et midagi pole siiski muutunud.

Allikas: Vanity Fair

KOMMENTEERI!