2013. aastal alustas tänaseks lõpetanud armastatud ajalooline seiklussari "Vikings", mis jutustas endisest põllupidajast Ragnar Lothbrokist. Kuus hooaega ja 93 episoodi kestnud eepiline seriaal on üks kõrgemini hinnatud ajaloolisi teoseid, mis teleekraanidel nähtud.

25. veebruaril esilinastus Netflixis esimene spin-off "Vikings: Valhalla", mis läheb sündmustega 100 aastat edasi ning keskendub Leif Eriksoni, Freydise, Harald Hardrada ja Normandia kuninga William Vallutaja seiklustele.

Praegu Eesti Netflixi esinumbriks olev "Vikings: Valhalla" on kohalike näitlejate Pääru Oja ja Henessi Schmidti jaoks imeline rahvusvaheline võimalus. Kahjuks on ekraaniaega mõlemal suhteliselt vähe, kuid saadud kogemus, oskused ja kontaktid on kindlasti teedrajavaks võimaluseks.

Sellega head uudised ka lõpevad. Kui suure nimega seriaal maailma populaarseimal voogedastusplatvormil kõlab nagu edukas projekt, siis peale terve hooaja vaatamist on selge, et "Vikings" kvaliteeti siin pole kusagil.

"Valhalla" on nõrk ja pealispindne järg, kus imala dialoogi ja naeruväärse narratiivi taustal on räuskav anakronism. Kui originaalne seriaal uhkustas ajaloolise täpsusega, kus inimesed olid räpased, hambad katki ja juuksed puntras, siis "Valhallas" ei ole ainult mõni minimaalne muudatus dramaatilise efekti nimel, vaid üldine ajaloo unustamine nii riiete, hügieeni kui isegi sõjaliste taktikate poolest. Kõik tegelased on nagu modellid, neil on valged säravad hambad ja imeliselt tehtud soengud. Ja need peaksid olema jõhkrad sõjardid?

Netflixi moodsa sotisaalpoliitika tagajärg on nähtav ka siin. Palju naissõdalasi saame veel andeks anda, sest progressiivsed viikingid olid umbes 3500:1 ka reaalselt jagatud, siis muu demograafiline jaotus paneb pead kratsima. Originaalse seriaali eesmärgid on kaotatud ja muud sõnumid tõusevad esile, et juhtida tähelepanu kõrvale faktilt, et stsenaarium on lihtsalt nõrk - või lausa olematu.

Kui need hädad kõrvale jätte, siis võtab "Valhalla" üle ka originaalse seriaali ühe probleemi. Kui sarmikas Ragnar Lothbrok, tahtejõuline Lagertha ja keerukas Rollo seriaalist lahkusid, siis muutus "Vikings" ühenäoliseks ja neutraalseks, ilma hingeta narratiiviks. Pilt oli ilus ja sündmused toimusid, kuid polnud tegelikult kedagi, kellele kaasa elada. "Valhalla" on selline kohe esimest minutist peale. Ilusti filmitud ja lavastatud hingetu lugu, kus ükski karakter ei saa paika. Põhimõtteliselt näeme, kuidas ilusad näitlejad proovivad oma karakterit leida, kuid see ei õnnestu neil.

Esimese hooaja 8 episoodi jaguneb kaheks - esimesed neli räägivad sissetungist Inglismaale, et kätte maksta kohalike viikingite surma eest. Teine pool on aeglane õukonnadraama. Alguses küll veidi elavam, kuid üldiselt siiski suhteliselt uimane. Ja seda isegi olenemata hea koreograafiaga võitlusstseenidest, sest veri ja brutaalsus on põhimõtteliselt kadunud. Suurem katsumus on proovida mitte naerma plahvatada kui mustanahaline naine on viikingite kuningas ja võidab käsivõitluses kaks korda suuremaid sõjardeid. On see siis nüüd ajalooline lugu või hoopis fantastika?

Jätame kõrvale anakronismid, viletsa stsneaariumi ja woke-kultuuri ja vaatame, mis siin veel on. Esiteks - meie oma Eesti näitlejad, kes on ekraanil ja saavad isegi dialoogi siin ja seal. Pääru Oja on täiesti viiking ning omas rollis teeb kõik, mida temalt oodatakse. Teiseks leidub siin siiski ka on häid momente. Näiteks minu isiklik lemmik on silla peal toimuv suur lahing. Pikk, hästi lavastatud ja pingeline. Produktsioon on imeline. Asukohad on ilusad.

"Vikings: Valhalla" tegijad ei taju, et miks "Vikings" oli niivõrd populaarne. Endiselt on mingisugune veider vajadus muuta ajalugu ja juba tuntuid karakterid, et mahutada neid moodsasse raami, kuhu nad ei kuulu. Tulemuseks on raisatud võimalus teha kvaliteeti. Mul on hea meel Eesti näitlejate üle, kuid kurb meel, sest see tõenäoliselt oli ainuke võimalus saada korralik spin-off. Soovitan vaadata neil, kes Eesti nägusid näha soovivad, kuid "Vikings" fännid pigem võiks eemale hoida.