Kuna festivali kavas on ligemale 25 pikka õudus-, ulme ja põnevusfilmi koguni neljalt kontinendilt, lisaks mitu lühifilmide kogumikku, siis pakume kiire ülevaate, mida võiks või peaks vaatama Haapsalus kohal olles, eriti veel nüüd, kui veebikino enam eelmiste aastate kujul ei ole. Alustamiseks sobiks ideaalselt 1922. aastal valminud legendaarne "Nosferatu", millel on tänavu 100. juubel. HÕFFi avamisel toimuval etendusel saab legendaarne tummfilm täiesti uue kuue. Kaspar Jancise loodud muusika kõlab teistmoodi, kasutatakse show-elemente ja eriefekte ning publikuga suhtleb uus ja üllatuslik Dracula, keda kehastab... Elina Reinold! Live'is esitavad muusikat Kaspar Jancis, Henry Tiisma, Eno Kollom, Moorits Lill ja Danel Aljo.

Enne avafilmi reedel kell 17.00 on kärmematel huvilistel võimalik ära vaadata "Tarumama" nimeline Kolumbia õudusfilm, mis peaks rahuldama kõiki klassikalise žanripuhta hirmutamise fänne. Sara ja Oscar võtavad koos oma laste Alicia (11) ja Tomasega (9) ette puhkusereisi, et päästa lagunevat abielu. Kui pere jõuab udusse mattunud metsa, tundub, et see on just see, mida vaja läks. Lugu võtab aga dramaatilise pöörde, kui Sara kohtab öösel maja terrassil salapärast nutvat naist. Nüüd tuleb leida jõud, et luupainajalikust kummitustemajast eluga pääseda. Vaikselt kulgev lugu on klassikaliselt hirmus, kuhu jaguneb ebamugavust ja ehmatust.

Reede õhtul on valida mitu huvitavat asja. Kell 21.00 on "Väikesed luupainajad. Parimad rahvusvahelised lühifilmid", kuid juba 15 minutit hiljem on ka hetkel kinodes olev Robert Eggersi suurfilm "Põhjalane" ning 21.15 on lisaks veel tänaseks klassikaline NSVL film "Insener Garini hüperboloid" (sellel on veel teinegi senass laupäeval). Minu soovitus nendest kolmest on kindlasti "Põhjalane", sest see on pikalt oodatud eepiline kättemaksusaaga, mille stsenaristi ja lavastajat Robert Eggersit on nimetatud üheks parimaks mineviku taasloojaks. Nagu tema eelmised kõrgelt hinnatud filmid "Nõid" (2015) ja "Majakas" (2019) ammutab ka "Põhjalane" ainest inimkonna ajaloost ning mütoloogiast.

Reede hilisõhtul läheb asi kohe eriti huvitavaks. 23.30 algab "Ninja-maraton: Pöörane ninja-hullus 80ndatest!", kus on kolm üle mõistuse lendleva kung-fu ja ninja-madina filmi, räsuselt nostalgiline VHS-esteetika ja piinlikult stereotüüpne heli-dublaaž, mis teevad selle lõbusa kolmikfilmimaratoni HÕFFi publikule lihtsalt kohustuslikuks vaatamiseks. Kuna antud maraton koosneb kolmest filmist ja kestab hommikuni välja, siis on võimalus ära vaadata uueks HÕFFi traditsiooniks olev "Reede 13", mis linastub 23.15. Usun, et ei pea selgitama, mis filmiga on tegemist.

