ARVUSTUS | Nutt ja naer kärgpere elutoas ehk Õnne 13 Rootsi moodi
The Bonus Family (9 erinevat režissööri ja stsenaristi) keskmes on kolmekümnendates eluaastates Lisa (Vera Vitali) ja Patrick (Erik Johanson), kes on eelmistest elukaaslastest lahku läinud ja üsna ülepeakaela moodustanud omavahel tuumikperekonna, kuhu kuuluvad eelmistest kooseludest lapsed: 10-aastased poisid Eddie (Frank Dorsin) ja Wille (Jakob Lundquist) ning hilisteismeline Bianca (Amanda Lindh). Nagu ühte sulamise raskustest niigi ei piisaks, saab paar teada, et peatselt sünnib neile ka ühine laps. Vähem tähtsat rolli kõiges juhtuvas ei etenda ka Lisa ja Patricku eksid Martin (Fredrik Hallgren) ja Katja (Petre Mede), kellele paarikese kirglik ja tormakas õnn kibeda okka kurku toob.
Järjest paisuva kärgpere (sündivad lapsed, ekside tulevased kaaslased, ämmad-äiad, õed-vennad, pereterapeudid) tegemisi vaadatakse läbi kolme aasta, mil vaataja silme all sirguvad ka algupäraselt rollidesse kirjutatud lapsed. Kui Õnne 13-s on lastel pigem episoodilised osad, siis Eddie, Wille ja Bianca (hiljem ka Lo ja Josef) kasvavadki vaatajate silme all igapäevaselt ajas edasi. Professionaalsetest näitlejatest silmapaistvamagi rolli teeb Eddiet kehastav teismeline Frank Dorsin - just täpselt niimoodi oskab võõrastele närvidele käia aktiivsus-tähelepanuhäirega eelpubekas - ning just täpselt nii armas on ta oma vanematele, vastandudes viksile, edasipüüdlikule, alati korralikult kammitud tukaga Willele. Võitlus sinu lapsed vs minu lapsed ongi sarja läbiv intriig ja ilmselt vägagi tuttav tänapäevases, üksjagu heitlikus kärgperede maailmas triivivatele vanematele.
The Bonus Family žanriks on märgitud draamakomöödia. Kummassegi äärmusesse sari ei kaldu: liigset draamat (vaatamata tõsistele esile kerkivatele probleemidele nagu näiteks võimalik puudega lapse sünd, vähihaige vanaisa) ei utreerita, laginal naermise asemel panevad kohati pentsikud situatsioonid (pensionieas ema, kes poja ehmatuseks kapist välja tuleb ja otsustab lesbikallimaga viimaks abielluda) heatahtlikult muigama. Vürtsi lisavad markantsed kõrvaltegelased nagu koos Martiniga naisteriiete kaupluses töötav ekstsentriline, peatselt pensionile suunduv homo Danny või heasoovlikult pealetükkiv ämm Bigge.
The Bonus Family on eluline ning eestlasele sobilikult vaoshoitud. See ei tekita kultuurilistest eripäradest või temperamendist tingitud äratõukereaktsiooni: ikkagi tuttav põhjamaine Rootsi, mille traditsioonidest seriaali kolme hooaja vältel küll veidi paremini aimu saama hakkab. Eestlasele seni ehk võõram on pereterapeutide kandev roll kooselude lahkamisel - küllap on see heaoluühiskonnas midagi enesestmõistetavamat.
Tujurikkuja pilas Õnne 13-t kunagi hüüdlausega „20 aastat - ja mitte ühtegi sündmust!" Sama võiks öelda ka The Bonus Family kolme hooaja kohta, kui sündmusteks mitte pidada sünde, surmasid, lahku ja kokku kolimisi, nägelemist hõimlastega - mis tegelikult ju ongi tavalise inimese elu suuremateks sündmusteks. Küll aga tekitavad 3 korda 10 45-minutilist episoodi äratundmise, et oledki kogemata kellegi suguvõsa liikmeks liidetud. Millest lähtuvalt jääb ruum sarja lõppedes kuidagi kahtlaselt tühjaks ja tabad end küsimast: ei tea, kas Bianca ikka sai tööd, kas Wille toibub peenutseva kõrgklassi kuuluva sõbra mõista antavatest vihjetest klassivahele. Ega Eddie oma impulsiivsusest tingitult jälle mõnda uut sigadust ei korralda? Ega lesestunud Bigge end liiga üksikuna ei tunne? Mis omakorda tuletab meelde kunagi näitlejanna Anne Veesaare elus aset leidnud episoodi, kui talt supermarketi kassasabas tõsimeeli küsiti: "Mare, kas sa töötad ikka veel seal raamatukogus?" See on mõnus, soe, rahulikus tempos kulgev, kõiki osalisi mõista püüdev vaatamine.
