"Kui sõda läbi saab, ehitame purustatud elutoaseina asemel suure akna. Nagu Euroopas." Film Ukraina sõja algusest.
(2)
Berlinale filmifestivalil linastus Ukraina režissööri Maryna Er Gorbachi "Klondike" - film elust 2014. aasta Donetskis. See on peredraama sõjast laastatud maastiku taustal; värskelt aktuaalne portree sõja banaalsest ja ebavajalikust vägivallast. Film esilinastus festivalil sõnade saatel "Film saab läbi. Sõda läheb edasi."
Ukraina-Türgi koostööfilmis elab viimaseid nädalaid rase Irka (Oxana Cherkashyna) koos abikaasa Tolikuga Donetskis. Nende koduküla läheduses Ukraina-Vene piiril toimub 2014. aastal sõjategevus. Kodumaja üks sein on “juhuslikus” mürsutules hävinud. Ümberkaudsed elanikud põgenevad, kuid Irka on otsustanud paigale jääda ja kodukohas lapse ilmale tuua. Toliku sõbrad on separatistid, Irka vend süüdistab neid Ukraina reetmises. Siis aga kukub läheduses alla Malaysia Airlinesi reisilennuk, ja selgub, et tegu on taas “kogemata” juhtunud vägivallaaktiga.
Film sai Berliini Filmifestivalil Panorama 2. publikupreemia, samuti Sundance festivalil World Cinema draamakategoorias režii auhinna.
Berlinale publikuauhinda tervitas "Klondike'i" tiim sotsiaalmeedias nii:
See tunnustus on meile väga eriline. Päevil, mil 2014. aasta sündmused peegelduvad praegu toimuvas. Hetkel, kui meile tundub, et publik eelistaks keerulisi teemasid vältida, on teadmine, et Euroopa vaatajad said korraks osa meie ajaloost, meie valust ja veendumustest, meie jaoks erakordselt väärtuslik.
"Istume laua ääres ja arutame, mida teha, kui maja pommiga pihta saab."
Režissöör Maryna Er Gorbach ütles jaanuarikuises intervjuus Euronewsile, et hoolimata sanktsioonidest, mida Venemaa suhtes rakendada lubatakse, tunneb ta, et Ukraina on praeguses sõjaolukorras ikkagi üksi jäetud.
"Me arvasime, et reisilennuki allatulistamine 2014. aastal toob kiirelt kaasa sõja lõpu rahvusvahelise sekkumise tõttu, kuid seda ei juhtunud," selgitas Gorbach.
"Istusime täna söögilauas, sõime suppi ja arutasime, mida teha, kui maja pommiga pihta saab, mõtlesime, kas meil on piisavalt bensiini, et oma pered ohutusse kohta toimetada. Aga me oleme selles olukorras olnud juba aastaid, sellepärast räägime üldiselt igapäevastest asjadest, mitte suurtest pööretest, mis on õhus."
Gorbach tunnistas, et nagu tema kangelannal Irkalgi, on tal raske halvimat ette kujutada, enne kui see juhtub.
"Irka on kangekaelne, ta ei näe vajadust põgeneda, arvab, et piisab paarist krõbedast sõnast ja sissetungijad jätavad ta rahule; ta saab alles viimasel hetkel aru, et on tõelises ohus. Meie ise oleme samasugused, meie inimloomus käsib meil oma väikeseid toimetusi edasi teha, edasi elada."