Eraldi kutsuks vaatama 23.59 algavat "Mona Lisa ja verekuu", sest Kate Hudson on piisavalt suur nimi tähelepanu haaramiseks. Debüütfilmiga „Tüdruk läheb öösel üksi koju” tervet maailma üllatanud Iraani juurtega Briti-Ameerika režissöör Ana Lily Amirpour ei tee saladust, et armus juba teismelise tüdrukuna 1980. aastate Ameerika filmikunsti. Just sellele ajastule ja filmidele omaselt kulgeb ka tema kolmanda täispika filmi süžee. Veneetsia filmifestivalil esilinastunud „Mona Lisa ja verekuu” peategelane on supervõimetega noor neiu Mona Lisa Lee (Jeon Jong-seo), kes põgeneb psühhiaatriahaiglast ja satub esimest korda üksi öiste linnatänavate rägastikku. Sellel üksjagu koomilisel odüsseial mööda neoontuledes säravat New Orleansi kohtab ta kõikvõimalikke veidrikke ja eluheidikuid, kellest üks on stripparina leiba teeniv Bonnie (Kate Hudson) ja teine sõbraliku olemisega narkodiiler Fuzz (Ed Skrein). Tehno- ja raskemuusikaga vürtsitatud fantaasiarohke seikluskomöödia ei ole küll õudne, kuid piisavalt verine ja meeleolukas, et mõnusat kinoelamust pakkuda.

Laupäeva soovitan alustada kell 13.00 filmiga "Üksi koos sinuga", kes otsivad üht veidrat kummituslugu. Tegemist on mõnusa psühholoogilise õudus-trilleriga, milles on see isikliku põrgu point, mida palju proovitakse teha, kuid harva õnnestub. Siin täiesti toimib ja laupäevastest valikutest kõige õudusfilmilikum ja sobiv laiemale publikule. Emily Bennetti ja Justin Brooksi esimene täispikk film „Üksi koos sinuga“ on pandeemiaõudukate hulgas üks värskemaid, mis on selle žanri valemi omaks võtnud. Erinevalt paljudest teistest sarnastest katsetustest ja isegi nüüd, kui maailm on teinud pöörde ühest suurest kriisist veelgi suuremasse kriisi, saab tagantjärele öelda, et tegemist on filmiga, mis nii lihtsalt ei unune. Ja õige oleks siin kasutada sõna pöörane ,sest naine on oma korteris ja oma hulluses kinni, olles õudne ja isiklik lugu. Siin on palju, mille üle mõelda ja mida arutada. Hea valgusega mängimine, veidi ehmatust, veidi vastikut ootusärevust, üllatusi ja muidugi esmaklassiline näitlemine.

Laupäeval kell 13.00 on kavas veel "Džuudopoisid", legendaarne 1987. aasta lavastus. Meeleolukas retroseanss koos külalistega jätkab HÕFFi traditsiooni taaselustada vanu ETV telemängufilme ja -lavastusi – nii on Haapsalus ekraanile jõudnud “Kevad südames”, “Keskpäev”, “Kollane mask” ja “Rops”. Õpetaja Martini osas näeme ürgandekat Märt Visnapuud, teiste seas astuvad üles ka legendaarsed Salme Reek ja Silvia Laidla. Koolipoisse kehastavad Aare Jaanus, Erki Adler, Sören Ruutsoo ja teised, näha saab legendaarse džuudotreeneri Andres Lutsari õpilasi. Külas on Janno Põldma, Ivo Eensalu, Märt Visnapuu ja peaosatäitja Aare Jaanus.

Laupäeval oleks hea jätkata Läti satiirilise komöödiaga "Samueli rännakud", mille lavastajaks on Aik Karapetian (tänavuse HÕFFi lühifilmide žürii liige) - tuntud kui lõunanaabri esimese õudusfilmi loojana. “Samueli rännakuid” võib iseloomustada kui tänapäevast euromuinasjuttu, mis on vürtsitatud kummalise ja süsimusta Läti huumoriga. Kuigi filmist võib välja lugeda irooniat Euroopa äärealade maaelu korraldamise aadressil, on see siiski lugu kättesaamatust armastusest, mida Samueli ja Kirke habras suhe iseloomustab. Paljuski võib “Samueli rännakuid” võrrelda meie rahvusuhkuse “Vanamehe filmiga”, rahvusvahelisele publikule reklaamitakse Läti filmi aga kui Ida-Euroopa versiooni kurikuulsast Ari Asteri õudukast “Jaanipäev”. Igaühele oma, kuid üks mis kindel: niivõrd kummalise huumoriga Läti filmi pole te mitte kunagi enne näinud.

