ARVUSTUS | „Apteeker Melchior“ – Eesti filmimaastikul märgilise tähendusega, lahvatust ootav sissejuhatus mõrvaspektaaklisse

Kirjanik Indrek Hargla „Apteeker Melchiori“ menuka romaanisarja kaua oodatud ekraniseeringu esimene linnuke on Elmo Nüganeni poolt lendu lastud. Teine ja kolmas film on ootel, kuid kinolevis on võimalus juba soetada pilet keskaegse põnevussaaga-mõrvamüsteeriumi kolmele filmile korraga.

Filmiturunduslikult on see hea mõte, sest romaanisarja fännid peaksid kindlasti kõik kolm filmi ära vaatama. Õnneks ei pea kinopublik teist ja kolmandat osa pikalt ootama, nii nagu seda tuli teha žanriliselt lähedaste maagilises, müütilises ja/või keskajasarnases maailmas toimuvate menufilmide „Harry Potter“ ja „Lord of the Rings“ või sarjade „Viikingid“ ja „Game of Thrones“ puhul.

„Apteeker Melchior“ on keskaegne fantaasiapõnevik, kuid seda ilma tuldsülgavate lohedeta ja eepiliste heade ja kurjade jõudude vaheliste võitlusstseenideta. Tegemist on maise krimidraamaga - kuigi filmi vaadates puges põue salaootus, et äkki kusagil Tallinna keskaegses hoones peidab end draakon. „Apteeker Melchiori“ filmis on draakonite asemel rotid, maod ja muu keskaegne esoteerika ja alkeemia.

„Apteeker Melchiori“ esimene osa võtab enda kanda olulise ja raske koorma. Tuleb ju vaatajale - ka sellele, kes raamatuid pole lugenud -, tutvustada tegelaskujud, sisse juhatada mõrvamüsteerium, panna hargnema süžeeliinid, üles ehitada Tallinna keskaegne maailm. Filmi käsikirja kallal on vaeva näinud kolm autorit: romaanisarja looja Indrek Hargla, režissöör Elmo Nüganen ja stsenarist Olle Mirme – tegemist on väga kogenud loojatega.

„Apteeker Melchiori“ esimese filmi ekraniseeringu põhirõhk on kreenis keskaegse maailma väljatöötamise ja esitlemise suunas. Fantaasiaküllast ja muinasjutulist keskaegset Tallinna on kinolinal tõepoolest vahva vaadata juba alates esimesest sissejuhatavast suurejoonelisest panoraamkaadrist. Kinomaagiliselt mõjuvad ka kaadrid, kus ühel hetkel vaatame Pika jala tänavalt all-linna suunas ja siis korraga tervitab vastasvaatena hoopiski Kuressaare linnus! Selliseid nihestatult tuttavlikke kaadreid on teisigi, need pakuvad äratundmisrõõmu, kuid seda eelkõige kohalikule kinopublikule. Välismaine publik ei pruugi esiti teada Tallinna linnagi. Kuigi Tallinn oli keskajal rahvusvaheline kaubalinn, kus kõneleti mitmeid keeli, on see aspekt filmis jäetud kasutamata.

Film on produtseeritud koostöös Läti, Leedu ja Saksamaaga, seega võib loota, et sealne kinopublik on piisavalt haritud ja mõikab ühtteist keskaegse Läänemere poliitmaastikust ning ehk tunneb ka Lübecki linnaõigust ja Tallinna asukohta Põhja-Euroopa kaardil. Võib-olla oleks olnud mõttekas filmi alguses (asjatundmatule ja ka välismaisele) kinopublikule välja kirjutada ja joonistada, et millises aegruumis tegevustik toimub; 15. sajandi Läänemerel tegutsevad piraadid, kes ohustavad linnadevahelisi kaubasuhteid ning see ähvardab hukutada kristliku maailmakorra. Tegevustiku aegruumi tutvustamata määratakse noor apteeker Melchior Tallinnas toimunud erakorralise mõrva lahendamisele kaasa aitama, selmet filmi avanguna näidata koheselt õõvastava roima toimumist.

