"Jälgi jätmata" ühes peaosas on alati suurepärane, kuigi teenimatult suurema tähelepanuta jäänud karakternäitleja Ben Foster, keda olemegi viimastel aastatel näinud mitmetes kvaliteetsetes draamades ("Hostiles", "Hell or High Water"), aga ka suuremates ettevõtmistes ("Inferno", "Warcraft: The Beginning"). Kindel on aga see, et Fosteri ekraanikarisma ja süübimisvõime etteantud karakteritesse on alati väga meeldejääv.

Seekord on Fosteri ekraanipartneriks 18-aastane Thomasin McKenzie, keda võibki nimetada filmi teiseks ja vahest isegi kõige olulisemaks peategelaseks. Koos kehastavad nad isa ja tütart, kes on otsustanud elada tsivilisatsioonist eemal metsas, kus neil on vabadus olla nemad ise. Nad elavad oma päevi metsasaadusi korjates, süüa tehes ja muidugi ka õppides. See kõik tundub nagu ideaalne harmoonia, aga nagu selliste lugude puhul ikka, siis on sellel ka omad varjupooled.

Nimelt kannatab isa Will, kes on Iraagi sõja veteran, postraumaatilise stressi all ja kuigi ta on veendunud, et muust maailmast eralduses elamine on talle kasulik, siis päris nii see pole. Tütar Tom on isa painajatest teadlik, aga kuna nende päevad on tegevust täis ja nende vahel vähemalt alguses suuremaid konflikte pole, siis ei pööra ta sellele ka palju tähelepanu. See kõik muutub, kui võimud isa ja tütre metsast avastavad ning tagasi ühiskonda toovad. See tähendab psühholoogilist ülevaatust, korralikku majja elama saatmist ja igapäevase palgatöö/koolitöö tegemist. Willi suutmatus ühe koha peal püsida sunnib isa-tütre tandemi uuesti liikvele põhja poole, et leida uus kodu.

Isa ja tütre suhte areng on filmi keskne osa ning seda tehakse väga vähese dialoogi vahendusel. See võib tunduda nagu miski, mis on omane aeglastele PÖFFi kunstifilmidele, aga päris nii see pole, sest "Jälgi jätmata" ei nõua vaatajalt enamat kui mõistmist, tähelepanu ja kaasa elamist. Tegelaste taustu avatakse vihjamisi ning kõrvaltegelastega suheldes. Vaatajale ei selgitata, miks kannatab Will PDST all, sest see pole vajalik. Publik teab sellest piisavalt, et ise omad järeldused teha. Film ei ürita moraali lugeda ega selgitada, kuidas majanduskriisi tõttu jäid paljud kodutuks ja kuidas PDST alla kannatavad veteranid on oma painajatega tihtipeale üksi. Neid elemente kasutatakse küll loo jutustamiseks, sest kuulub tausta juurde, kuid need pole siiski põhiteemad.

Thomasin McKenzie on aga tõeline ekraaniröövel. Tema esitluses hakkab uudishimulik ja rõõmsameelne neiu vaikselt mõistma, et isa probleemid ei kuulu talle ja tema ei pea seepärast maailmale selga pöörama. Ta armastab oma isa, aga vahel tulebki lahti öelda sellest, mida kõige rohkem armastame, sest just nemad teevad meile vahel tahtmatult kõige rohkem haiget.

See on ilus ja liigutav film täis suurepäraseid osatäitmisi, mis küll vihjab võimalikele hirmsatele sündmustele ja vägivallale, aga seda vähemalt sellisel kujul nagu oli "Winters Bone'is" siit ei leia. Mõnes mõttes ongi "Jälgi jätmata" täielik vastand Graniki eelmisele filmile. See ei vaatle inimlikku kurjust, vaesust, unustatud Ameerikat ja kuritegusid igapäevaelu osana, vaid kasutab valitud lugu rääkimaks suureks kasvamisest ja lahti ütlemisest.

"Jälgi jätmata" linastub PÖFFi raames veel 30. novembril ja 2. detsembril Tallinnas.