Laupäeva keskpäevane valik on "Kopter", "Tagurpidi torn" ja "Vii". Kuna "Tagurpidi torn" on ka kinolevis olemas ja "Vii" on järgmine NSVL retrofilm, siis soovitan tähelepanu pöörata HÕFFi Fookuses programmis olevale psühholoogilisele draamale "Kopter". Tegemist on viimase aja ühe huvitavaima ja ambitsioonikaima Sahhawoodi filminäitega, sest erinevalt traditsioonilisemat laadi, vaimumaailmale keskendunud folk-horrorist on lavastaja lahendanud filmi argisemas võtmes, mis paneb tegelastele lausa füüsiliselt kaasa elama. Filmi stsenarist Innokenti Vassiljev on rääkinud, et mäletab hästi oma lapsepõlvetunnet kaugesse külla saabuvast helikopterist: nii seda, kuidas nad seda ootasid, kui ka seda, kuidas inimesed, kes olid veel äsja vennad, tõukasid üksteist eemale, et kopterisse mahtuda. Kuid eelkõige ajendas teda stsenaariumit kirjutama ikkagi see, et juhtida tähelepanu kaugetes, halva ühendusega külades elavate inimeste olukorrale.

Laupäeva õhtut alustab kolm filmi - "Kummituslik kepp", "Manos: Saatuse käed" ja "Kuues saladus". See on tõeliselt keeruline valik, sest võimalus vaadata niivõrd imelikku ja absurdset teost nagu Manos heas atmosfääris ja suurelt ekraanilt on miski, millest ei tahaks loobuda. Siiski - HÕFFi Põhiprogrammi kuuluv "Kummituslik kepp" on Uruguai režissööride Marcela Matta ja Mauro Sarseri seksikas kummituskomöödia, mis on teravmeelne lugu sellest, miks on meie moodsal ajal üha raskem leida õiget kaaslast. Mainin igaks juhuks, et see on romantiline komöödia, kuid kindlasti meeldejääv kinoelamus.

Põhiline fookus neist kolmest on siiski Mart Sanderi uue filmi "Kuues saladus" esilinastus. Mees on muutunud HÕFFi traditsiooniks, sest juba Sanderi neljas, esmakordselt rahvusvahelise näitlejate ansambliga sündinud täispikk mängufilm“Kuues saladus” on õudussugemetega krimilugu, mille kohta on öeldud, et see on “Agatha Christie steroididel” – nii palju on selles ootamatuid pöördeid. Nagu kõik Sanderi filmid, on ka “Kuues saladus” tulvil süsimusta komöödiat, inimlikku alatust ja muidugi seksi. HÕFFi külastajatel on võimalus näha sügisel kinodesse jõudva filmi eel-esilinastust, kus osalevad ka filmi näitlejad, kes saabuvad neljast riigist. Süngel ööl kohtuvad selgeltnägija juures kaksteist näiliselt võõrast inimest, kellele hiromant lubab veel enne keskööd paljastada kolm sünget saladust. Kuid tapvate saladuste võrk on märksa tihedam, kui selles mõistatuste labürindis ekslevad tegelased võiksid arvata. Pidulikul eelesilinastusel viibivad filmi autor ja näitlejad.

Laupäeva õhtu eelviimane valik kell 22.00 on lihtne - "Härg" - ei hakka teisi variante isegi mainima. "Härg" on antud festivali tõenäoliselt parim film, olles kvaliteetne kättemaksu lugu, sarnane stiilile, mida muidu Lõuna-Korea toodab. Seda on ebamugav vaadata, sest toorelt jõhker vägivald on kuidagi eriti reaalen. Ilusa pildiga lavastatud kütkestav eluolu, kus kõik on nii õõvastavalt ohtlik ning häid inimesi pole kusagil - kõik pussitavad selga kui neile nuga kätte anda. Osav monteerimine ja mitte-lineaarne ehitus, peites imeliselt ära selle viimase poindi. Mida kauem see film kestab, seda paremaks see läheb. Tõenäoliselt lõpp on polariseeriv, kus osad armastavad, teised ei saa päris täpselt aru, et miks see vajalik oli. Suurepärane vaatamine.

