"Ma ei ole täiuslik. Keegi ei ole. Aga ma ei karda midagi," ütleb peakangelane sarja "Maradona en Sinaloa" algatuseks. 7-osaline dokumentaalseriaal näitab tema tegutsemist Mehhiko klubi Dorados de Sinaloa peatreenerina.

"Maradona on must-valge. Tema kaotus ei ole ainult hüvastijätt suure jalgpalluriga, vaid kellegi kordumatuga," ütles hiljuti järelehüüdes Hispaania jalgpallikoondise kapten Sergio Ramos. Sellisena meenutab Maradonat ka sari: jumalakartlikult risti ette löövast katoliiklasest kuni roppude sõnadega ajakirjanike ja mängijate peale räuskava rockstaarini. Spordimaailm paraku armastab pahasid poisse. Maradona lugu meenutab veidi Matti Nykäse oma, kes isegi spordist taandununa ei kadunud elu lõpuni kollase pressi esikülgedelt. Küünal, mis põles kõrvaltvaataja jaoks liiga intensiivse leegiga.

Jalgpallitähe narko- ja alkoholisõltuvusele pööratakse selles sarjas tegelikult minimaalset tähelepanu ja sedagi kõigest vihjamisi: algatuseks valitsevad Mehhiko linnas Culiacánis üpris skeptilised meeleolud, kui pahanduste poolest kuulus maailma esimese järgu staar nende teise liiga meeskonda treenima saabub. Kuid Diego Armando teeb imet ja viib tabeli lõpuosas platseerunud klubi kahel korral peaaegu võiduni välja. Ta usub oma meeskonda jäägitult ning mehed usuvad omakorda teda. Alles sarja lõpuosas, kui talt küsitakse, mida ta unes näeb, pihib peategelane: "Seda, kus ma ilma narkootikumideta olla oleksin võinud."

Teadagi leiavad jalgpallielu kõige olulisemad momendid aset garderoobis. Filmis näeme korduvalt treeneri karismaatilisi motivatsioonikõnesid enne meeskonna platsile saatmist. Maradona ei hoia end tagasi; ta tantsib, laulab, karjub, kui vaja. Mitmel korral viib tema temperament just oluliste mängude ajal ta väljaku kõrvalt karistuseks tribüünile, mis otsemaid lõhub mängijate enesekindlust. Hoopis kurb ja motivatsioonitu näeb sats välja siis, kui teise hooaja alguses peab treener terviseprobleemide tõttu eemale jääma ning puudub selgus, kas ta üldse tagasi tuleb. Mängijad kirjeldavad Maradonat kui isakuju ja mees ise ütleb samuti, et mitte kusagil mujal ei ole teda nii suure armastusega ümbritsetud kui just selles tagasihoidlikus meeskonnas. Maradona samastub nende lihtsate külapoistega, kes liivastelt platsidelt end profisporti välja on võidelnud.

Füüsiliselt on Maradona 2018.-2019. aastal filmitud materjalides juba viletsavõitu: ülekaaluline, peab haigete põlvede tõttu teinekord ka kepile toetuma, satub sisemise verejooksu tõttu haiglasse. Aga tema vaimu on raske murda ka vastaste fännidel, kes teda sõimu ja vemmalvärssidega kostitavad. Ta pigem vihastab ja keeb üle kui vannub alla.

Liiga lähedale pole maailma tippude hulka kuulunud vutistaar filmitegijaid lasknud ja nemadki on teda kohelnud pieteeditundega. Ootamatult avaneb ta hoopis ühe raadioajakirjanikuga vesteldes, kuulutades end maailma viimaseks romantikuks ja lisades: "Ma olen tiiger, aga tiiger on juba 58-aastane."

Tiiger lahkus meie hulgast kuuekümnesena mõned päevad tagasi. Ülimalt tänuväärne, et tema viimased aastad said sel kombel kaameraga üles võetud. Boonusena saab vaataja jälgida suurtele jalgpalliriikidele omast fännimelu, mille kohta ma ise pärast aastaid Hispaanias elamist ja sealsele koondisele viimase veretilga loovutamist ei oskagi öelda, kas see soojendab südant või pigem hoopis murrab selle igatsusest. Raadiokommentaatorite traditsiooniline, umbes saja o-ga väljendatud eufooriline kisa "gooooooool!!!!" mõjus igal juhul väga koduse ja nostalgilisena.

Que viva la leyenda! Olé! Olé! Olé!