1. "7 võõrast "El Royale’is“" ("Bad Times at the El Royale")

Martin Liivand ütles väga hästi, kui kirjutas, et "7 võõrast "El Royale’is““ on igati nauditav veripunane põnevik, mis aitab leevendada Tarantino järgmise filmi ootamise vaeva. Tõsi, osad stseenid oleksid võinud pikkuse kärpimiseks olemata olla, kuid lõpuks töötab film tervikuna üsna hästi. Sellele aitavad kaasa enamasti kvaliteetne näitlejatöö ja Goddardi oskuslikult klišeede ja tuttavlike troopidega mängiv stsenaarium.

2. "Suspiria"

Itaalia režissöör Dario Argento on tõeline õudusfilmide legend ning tema 1977. aasta filmi "Suspiria" peetakse klassikaks, mis on mõjutanud paljusid teisi autoreid ja muidugi ka tervet õudusžanri. Nüüd valmis uusversioon, mis polegi tegelikult uusversioon ega ka lihtsalt uus nägemus, vaid draamaga "Kutsu mind oma nimega" ("Call Me by Your Name") parima filmi Oscarile kandideerinud Luca Guadagnino versioon samast loost.

Põhimõtteliselt ei kavatsenudki Guadagnino 1977. aasta filmi uuesti teha. Neid seob nimi ja ka lugu, aga film on täiesti tema oma. "Suspiria" on hämmastav kinematograafiline saavutus, mis on küll natuke liiga pikk, aga kuna selles on võluvad näitlejatööd, painajalikult esitatud lugu ja hämmastav režii, siis on raske neile pahaks panna, et õhukest süžeed ei jagu terve filmi peale. Seda on aga täiendatud vaimustava koreograafia abil loodud tantsustseenidega ning eriti võigaste kaadritega, mis jäävad kauaks ajaks vaatajaid kummitama.

3. "Sicario: Soldado päev" ("Sicario: Day of the Soldado")

2015. aasta "Sicario" taga seisis niivõrd palju kvaliteedimärgistusega nimesid, et sellest kujunes ehe näide, kuidas teha head põnevikku. Filmi linastusajal polnud kellelgi plaane järje osas ja seda oli näha ka filmist, mis lõpetas ära karakterite lood ning pani süžeele punkti, mida polnud vaja enam lahti kangutada. Kuna film osutus väga edukaks ja asjaosaliste kuulsus aina kasvas, siis tekkis ikkagi soov näha, kas samas narratiivis Mehhiko narkokartellide vastu võitlemisest saaks teha uue loo.

Teine osa "Sicario: Soldado päev" pole sama hea kui esimene, aga mõnes mõttes ei peagi olema, sest seda eraldiseisva põnevikuna vaadates, peab ikka tõdema, et tegu on väga pingelise ja üllatusi täis põnevikuga, mis võlgneb palju esimesele osale, kuid seisab tugevalt ka omal kahel jalal.

4. "The Ballad of Buster Scruggs"

Joel ja Ethan Coeni kvaliteetsete filmide hoog aeglustus pärast 2013. aasta suurepärast draamat "Inside Llewyn Davis". Nad kirjutasid vahepeal stsenaariumid Angelina Jolie ajaloolisele draamale "Unbroken", Steven Spielbergi filmile "Bridge of Spies", lavastasid keskpäraseks jäänud komöödia "Hail, Caesar!" ning George Clooney kasutas nende kirjutatud stsenaariumit, et lavastada "Suburbiconi", mida ei suutnud päästa isegi Matt Damon.

Nende uus film "The Ballad of Buster Scruggs" ilmus peamiselt ainult Netflixi vahendusel ning ka mõnes USA kinos. Kuna esialgu oli neil plaanis teha seriaal, mis hiljem osutus hoopis kuuest peatükist koosnevaks antoloogiafilmiks, siis kerkis ka hirm, et selline muutus võis kuidagi ka projekti kvaliteeti mõjutada. See hirm osutus alusetuks, sest "The Ballad of Buster Scruggs" on üks aasta parimaid filme.

5. "Operatsioon "Overlord" ("Overlord")

Film pidi kuulujuttude kohaselt olema osa "Cloverfieldi" omapärasest filmiseeriast ("Cloverfield", "10 Cloverfield Lane", "The Cloverfield Paradox"), aga osutus hoopis täiesti eraldiseisvaks projektiks, mida lihtsalt produtseeris sama stuudio ehk J. J. Abramsi Bad Robot Productions.

"Overlord" on aus B-film, mis kuulub samasse žanri, kuhu mahuvad ka "Blood Creek", "Dead Snow", "Frankenstein's Army" ja "Outposti" seeria ehk filmid, mis käsitlevad Teist maailmasõda, natside plaane kasutada üleloomulikke või muid ulmelisi vahendeid sõja nende kasuks pööramiseks ja tavaliselt Ameerika sõjaväelasi, kes selle peale satuvad ja seda peatama asuvad.

"Overlord" on natsi-zombifilmide žanri parim esindaja, sest seda tehti ilmselge mõnuga ja keel põses suhtumisega. See on verine, vali ja plahvatuslik ehk miski, mis sobib igaühele, kes austab sellelaadseid B-filme.