Laupäeva hilisõhtul on kolm täiesti erinevat varianti - "Tähesõdalased", mis on Paul Verhoeveni klassialine ulmelugu suurte putukate sõdimisest. Siis on HÕFF Retro raames linastuv "Pagemine 3. galaktikast ehk Starcrash 2", mis on Star Warsi paroodia-koopia-film. Kolmas on Dario Argento "Mustad prillid", mis on õudus-triller ja tõenäoliselt enim maitsejärgi neile, kes otsivad midagi verist ja naudivad sarimõrvarite lugusid. Film leiab aset keset hüpnootilist päikesevarjutust, mille jooksul võtab salapärane sarimõrvar sihikule Rooma kõrgklassi prostituute. Diana (Ilenia Pastorelli) on üks neist. Meeleheitlikul katsel mõrvari eest põgeneda satub naine raskesse autoõnnetusse, mille tagajärjel ta kaotab nägemise. Pärast pikka rehabilitatsiooniperioodi saab Diana teada, et avarii ainus ellujäänu on 10-aastane hiina poiss Chin, kelle eest ta hoolitsema hakkab. Kahe eri kultuuridest pärit inimese vahel tekib seletamatu side, mis võimaldab neil end kaitsta sarimõrvari kättemaksu eest.

Pühapäeva varahommik kell 11.00 on HÕFFi sõpradele kohustuslik vaatamine, sest linastub Taani superõudus "Ära räägi kurja". Režissööri Christian Tafdrupi psühholoogiline õuduspõnevik hingab samas rütmis selliste linateostega nagu Michael Haneke koduhõivepõnevik "Funny Games" (1997). “Ära räägi kurja” on üheaegselt satiir, šokifilm, aga ka hoiatuslugu sellest, kuidas ühiskonnas kehtestatud sotsiaalsed reeglid võivad alistada terve mõistuse ja looduselt inimestele antud instinktid. Püüdes vastu astuda inimnäolisele kurjusele, muutume me mängukanniks saatuse käes, mis ei hooli sellest, mida me inimloomusest teame ja sellest eeldame. Kindel soovitus.

Pühapäeval kell 13.15 linastub Ukraina film "Ninasarvik", mille autor Oleh Sentsov hetkel oma kodumaad sissetungi eest kaitseb. “Ninasarvik” algab ülevaatega 1980. aastatest, kui teismeline Vova kasvab üles perekonnas, kus isa veedab suurema osa ajast vanglas, vanem vend teenib aega Afganistanis, õde abiellub liiga noorelt ja kunagi ei puudu laualt viin. Vova saab karmi elukarastuse otse kodulinna tänavatelt. Aastaid hiljem, kui Nõukogude Liidust on järele jäänud vaid riismed ning möllab metsik varakapitalism, saab Vovast Ninasarvik, mässumeelne pätt, kes koos kaaslastega inimeste taskuid tühjendab. Varsti panused tõusevad ja kättemaksuihast pimestatud Ninasarvikust saab kardetud gängiliider.

Selline ülevaatlik võimaliku kava võiks ehk veidi valikute tegemisel abiks olla, kuid filme on kavas teisigi, mille vahel valida. On mitu lühifilmide kogumikku, Sahhawoodi lugusid, Sam Raimi "Evil Dead 2" ja isegi vana Tartu Video esitleb dublaažiga "Tango & Cash". Igal juhul tasub sellel nädalavahetusel Haapsallu tulla, sest head seltskond ja veel paremad filmid ootavad!