Jason Bourne polegi tegelikult nii vana - Robert Ludlumi romaanis astus mees esimest korda üles 1980. aastal ning filmides juba 1988. Ootamatult populaarseks osutunud filmiseeria sündis aga hoopis 2002. aastal. Jason Bourne on kirjandusloos ja filmiajaloos eksisterinud kõigest 36 aastat, kuid ometi tundub, et see aeg on olnud palju pikem. Jason Bourne elas üles külma sõja, modernsete luureagentuuride tekke, massilise pealtkuulamise ja jägimise ning vilepuhujate poolt ohtlikuks muudetud maailma.

Seda viimast osa vaatlebki seeria jaoks viies, kuid Matt Damoni jaoks neljas osa ("Bourne'i pärandis" oli peaosas Jeremy Renner) "Jason Bourne". Esimest korda loobuti senise seeria firmamärgiks kujunenud pealkirjadest ("Bourne'i identiteet", "Bourne'i ülemvõim", "Bourne ultimaatum"), sest uuel filmile pole peale peategelase nime Ludlumi romaanidega midagi pistmist. Sama saab öelda ka seeria varasemate filmide kohta - tegu polnud tegelikult raamatuadaptsioonidega, vaid filmid said neist pigem inspiratiooni. Viienda osa inspiratsiooniallikaks pole siis enam mitte Ludlumi triloogia ja Eric Van Lustbaderi poolt jätkatud seni kümnest osast koosnev Bourne'i raamatuseeria, vaid meie karm tänapäev, kus tänu Snowdenile ja mitmetele teistele oleme teadlikud, et meid võidakse kogu aeg jälgida. Sellest haarasid kinni ka filmitegijad ning esmakordselt seeria ajaloos pole esimesel kohal mitte Jason Bourne'i minevik, tema karakter ja läbi senise kolme filmi liikunud arengulugu, vaid püüdlused näidata, kes kui palju ohverdas, et tuua meid jälgivate agentuuride kohta käiv tõde rahva ette.

"Jason Bourne"

"Jason Bourne" leiab aset 10 aastat pärast seeria kolmanda osa "Bourne'i ultimaatumi" (kahe filmi vahel on 9 aastat) lõppu - Bourne'i mälu on pea täielikult taastunud ning temasuguseid salamõrvareid tootnud programm paljastatud. Bourne on end 10 aastat peitnud ning süsteemi arvates ei tule ta enam kunagi tagasi või on lausa ammu surnud. Ta teenib leiba põrandaalustes võitlusareenidel ning ei plaanigi end kunagi paljastada. See kõik muutub, kui temaga astub ühendusse kunagine kaasvõitleja, kes tirib Bourne'i tagasi salajaste intriigide maailma. Bourne loodab leida mälust puuduva viimase pusletüki, kuid seda tehes satub ta koheselt CIA huviorbiiti. Agentuuri uus juht Robert Dewey (Tommy Lee Jones) on kindel, et endine spioon soovib paljastada kõik nende saladused. CIA küberüksuse noor ja hakkaja juht Heather Lee (Oscari-võitja ja tulevane Lara Croft Alicia Vikander) pole nii must-valge suhtumisega - ta mõistab, et igal asjal on mitu külge ning Bourne'iga pole ükski asi kunagi nii nagu paistab. Olukorra muudab veel tõsisemaks isikliku kättemaksu ajendil tegutsev agent (Vincent Cassell). Teistele Bourne'i filmidele sarnaselt koosneb seegi osa suures osas ühest linnast teise liikumisest, kusjuures Bourne satub alati plahvatuslike sündmuste keskele ning suudab pea alati jälitajad maha raputada