6. "Mowgli: Legend of the Jungle"

Andy Serkise ehk Gollumile, King Kongile ja paljudele teistele arvutiga loodud tegelastele näo, hääle ja miimika andnud näitleja ja režissööri esimene lavastajatöö oli suhteliselt märkamatuks jäänud draama "Breathe", kuid teine projekt sai juba palju suurema tähelepanu osaliseks, kuid seda hoopis teistel põhjustel.

Nimelt asus Serkis Warner Brosi filmi kallal tööle samal ajal kui Disney, mille toodetud "Džungliraamat" ("The Jungle Book") linastus 2016. aastal. Samadel lugudel põhinev "Mowgli: Legend of the Jungle" linastus Netflixis alles sel aastal, sest seda lükati mitu korda edasi ja müüdi lõpuks Netflixile maha.

Serkise film on muidugi parem kui Disney oma. See on süngem ja huvitavam ning sobib nii lastele kui ka täiskasvanutele.

7. "Aquaman"

DC ja Warner Bros. superkangelasefilmide kvaliteet pole olnud pehmelt öeldes just kõige parem. "Terasmees" ("Man of Steel") oleks võinud olla parem ning "Batman vs Superman: Õigluse koidik" ("Batman v Superman: Dawn of Justice") ja "Õigluse liiga" ("Justice League") olid lihtsalt kohutavad.

Ainus päikesekiir oli "Wonder Woman", mis oli hea nii meelelahutuslikult kui ka loo tasandil, kuid ka see ei tähendanud nii palju, sest võrrelda tuli teiste DC filmidega, mis olid niikuinii kehvad.

Nüüd jõudis kinodesse teine päikesekiir ehk "Aquaman", mis näitab taaskord, et DC superkangelaste universumil põhinevatel filmidel on lootust, sest "Kurja kutsumise" filmide ja "Kiired ja vihased 7" eest vastutanud James Wan tegi lennuka fantaasiaga filmi, mis kutsub lausa mitu korda kinno vaatama, sest elamus on tõesti vägev.

Kui DC filmide suurimad probleemid seisnevad lohakas loos ja stsenaariumis ning ebameeldivates tegelastes, siis "Aquaman" nende sümptomite all ei kannata.

8. "Bumblebee"

Madis Vohu kirjutas nii: "Bumblebee" näitab, et "Transformerid" on muutunud. Seekordne režissöör Travis Knight (animatsioon "Kubo ja kaks pillikeelt") ei paku vaatajale enam sellist "Transformerite" filmi nagu seda tegi Bay. Tõsi, huumorit seotakse märuliga, aga kogeda saab ka robotite omavahelist kähmlust – adrenaliinirohket möllu ja plahvatusi on enam kui küll ja vaatajale pakutakse elamust täie raha eest.

9. "Bohemian Rhapsody"

Freddy Mercury eluloofilm "Bohemian Rhapsody" ei pääsenud skandaalidest: keset võtteid vahetati välja režissöör Bryan Singer ning juba ammu enne võttesse minekut vahetati välja ka näitleja. Peaosa sai endale lõpuks seriaali "Mr. Robot" staar Rami Malek.

Enne Malekit asus Mercury rolli "Borati", "Ali G", "Brüno", "Diktaatori" ja "Who Is America?" staar Sacha Baron Cohen, kes nägi rolli jaoks küll ideaalne välja, kuid asi oli pigem selles, et Cohen ei saanud läbi Queeni alles olevate bändiliikmetega, kellel oli filmist hoopis teistsugune nägemus. Režissööri välja vahetamine viitas, et ega sellest filmist õiget asja ei saa, aga välja kukkus suurepärane heatujufilm Queeni fännidele.

"Bohemian Rhapsody" on eelkõige neile, kes teavad Queeni ja Freddie MErcury loomingut peaasjalikult hittide vahendusel, kuid pole tuttav nende elulooga. See on hittidest kubisev film, mis vaatleb intiimselt ka Mercury elu, kuid samas uurib veidi pealiskaudselt muusikajalugu teinud bändi loomingulisi protsesse.

"Bohemian Rhapsody" pole täiuslik biograafiline film, aga samas täidab oma eesmärgi väga kenasti.

10. "Papillon"

2017. aastal Toronto filmifestivalil esilinastunud "Papillon" jõudis alles sel aastal laiema publikuni. 1973. aastal valminud samanimelise filmi uusversiooni stsenaariumi kirjutas Denis Villeneuve'i suurepärase põneviku "Vangistatud" ("Prisoners", 2013) autor ning peaosades on uues nägemuses Steve McQueeni ja Dustin Hoffmani asemel Charlie Hunnam ja Rami Malek.

Algupärase filmi austajad ei pea pettuma, sest "Papillon" on läbivalt kvaliteetne draama, mis jäi teenimatult tähelepanuta. Charlie Hunnami ja Rami Maleki hunnitud osatäitmised, filmide "The Beaver" ja "The Lives of Others" operaatori Hagen Bogdanski vaimustav pildikeel ning režissöör Michael Noeri kindel käsi teevad sellest üle kahe tunnisest filmist väärt vaatamise.