"The Man Who Laughs" ehk 1928. aasta film, mis aitas kaasa Jokkeri naeratuse sünnile
Nüüd, kus teame, et Joaquin Phoenixi Jokkeri film on lausa nii vägivaldne,et kardetakse vägivallapuhangut, olekski ideaalne aeg vaadata minevikku ja välja uurida, kuidas sündis esmakordselt 1940. aastal Batmani koomiksis ilmavalgust näinud superkurjategija ja Batmani suurim vastane Jokker, keda oleme näinud nii filmides, animatsioonides, koomiksites, videomängudes kui ka seriaalides.
Kloune on igasuguseid - on neid, kes viskavad nalja, kuid samas on ka neid, kes luuravad, hirmutavad ja tapavad. Tõenäoliselt on üks ikoonilisemaid näiteid tantsiv kloun Pennywise, kes on pärit Stephen Kingi romaanist “See" ("It") ja sellest omakorda sündinud ekraniseeringutest nagu 2017. aastal linastunud väga edukas film "See" ja selel tänavu ilmunud järg "See: Teine peatükk".
Keskajal tähendas kloun ja temana esinev inimene üldjoontes sama asja. Kuningakoda naerutasid kojanarrid, kes kandsid jumestust, vastavaid riideid ja sageli oli neil mõni füüsilise puue, mis muutis nende välimuse eriskummaliseks. Aja möödudes hakkasid kaks klouni tüüpi aga teineteisest lahknema: olid need, kes riietusid, tegid meigi ja viskasid nalja, kuid samas oli ka neid, kes nägid paistsid silma oma füüsilise erinevuse poolest.
1869. aastal ilmus Victor Hugo sulest romaan “Mees, kes naerab” ("The Man Who Laughs"). See oli aeg, kui Hugo elas eksiilis Kanalisaartel La Manche'i väina Saint-Malo lahes, sest mõned huumorivaesed Prantsuse aristokraadid solvusid selle peale, kuidas neid oli varem kujutatud romaanides “Hüljatud” ja “Jumalaema kiriku kellamees”. Ilmselgelt solvus ka Hugo, kes järgmisena kirjutas tumedates toonides poliitilise melodraama aristokraatide kapis olevatest luukeredest.
“Mees, kes naerab” lugu toimub 17. sajandi keskel Inglismaal, mil kuningas James II otsustab lasta mõrvata oma poliitilise vaenlase ning käsib kõigele lisaks käsib noaga lõigata tema noore poja näole kurja irve. Sellel ajal polnud see sugugi tavapärane piinamismeetod. Küll aga võtsid igavese groteskse naeratuse idee kasutusele Briti gängsterid 1930ndatel ja 1940ndatel.
Lõigatud naeratusega poiss, kelle nimi on Gwynplaine, jäetakse omapäi hulkuma. Ühel hetkel satub ta kokku pimeda ja lumme hüljatud beebiga. Mõlemad lapsed võtab enda juurde elama rändtsirkust pidav mees. Gwynplaine’ist saab küllaltki kuulus naerutaja ning tema lavanimeks saab "Mees, kes naerab". Etenduse alguses teeb Gwynplaine erinevaid etteasteid ning lõpus tõmbab oma näolt maski, mis paljastab tema noaga nüsitud igavese naeratuse.
Samal ajal kasvab üles ka Gwynplaine'i leitud pime tüdruk Dea, kellest sirgub imeilus tütarlaps, kelle südames leidub koht ka heasüdamlikele ebarditele. Dea ja Gwynplaine armuvad ja loomulikult muutub kogu lugu äärmiselt keerukaks. Näiteks võtab üks aadlikust naine Gwynplaine'i enda hoole alla, aga seda ainult selleks, et rahuldada oma kummalist seksuaalset iha, koheldes meest nagu mängukanni. Lisaks tuleb välja Gwynplaine minevik ning temast saab aadlimees. Loomulikult hakkab Gwynplaine rääkima oma kaaskondlastele pikalt ja laialt sellest, kui vilets on alamklassi elu ning kogu lugu võtab halva pöörde.
1920ndate aastate alguseks oli teosest “Mees, kes naerab” tehtud juba lavastus ja kaks filmi. 1924. aastal otsustas Universal, et kuna “Jumalaema kiriku kellamees” oli menukas, siis miks mitte vändata film ka sellest süngest loost. Lisaks tundus filmitegijatele, et tegemist oleks ideaalse rolliga tol ajal tuntud näitlejale Lon Chaneyle. Küll aga avastas Universal, et neil pole õiguseid raamatule, millest tingitud viivitusele hüppas Chaney alt ära ja läks edasi hoopis “OoperifantoomI”.
Kolm aastat hiljem sai Universal lõpuks õigused raamatule. Kuna Lon Chaney polnud enam saadaval, siis sai Gwynplaine’i rolli endale Conrad Veidt, kes oli varem mänginud Robert Wiene'i õudusfilmis “Dr. Caligari kabinet”. Lisaks oli ta Saksa ekspressionistliku kinokunstiga juba kursis. Filmi tegemisse pumbati üle miljoni dollari, mis oli tollel ajal meeletu summa.
