Netflixi judinaid tekitav õudusseriaal "The Haunting of Hill House" põhineb tegelikult mitmel tõsielulisel lool


Netflixi värske õudussari “The Haunting of Hill House” põhineb osaliselt Shirley Jacksoni sulest 1959. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Osaliselt on muudetud nii tegelasi kui ka loo sisu, kuid väga selgelt on hoitud loo fookus vaimsel meeltesegadusel ja terroril, mida Hill House’i nimeline õudustemaja põhjustab.

Seriaalile aluseks olevas Jacksoni raamatus võtab paranormaalsete juhtumite uurija Eleanor endaga kampa kaks naist, kellel on varem olnud üleloomulike sündmustega kogemusi. Kolmekesi asutakse uurima Hill House’i, kuid eriti halvasti lõppeb see Eleanori jaoks, kes hakkab uskuma, et Hill House on tema tõeline kodu.

Stsenarist-režissöör Mike Flanagan kujutab seriaalis aga erinevaid ajaperioode. Lugu jutustab seitsmeliikmelisest perest ja vaatleb lapsi läbi aastate ehk kuidas möödub nende lapsepõlv hiljem kurikuulsaks kujunenud kummitusmajas ja millised on nad täiskasvanutena. Kuigi romaani ja sarja vahel on palju erinevusi, siis on neil ka palju ühist just sündmuste ja temaatika näol. Eelkõige nende sündmuste suhtes, mis ajendasid Shirley Jacksonit oma teost kirjutama.

Jacksonist biograafia kirjutanud Ruth Franklini sõnul oli kirjanik äärmiselt huvitatud okultismist ja tal oli suur hulk nõiaraamatuid. Küll aga tehti mõnedes kirjandusringkondades Jacksoni huvide üle nalja. Liikvele lasti ka erinevaid kuulujutte. Näiteks oli ühe jutu kohaselt just Jacksoni loitsumine see, mis põhjustas kirjastaja Alfred A. Knopfi jalaluumurru, kui mees oli suusareisil. Franklin lisab, et tõenäoliselt oli Jackson ainuke omaaegne kirjanik, kes oli ühtlasi ka amatöörnõid.

Seotud lood:

Jackson oli aga rohkem huvitatud üleloomulikele asjadele analüütiliselt lähenemisest. Eriti huvitatud oli ta Nandori Fodorist, kes oli psühhoanalüütik ja Sigmund Freudi abiline. Fodorit tuntakse ilmselt eelkõige Gefi-nimelise rääkiva mangusti uurimise tõttu. Tal oli ka teooria, et poltergeistid pole mitte hinged, vaid alateadvuse telekineetilised ilmutused. Nii Jacksoni kui ka Flanagani Hill House'is on kummitused ja hinged pigem alateadvuse kujutelmad. Samuti pole Hill House’is kummituste näol tegemist mitte lõksus hingedega, vaid nad on hoopis manipuleerijad, kes mängivad inimmõistusega. See jõuab otsaga tagasi aga psühhoanalüüsi juurde.

Franklini biograafia Jacksonist annab selgitust ka selle kohta, kuidas mõjutas kirjaniku tööd erinevad ajaloolised ülevaated kummituslikest majadest. Jackson kogus fotosid erinevatest uhketest häärberitest. Mõni suursugune hoone oli tuntud eelkõige just kummituslikkuse poolest. Kõige rohkem sai Jackson inspiratsiooni aga sellest, kuidas erinevatel võimsatel hoonetel on inimeste üle miski mõjuvõim. Just seetõttu keskendus ta eelkõige hoone mõjule, mitte niivõrd kummitustele hoones.

Üks kummitusjutt on “The Haunting of Hill House’ile” aga eriti sarnane. Charlotte Anne Moberly ja Eleanor Jourdain andsid välja raamatu “An Adventure”, milles on kummituslugu, kus naised reisisid väidetavalt ajas tagasi ja sattusid Prantsusmaale Versailles’ linna Väikse Triatoni lossi juurde, mis oli Marie Antoinette’i oma. Charlotte ja Eleanor vaatasid lossi aias ringi ja nägid seal ajastukohaselt riides inimesi ja võib-olla isegi Antoinette’i ennast. Peale seda uurisid naised selle koha ajalugu ja olid veendunud, et nad olid kogenud midagi üleloomulikku. Loo panid nad kirja aga pseudonüümi alt, sest kartsid, et teevad ennast lolliks.

See lugu inspireeris ka Jacksonit, kelle romaanis on taoline koht, kus Eleanor ja Theodora lähevad keset ööd välja, kuid leiavad sealt eest silmapimestava päikesevalguse ja rikkalikes värvitoonides aia, kust kostusid laste kilked ja kus toimus piknik. Ühel hetkel hakkas aga Theodora karjuma ja ütles: “Ära vaata tagasi, ära vaata. Jookse!”

Loe veel

Nii romaan kui ka telesari tuginevad perekonnasisesel keerisel. Kummitused on selle kõige juures teisejärgulised. Režissöör Flanagan ütles The Hollywood Reporterile, et kogu lugu pidi välja tulema nii, et iga pere on justkui kummitav maja ja igaüks võitleb oma kummitustega lapsepõlvest ja hilisemast elust. Flanagani sõnul soovis ta, et sari oleks palju rohkemat kui tüüpiline gootilike joontega õudussari.

Telesarjas kujutatakse Olivia Craini, kes loob enda perele justkui ideaalse maja, kuid maja needuslikkus mõjutab maja jooniseid, mistõttu saab nunnust perekodust täielik õudusloss, mis võib hoida sind eemal päris maailma õudustest, kui oled nõus andma majale oma hinge.

Mis puutub aga Jacksonisse, siis tal polnud romaani kirjutades mingit kindlat tõsielulist lugu peas, kuid ta mõtles, et mängib ettekujutusega kodust, mis on inimeste peas. Arvatakse, et kodu on nii tore ja turvaline paik, kuid Jackson pöörab selle vastupidiseks.

Allikas: newsweek.com

KOMMENTEERI!