Seetõttu olen tüdinud näiteks superkangelaste filmidest või arvutianimatsioonidest. Kui palju peaks jaksama sama asja eri pakendites vaadata, kui sisu 15-30 aasta jooksul ei muutu?

Ka "Tugevam" esindab üht lainet – film päriselu sündmusest ja/või isikust, mis on omal ajal palju tähelepanu kogunud ja USA ühiskonda mõjutanud või muidu sotsiaalset närvi tabanud.

Film puudutab 2013. aasta aprillis Bostoni maratoni tabanud terrorirünnakut ja keskendub sellele, mis sai ühest kutist (Jake Gyllenhaal), kes plahvatuse tõttu jalad kaotas. Fookus on tema pereelul, eriti suhtel tüdruksõbraga (Tatiana Maslany), kellega koos püsimine on ikka raskusi valmistanud.

Bostoni maratoni tragöödiast räägib ka möödunud novembris (Eestis tänavu jaanuaris) kinodesse jõudnud "Patriootide päev" ("Patriots Day"). Õnneks on kaks linalugu väga erinevad kui kohustuslikud patriootilis-ülendavad momendid välja arvata.

"Patriootide" päev püsib põneviku/kompetentsiporno territooriumil ja näitab plahvatusele järgnenud innukat terroristijahti. "Tugevam" meenutab, et halvim järgneb siiski alles siis, kui õnnetu sündmus on läbi ja muserdatud inimesed peavad oma igapäevaelude juurde naasma.

"Tugevam"

"Tugevam" ei sisalda pea mingit märulit ning pakub sünget suhtedraamat ja karakteriuurimust, mis on peaosa täitva Jake Gyllenhaali andeid ja eelistusi arvestades muidugi väga kohane.

Turundusmaterjalid müüvad seda kui raskustest ülesaamisega seonduvat inspireerivat lugu, mis teemat ja sündmuse tähtsust USA lähiajaloos arvestades muidugi ei üllata. Aga see, kuidas teos tegelikult inspireerivaks osutub – kui üldse –, on ootustele värskendavalt mittevastav.

Tasapisi 30. eluaastale lähenevat peategelast näidatakse ema varjus elava teismelisena, kes töötab suures poes kanagrillijana, eelistab vabal ajal niisama lorutada ja tina panna ega tunne soovi tõelist täiskasvanuelu alustada... ning jalgade kaotamine ei muuda olukorda paremaks.

Tema tutvusringkond ja perekond koosneb samasugustest napsilembestest (madalama) töölisklassi esindajatest. Filmi ühe tugevusena tuleb nimetada seda, kuidas see suudab lihtsalt nende tavalist elu kujutades siiski pinget kruvida. Teate küll, joomine, vaidlused ja tülid, kuhjuv stress…

Jalutu kuti kõrval on ainuke suurem tegelane ülalmainitud tüdruksõber ja kui sa oled üks neist, kes tunneb, et filmides võiks rohkem tugevaid naistegelasi olla, siis valmistu meeldivaks üllatuseks. Erin on stsenaariumisse kirjutatud täitsa tavalise tüdrukuna, aga Tatiana Maslany (sari "Orphan Black") mängib ta suureks ja meeldejäävaks. See on suhtedraama vääriline esitus ja mõnelegi ilmselt üks meeldejäävamaid asju siit üldse.

"Tugevam"

Nagu ootuspärane, on Gyllenhaal keskse rolli täitjana võrdselt hea, kui mitte parem. See endiselt noor legend ei karda kunagi (starwarsilikku väljendit kasutades) pimeduse poolele astuda ja elust muserdatud tüüp on täpselt see, mille nimel ta näitlejaametit peabki.

Gyllenhaali poolt suurepäraselt välja mängitud tujukus ja depressiivsus annavadki linaloole põhitooni. See, kui palju "Tugevam" sulle meeldib ja korda läheb, sõltubki suuresti sellest, kui palju sa suudad tema tegelasega samastuda ja tema suhtes empaatiat tunda, isiku ilmselgetest puudustest hoolimata. Võib öelda, et mees teeb filmi.

"Tugevam" on tõenäoline Oscari-film eriti selle koha pealt, mis puudutab Gyllenhaali ja Maslany näitlejatöid. Ma näen võimalust, et nominatsioone saavad ka režissöör David Gordon Green ja stsenarist John Pollono, kes töötas tõsielul põhineva raamatu põhjal.

Paremal juhul võivad lisaks nominatsioone koguda rohkem n-ö tehnilised ja keskmisele inimesele võõrad kategooriad nagu operaatoritöö ja grimm. Kusjuures grimmi-Oscar tunduks küll auga välja teenitud, sest kõik need ekraanile jõudvad töölisklassi esindajad on lausa šokeerivalt tavalise ja ebaatraktiivse välimusega.

Eriti paistab silma muidugi Gyllenhaal, kes on plahvatuseohvrina lausa isuäratavalt eemaletõukav: nahk, haavad, jalaköndid jne. Sellise sisuga filmilt oodanuks kindlasti teatud kogust hollywoodilikku glamuuri, aga võtke näpust – "Tugevamat" ei tehtud selleks, et õnnetut sündmust glamuursest küljest näidata.

Kui eelneva jutu põhjal tekib tunne, et miks ma kogu seda headust ainult kümnest „kuuega“ hindan, siis mul on ka sellele vastus olema. Loe edasi.

Peab tunnistama, et kuigi "Tugevam" on üldiselt sümpaatne linalugu, siis sisaldab see samas režissöör Greeni tõsiste filmide tüüpilisi nõrkusi (mehe tuntuimad tööd on ilmselt komöödiad nagu "Pineapple Express").

"Tugevam"

Green on piisavalt oskuslik õhustikulooja, aga tema võime isegi intrigeeriva algusega loost ka lõpuni kandev asi kokku panna on paraku… mitte päris eeskujulik. Teisisõnu kannatab ta lödi loovestmise sündroomi all, mis tekitab minu hinnangul igas ta filmis reaalse ohu, et pinge kaob ja sa kaotad huvi enne lõpuni jõudmist.

"Tugevam" on kahtlemata dramaatiliselt mõjusam kui Greeni teised tuntumad draamad nagu "Joe", "Manglehorn" või "Prince Avalanche", aga see laeng kaob siiski hiljemalt kuskil viimase poole tunni jooksul. Lugu jätkub kauem kui peaks – kõik olulised asjad on öeldud tükk aega enne lõppu ning fookus hakkab hägustuma ja selgeks saab, et karakteriuurimus jääb kokkuvõttes tegelikult pinnapealseks…

Nii et kuigi "Tugevam" on üldjoontes huvitav ja väärib kiitust oma värske lähenemise eest, siis tippklassi filmide hulka seda ei paigutaks.

Ka laiemat publikumenu on raske ennustada, sest keskmine kinokülastaja võib tunda, et „midagi erilist“ siin nagu ei toimu ja õhustik muutub depressiivseks ka. Täpselt nagu Greeni teiste mainitud draamade puhul.