Matt Damon on Jason Bourne'ina kordades huvitavam, mitmetahulisem ja isegi põnevam kui uusimates Bondi-filmides üles astunud Daniel Craig. Seda huvitavam on tagasi vaadata Craigi teise Bondi-filmi "Veidi lohutust" ("Quantum of Solace") poole ja tuletada meelde omaaegseid süüdistusi, mille kohaselt sarnanes film liigselt Bourne'i filmide lakkamatut energiat ja peatamatut tempot täis stiilile. Nüüd aga tundub, et "Jason Bourne" on palju rahulikum kui seni viimane Bondi-film "Spectre". Isegi režissöör Paul Greengrassi kahe Bourne'i flmi "Bourne'i ülemvõimu" ja "Bourne'i ultimaatumi" realistlik ja spontaansust simuleeriv stiil ei mõju enam nii uudselt. Suuremaks ja lärmakamaks (sarnaselt Bondi filmidele) on muutunud küll võttepaigad (Kreeka, London, Las Vegas), kuid esimese kolme filmi eeskujulikuks firmamärgiks kujunenud operaatoritöö on seekord üsna vaoshoitud. Selles saab süüdistada ka senise operaatori välja vahetamist. Seevastu jagub filmis kiireid ja brutaalseid käsitisivõitlusi, pingelisi tagajamaisstseene tänavatel ja katustel ning autode ja mootorratastega korda saadetud uskumatuina näivaid trikke.
"Jason Bourne"

Bourne'i loo jäämäe tipp saavutati juba kolmanda osaga, mistõttu jääb vägisi mulje, et nii lisaosa "Bourne'i pärand" kui ka käesolev film otsivad kramplikult põhjust, mida peaks Bourne seekord taga ajama. Kui mälu on taastatud, pole Bourne'il enam eesmärki - ta ei ole kangelane, ta ei päästa maailma ega too õiglust sinna, kus seda kõige rohkem vaja. Bourne on alati käitunud isekalt - mälu taastamine ja süüdlaste vastutusele võtmine on alati olnud esmatähtis. Ta ei ole "Võimatu missiooni" Ethan Hunt ega ka James Bond - ta on mees, kes proovib heastada minevikku ning eelkõige mees, kes teab, mis tähendab ohverdus. Ta ei tegutse maailma hüvangu, vaid iseenda ja tema pärast kannatanud kaasvõitlejate nimel.

"Jason Bourne" jätab aga mulje, et temast tahetakse vägisi luua õigluse ees võitlevat rüütlit, kuid justkui probleemi mõistes on filmitegijad muutnud CIA justkui tuuleveskiks. Bourne oleks nagu mälukaotusega ja täiesti terve mõistusega don Quijote, kes astub vastu vaenlasele, keda pole olemas, kuid ometi on see kõikjal. Isegi kui see tappa, kasvab vaenlane kohe uue näoga asemele. Filmis on selleks vaenlaseks ideaalselt rolli sobituv Tommy Lee Jones ning uueks näoks kujuneb loo lõpus Alicia Vikanderi kehastatud Heather Lee - noor, modernne, ajaga kaasas käiv, läbirääkimisi ja infot kui mõjutusvahendit hindav agent. Ometi muutub temagi ühel hetkel uueks vaenlaseks.

"Jason Bourne"

"Jason Bourne" näeb kurja vaeva, et näidata Snowdeni paljastatud maailma telgitaguseid ning osutada tõigale, et mitte süsteem pole mäda, vaid seda on hoopis selles olevad mutrid. CIA juhti kujutatakse kui meest, kes võiks olla prototüüp kõikidele neile, kes kasutasid süsteemi oma huvides ära ja andsid Snowdenile põhjuse see kõik paljastada. Heatlher Lee on aga puhas leht, kes näeb võimalusi vahendites, mis ei nõua vägivalla kasutamist. Kokkuvõtes jäetakse mulje, et iga suure institutsiooni taga on kõigest üks mees või naine, kuid tegelikult see nii pole. Filmireaalsuses on seda lihtne just nii kujutada - pahal peab olema nägu, aga reaalsuses polnud Snowdeni paljastatud süsteemidel ühte nägu. Neid oli alati mitu ja jäidki suures osas nähtamatuks.

"Jason Bourne" astus edukalt modernsesse maailma, kuid kahjuks muutis filmitegijate soov rõhutada liialt tänapäevaseid poliitilisi sündmusi Bourne'i vähemhuvitavaks. See on üks asi, mida poleks filmilt mitte kunagi oodanud - Jason Bourne pole tegelasena enam nii huvitav. Isegi kui viies osa jääb viimaseks, on "Jason Bourne" suurepärane meelelahutus, mis kõditab eriliselt tõsiste märulifilmide austajaid.

"Jason Bourne" on praegu Eesti kinodes.