„Apteeker Melchiori“ süžeeliinid ja tegelaskujud tekitavad mitmeid miks-küsimusi, millele filmi esimene osa vastuseid ei taha pakkuda. Filmi saab nautida ka ilma miks-küsimusi püstitamata. Ehk on see filmitegijate tahtlik otsus, tekitamaks isu teise ja seejärel kolmanda osa järele.

Režissöör Elmo Nüganen on teinud nii peategelaste kui paljude näitlejate valikul riskialti otsuse ja kaasanud filmi mitmeid enda juhendamise all õppinud EMTA lavakunstikooli 29. lennu tudengeid ning lükanud nad koolipingist otse staarrollidesse: nimiosalist kehastab Märten Metsaviir, oma sugu varjavat Rostockist pärit apteekri õpipoissi Gerket mängib Maarja Johanna Mägi, Tallinna kohtufoogti Wentzel Dorni kehastab Nüganeni endine kasvandik Alo Kõrve. Seda, kas otsus käsikirjas muuta apteeker Melchior nooreks meheks tasus end ära, aitab selgitada aeg. Filmi tutvustuses lubatakse, et noor apteeker on nagu verekoer, kes oskavat ka surnutega rääkida – Märteni mängus on verekoer vaevutajutav, pigem mõjub verekoerana Marko Matvere Liivimaa ordupealiku karakter.

Näitlejatöödes säravad empaatilise, emotsionaalse ja mitmetahulisemana enim Henessi Schmidt Hedwigi rollis ning Andero Ermel kaubitseja Freisincki rollis, kes hilisemalt hülgab kaubitseja elukutse ning hakkab palveränduriks. Miks selline meelemuutus toimub, seletatakse lahti põgusalt. Asjaolud lihtsalt muutuvad ilma sisukaid seoseid loomata. Marko Matvere näitleb Spanheimi karakterit osavalt ja turvaliselt, lausa markomatverelikult pahuralt. Kolme eelmainitud näitlejatöödes on tajuda kogu keha kohalolu ja kirge!

„Apteeker Melchiori“ puhul luuakse paralleele „Viimse reliikvia“ filmiga. Vaadakem siis tagasi, millise kirega „Viimses reliikvias“ näitlejad mängisid; kõik stseenid on elusad, nendes on mitmekülgsust – puudutusi, silmavaateid, vulgaarsust, lärmi ja vaikust, kaklust ja armastust, tunnet ja tundeid, huumorit. „Apteeker Melchioris“ toimuvad kohutavad sündmused, paljastused, kuid reageeringud, ka taustanäitlejate omad, on pigem mõtlikud, kohati tuimad või neutraalselt vaatlevad.

Filmis areneb huvitav suhteliin apteeker Melchiori ja tema abilise Keterlyn Kordti (Gerke) vahel. Ka seal jääb apteekril salamisi märkamata, paljastamata, avastamata, et tema abiline pole noormees, vaid kena neiu. Seegi lihtsalt saab selgeks, kuid armumänguilu lahtimängimine jääb lahjaks. Õnneks kohtume Märten Metsaviiru apteeker Melchiori ja Maarja Johanna Mäe võõramaalase Gerke tegelastega peagi uuesti.

„Apteeker Melchiori“ saaga esimeses osas pakub silmailu Tallinna keskaegne muinasjutumaailm, kuid fantaasiapõneviku ja mõrvamüsteeriumi enigmaatilisus pigem ootab lahvatamist. Elmo Nüganen otsustas Indrek Hargla menuromaanidele tuginedes luua ambitsioonikalt kolm mängufilmi; kes teab, võib-olla oleks formaadina sobinud enam „Game of Thrones“ stiilis telesari. Film on siiski kvaliteetselt produtseeritud ja kindlasti Eesti filmimaastikul märgilise tähendusega. Film on tõestus, et Eesti film suudab luua kvaliteetset produktsiooni. Parafraseerides apteeker Melchiori ennast: “Lihtsurelik saab vibu ainult vinna tõmmata. Kas filmimaagia nool ka märki tabab – see on juba kõigevägevama kätes”. Tibusid loetakse sügisel, mistap jääme ootama teise ja kolmanda osa ekraniseeringuid.