Kuigi Hugo teose sisu jäi filmis võrdlemisi samaks, siis tegelikult lihtsustati seda päris korralikult. Samuti ei võta 1928. aastal linastunud film õudusfilmi mõõtmeid välja. See on rohkem sünge, varjuline ja stiliseeritud karneval. Kõige selle keskmes on Veidti mängitud Gwynplaine, kelle ilme on kurb ja ebardlik. Et kogu lugu oleks põnevam, lisati filmile hiljem juurde muusika, sest esialgselt oli tegemist ainult tummfilmiga. Muusika ja muud heliefektid lisati eelkõige seetõttu, et film läks rahvale hästi peale ning Universal otsustas, et nüüd on vaja sellega veel rohkem publikut püüda. Victor Hugo romaanist "Mees, kes naerab" on seni tehtud kokku kuus filmi, milles viimane ilmus 2012. aastal.
“Mees, kes naerab” näol on tegemist ühe suurepärase näitega Saksa ekspressionistliku stiili viljelevast filmist, mis oli ka suureks eeskujuks DC koomiksite kurikuulsa ja väga populaarse Jokkeri tegelaskuju loomisel.
Mõnes mõttes võib öelda, et Conrad Veidt oli esimene Jokkeri näitleja. Tegelikult oli selleks muidugi 1966. aasta "Batmani" teleseriaalis Cesar Romero. Hiljem võtsid rolli üle Jack Nicholson, Heath Ledger, Jared Leto ja nüüd ka Joaquin Phoenix. Animatsioonides ja videomängudes on vaieldamatult parim Jokker aga "Star Warsi" saagast tuntud Mark Hamill või siis pigem tema hääl.
Jokkeri tegelaskuju loojad Bill Finger, Bob Kane ja Jerry Robinson pole öelnud, et 1928. aasta film oleks olnud otsene inspiratsiooniallikas, aga nad on tunnistanud, et foto Conrad Veidti kehastatud Gwynplaine'i võikast naeratusest aitas Jokkeri välimuse paika panna.
Juttu on siis sellest fotost.
2008. aasta "Pimeduse rüütlis" ("The Dark Knight") kasutati samuti "Mees, kes naerab" raamatust ja filmist pärit seoseid. Nimelt ei kandnud Heath Ledgeri kehastatud Jokker lihtsalt meiki, mis kujutas naeratust, vaid tema nägu oligi noaga moonutatud, et see kujutaks igavest naeratust.
2005. aastal ilmus graafiline novell "Batman: The Man Who Laughs", mis kasutas sihilikult Hugo raamatu pealkirja, et teha eeskujule kummardus, sest selles loos käsitleti Batmani ja Jokkeri esmakohtumist.
Sel aastal ilmus ka koomiks "Batman Who Laughs", mida nimetatakse pigem psühholoogiliseks horroriks, sest selles loos muutub Bruce Wayne ehk Batman Jokkeriks.
Kui Tim Burtoni esimeses Batmani filmis põhjendati Jokkeri igavest naeratus kemikaalidesse kukkumisega ja Christopher Nolani "Pimeduse rüütlis" näole tõmmatud haavadega, siis Todd Phillipsi uues "Jokkeri" filmis on kasutusele võetud hoopis teine lähenemine.
Nimelt on Jokkeril (filmis Arthur Fleck) neuroloogiline häire, mistõttu tekivad tal ülimalt valusad naeurhood, mida on väga raske peatada. See põhineb aga reaalselt eksisteerival ja väga haruldasel neuroloogilisel häirel, mis tekitab kontrollimatut naermist, nutmist ja ka mõlemat korraga. See esineb inimestel, kellel on olnud näiteks insult või kes kannatavad Parkinsoni käes.
Jokkerit kehastav Joaquin Phoenix jälgis patoloogiliste naeruhoogude all kannatavaid inimesi ning nii sündiski tema versioon Jokkeri kurikuulsast naerust.
Phoenix on seitsmes näitleja, kes on Jokkerit kehastanud (või hääle andnud). Teiste hulka kuuluvad Jared Leto ("Suitsiidisalk"), Mark Hamill ("Batman: Mask of the Phantasm", "Batman Beyond: Return of the Joker", "Batman: The Killing Joke", "Batman: The Animated Series", "Arkhami" mänguseeria), Heath Ledger ("The Dark Knight"), Zach Galifianakis ("Lego Batman Film"), Jack Nicholson ("Batman") ja Cesar Romero (1960ndate seriaal "Batman").
Uus "Jokkeri" film pole mitte kuidagi seotud varasemate "Batmani" filmide või üldse Warner Brosi ja DC superkangelasteuniversumiga DCEU (DC Extended Universe). See pole harjumuspärane lugu koomiksitest, animatsioonidest, filmidest ja videomängudest tuntud Jokkeri karakterist, kes tavaliselt võitleb Batmaniga nii nagu oleme näinud erinevates versioonides, vaid vägivaldne, häiriv ja verine lugu ühe mehe muutumisest nihilistlikuks anarhistiks, kelle teod hakkavad ühiskonnas kaost ja vägivalda levitama.
