ARVUSTUS | "Amityville: Kurjuse ärkamine" - milleks sellist sodi üldse tehakse?
Sel aastal on linastunud mitmeid häid õõvafilme nagu "Lõhestunud", "Toores", "Kao ära", "Elu" ja "It Comes at Night", mis kahjuks meie kinodesse tõenäoliselt ei jõua, kuigi seda nimetatakse juba aasta parimaks õudusfilmiks. Muidugi on valminud ka piinlikult keskpäraseid õudusfilme nagu "Surmakutsar", "Vastumürk tervisele" ja "Ringid". Aastase saagi põhjakihti sobib ideaalselt ka "Amityville'i" frantsiisi 19. osa "Amityville: Kurjuse ärkamine".
Õudusfilmide koha pealt on vara öelda, mis on halvim või parim, sest linastumas on veel näiteks "It", "Elumärgid" ("Flatliners"), "ema!" ("mother!"), "Jigsaw", "Leatherface" ja uusversioon "Suspiria". Vähemalt kolm neist ("It", "Elumärgid", "ema!") võivad veel paljusid üllatada, aga seda ei suuda enam kindlasti teha 1979. aasta filmiga "Amityville'i õudus" ("The Amityville Horror") alguse saanud ning nüüdseks juba 19 filmist koosnev "Amityville'i" frantsiis.
"Amityville'i õuduse" esialgne triloogia oli oma aja kohta suurepärane sissekanne majahorrori žanri, kuid mida rohkem järgesid juurde treiti, seda rohkem selgus nüüdseks tavapäraseks kujunenud tõsiasi, et ühel hetkel peab pidurid põhja vajutama ja seeria rahule jätma. Õnneks või kahjuks on selle seeria puhul piduridvoolik läbi lõigatud, sest kui võtta arvesse, et viimase kolme aasta jooksul valmis kaheksa "Amityville'i" nimega õudusfilmi, siis võime rahulikult järeldada, et seeriat jagub veel kauaks.
Ebavajalikult pikaks kujunenud frantsiisi uusim osa "Amityville: Kurjuse ärkamine" jõudis nüüd kinodesse, kuid on seda siiani teinud üksnes valitud Euroopa riikides ja teistes maailmaosades, sest USA kinodes 30. juunil linastuma pidanud film tõmmati levitaja poolt loetud päevad enne kavadest maha ja uut linastusaega pole isegi veel teada. Eks see ütleb filmi kvaliteedi kohta nii mõndagi.
Veel rohkem ütleb muidugi tõsiasi, et selle loomisprotsess on palju huvitavam kui film ise. Nimelt sai projekt alguse hoopis teistlaadi filmina: algne pealkiri oli "Amityville: The Lost Tapes", see pidi olema found footage stiilis ning linastuma 2012. aastal. Seda otseloomulikult ei juhtunud, sest projektiga alustati nullist ning tulemuseks on hämmastavalt keskpärane ning ilma igasuguse loomingulise ideeta "Kurjuse ärkamine", mille operaatoritöö on isegi nii igav ja vaimuvaba, et palju väiksema eelarvega loodud "nii halb, et hea" õudusfilmid on selle kõrval lausa meistriteosed.
"Amityville: Kurjuse ärkamine" on lugu perekonnast, kes kolib kurikuulsasse Amityville'i majja ning seeriale kohaselt hakkavad neid kummitama kurjad vaimud. Lugu on üritatud värskendada perekonda tabanud isikliku tragöödiaga ja selle ootamatu lahenemisega. Nimelt on perekonnas õnnetuse tõttu koomasse langenud poeg, kes hakkab majja jõudes imekombel paranema. Muidugi pole tegu millegi loomulikuga, vaid majas valitsev iidne kurjus, mis kunagi viis Ronald DeFeo Jr. oma perekonna tapmiseni ning peletas sealt aastaid hiljem Lutzide perekonna, on taas ärganud, et sündida perepoja kehas uuesti.
Filmi režissöör on Franck Khalfoun, kes tõi meieni Elijah Woodi katse end "Sõrmuste isanda" heasüdamliku Frodo rollist igaveseks eemaldada ehk "Maniac" - film sarimõrvari silmade läbi. Khalfouni osalus oli vähemalt minu jaoks "Kurjuse ärkamise" suhtes ainuke lootuskiir, mis sisendas lootust, et küll ta suudab ka nii pikale veninud seeriale uut elu anda. Tunnistan, et eksisin ning oli vale eeldada, et üks õnnestumine viib ka teisteni.
"Kurjuse ärkamise" peategelane on eriti fantaasiavaese nimega Belle (Bella Thorne), kelle karakter põhineb tüütutel ehmatusstseenidel, huulepulga värvis ja välimuses, mis ütleb meile kohe ära, et ta on emo, vampiiri, gooti stiilis tujukas teismeline.
Miskipärast otsustas filmis kaasa teha ka Tarantino "Vihase kaheksa" kõrvalosa eest Oscarile kandideerinud teenekas Jennifer Jason Leigh, kes isegi ei püüa stsenaariumisse kirjutatud lauseid veenvalt esitada, aga kuna tegu on andeka karakternäitlejaga, siis tuleb see tal vähemalt teistega võrreldes ikkagi hästi välja.
Õnnetuse tõttu kooma sattunud ja nüüd maja kummituslike mõjude tõttu sealt aeglaselt väljuvat perepoega kehastab seriaalis "Gotham" väga mõjusalt ühte Jokkeri versiooni esitanud Cameron Monaghan, kes suudab isegi hirmus olla, sest tema näos ja üldises olekus on miski, mis sobib õudusfilmi lausa ideaalselt. Film ise võiks ka hea olla, aga antud juhul on seda palju küsitud.
"Amityville: Kurjuse ärkamine" on igav igaühele, kes on elus näinud vähemalt 10 erinevatest aegadest pärit õudusfilmi, sest loo, lavastuse, helidisaini, muusika, näitlejatööde ja operaatoritöö puhul kasutatakse kõige levinumaid võtteid, mis on igale õudusfilmide fännile pähe kulunud. Asja teeb hullemaks aga see, et iga osise loomise juures pole mitte kordagi vaeva nähtud. Jääb mulje nagu oleks näitlejad platsile lükatud ja pähe õpitud dialoogi veerima pandud. Ainult nö. koletis näeb hea välja, aga see pole kompliment, sest disaini osas on seegi igav.
Jääb arusaamatuks, miks arvas Dimension Films, et seda tahab keegi kinos näha, aga tõenäoliselt said nad veast ise ka aru ning filmi siiski USA kinodes välja ei lase, vaid viskavad selle Blu-ray peale ja loodavad, et unustame filmi, milles kõlanud ülekutse enesetapule tundus esimesest minutist alates olevat tõesti hea soovitus.
Järgmise osa kohta on juba teada, et seda produtseerib šokihorrori poolest tuntud Eli Roth ning tegu on seeria esimese filmiga, mis näitab žanrile omaselt, mis viis senini vanglas istuva Ronald DeFeo Jr. soovini tappa oma isa, ema, kaks venda ja kaks õde. Võibolla põhineb järgmine film rohkem tõestisündinud sündmustel ning üritab näidata selle jubeda reaalse juhtumi telgitaguseid.
Seni soovitan "Kurjuse ärkamise" asemel vaadata esialgset triloogiat, 2005. aasta uusversiooni Ryan Reynoldsiga ning suurepärast dokumentaalfilmi "My Amityville Horror".
