Sünopsise algus PÖFFi kodulehel võtab hästi kokku, mida tähendab antud žanr aastal 2020: "Kui me ei teaks, et tegemist on tänapäeva reaalsusega, võiks surmkindlalt väita, et 2020 on düstoopiline ilukirjandusteos. Pandeemia räsib maailma, tehnoloogia võtab üle ja rõhujad haaravad jõu enda kätte. Kuid olenemata sellest, et näiliselt elame „uues halvas tulevikus", on ulmel ja fantaasial endiselt tähtis roll."

Müsteeriumi säilitamiseks jätame kirjeldused napisõnaliseks, sest lühifilmide mõju tuleb tihti just üllatusmomendist. Kavas on sellel korral kuus erinevat teost, millest viis on Balti ja üks maailma esilinastus. Seanssi avafilm on Fabian Langi "Killustunud isiksus" ("Shattered Identity," Austria 2020), mis on lühianimatsioon Noemè elust. Tema identiteet tõmmatakse temast lahku ning ta surutakse ühiskonna ääremaile. Elamust iseloomustab eriti kujundlik ja jõuline animatsiooni stiil, mida saadab emotsionaalselt laetud muusika. Siin on tugevaid paralleele moodsa maailma põgenike ehk immigrantide probleemiga, mis ei anna tähelepanu isiksusele, vaid mõõdab kriisi käest vaevlevat inimest alati samasuguse näotu puuga. Film tuletab meile meelde, et me ei ole üksinda ning tasub hoida kokku.

Järgneb kõige pikem film antud nimekirjas, milleks on Sonia Challali "Positiivne diskrimineerimine" ("Affirmative Action", Prantsusmaa 2019). Filmviib meid aastasse 2042, kus valitus proovib ärgitada Prantsusmaa mustanahalist perekonda liituma uue programmiga „Positiivne diskrimineerimine", millega perekond muidugi liituda ei soovi, kuid peagi selgub, et üks pereliige on seda juba teinud.

Järgneb teine animatsioon, milleks on Juan Luis Brea "Mükoos" ("Micosis" Hispaania 2019). See on lugu astronaut Alfast, kes otsib enda kadunud sõpra Omegat veidral planeedil veelgi veidramas koopas. Videomängulik ülesehitus ja õõvastava stiiliga animatsioon annab unikaalse kirjelduse hirmudest ja sõprusest ning paneb selle eriti kummalise sündmustiku keskele.

Terve seanssi ainukene Eesti sissekanne kannab nime "Lõplik õnnelikkus" ("Terminal Happiness", Eesti 2020), mille lavastajaks on Hispaania päritolu Eric Romero. Film heidab pilgu maailma, kus õnnelik olemine on kohustuslik, isegi siis kui vähk on elu ohustamas. Alati naera, ole positiivne ning suru maha tunded, mis tegelikult sisemiselt möllavad. Romero teeb selle filmiga terava kommentaari maailmas lokkava optimismikultuse suunas ning usub, et tõelised tunded, olgu selleks siis kasvõi kurbus, on meile inimestena kasulikud. Siin on tugevat sotsiaalpoliitist kriitikat lõputu positiivsuse negatiivsete mõjude üle nagu manipulatsioon ja enesele süü määramine sündmuste juures, kus inimesel polnud tegelikult võimu. Tasub veel mainida, et üles astub ka Mart Sander.

Visuaalselt kõige silmapaistvama teose nimeks on "Taaskasutav mees" ("The Recycling Man", Itaalia 2020), mille lavastajaks on Carlo Ballauri. Kusagil teadmata kauguses asuvas tulevikus näeme noort poissi, kes ratatoolist mängivaid naabrite lapsi piilub, kuniks märkab midagi kohutavat. Lavastaja mängib vaataja ootuste ja eeldustega üpris osavalt, olles nii teejuhiks kui ka kohtumõistjaks, sest vaatajale antakse moraalne võim hinnata filmis olevate tegelaste otsuseid. Lõpuks me mõistame sealsete inimeste situatsiooni ning saame peegeldada tagasi, kas meie õigus neid hinnata oli kohatu või mitte.

Seanssi viimane ja kõige müstilisem lugu on "Kohtumine" ("The Appointment", UK 2019), kus lavastaja Alexandre Singh räägib tumeda gooti-stiilis loo eksinud kirjanikust. Henry Salt ärkab ühel päeval pikast luupainajast ja leiab päevikust endale tundmatus käekirjas kohtumise: kell 12 restoranise La Folie. Mees ei mäleta seda kohtumist ega tunne ka inimest, kellega see on määratud. Siit algab üleloomulike sündmuste rada, mis viib mehe lähemale vastusele, mille jaoks ta valmis ei olnud. Visuaalselt ja ülesehituselt on siin tegemist täispika teose kvaliteediga, kus maailm on detailirikas ja kujundlik. On selge, et Alexandre Singh armastab kino ning Roald Dahli stiilis fantaasiarikast kirjandust, sest see peegeldub ka ekraanilt päris selgelt.

Ulme üheks väljakutseks - teistest žanritest ehk veelgi enam - on luua taustmaailm, millesse vaataja sukelduda suudab. Kindlasti tasub näha, kuidas just lühivormis see väljakutse ette on võetud.