George Clooney ei ole ainult kõrgema suurusjärgu filmitäht, vaid ka näitleja, kes oma staatust tõeliselt nautinud on. Ta tunnistab, et valmistus karjääriks Hollywoodis juba pikka aega, justkui näinuks selles oma saatust. Edu ei andnud end siiski kergelt kätte, kuulsuseni jõudis näitleja alles 33-aastaselt. Ja just siis, kui kõik tundus suurepäraselt laabuvat, otsustas ta 53-aastaselt isaks saada.

See tähendab, et lisaks äsja linastunud filmile "Midnight Sky" koosnes Clooney elu möödunud aastal kaksikute eest hoolitsemisest, pesumasina täitmisest ja tühjendamisest ning triikimisest samal ajal, kui ta advokaadist naine Amal inimõiguste eest seisis.

"Lõikasin laste juukseid, koristasin tolmuimejaga maja, hoidsin kodu korras iga päev," kirjeldab ta raamatus, viidates kunagistele feminismilaine põhjustele. "Tundsin end nagu mu ema 1964. aastal - mind ei pannud imestama, et ta oma rinnahoidjaid põletas!"

Poisipõlves ei teadnud George täpselt, millist ametit valida, kuid üks oli selge: ta pidi saama kuulsaks! Tal püsis pikka aega koguni ettekujutus, et kuulsus olemine ongi omaette töö. Omajagu ainest andis selleks tema telesaatejuhist isa Nick Clooney. "Oma mikrokosmoses Cincinnatist Kentuckyni oli ta tõeline täht, seetõttu rääkisid ka minust ja minu õest kõik," möönab mees. Kord, kui ta korvpallimängus võidutses, pealkirjastas ajaleht selle järgmiselt: "Nick Clooney poeg tõi meeskonnale 15 punkti!" Tuntus läbis tema lapsepõlve ühtse liinina: George`i emapoolne onu oli Oscari-võitjast José Ferrer ja tädi pop/jazzi lauljatar Rosemary Clooney.

Just Rosemary tähesära kustumine pani teda mõtlema kuulsuse ajalikkusest: pärast publiku vaateväljast eemale jäämist langes lauljanna depressiooni. See omakorda tõukas ta ravimisõltuvusse, millest ta enam välja ei tulnudki.

Isa jättis oma jälje ka poja ellusuhtumisse, õpetades teda võitlema rassismi vastu. "Kui keegi su kaaslastest ütleb mõni rassistliku kommentaari, pead sa sekkuma. Ja kui sa loll välja paistad, siis tõenäoliselt sa seda ka oled," manitses ta.

Siiski ei pääsenud noor George ilma koolikiusamiseta. Teismelisepõlves tabas teda pooleteiseks aastaks ühe näopoole halvatus, misjärel kaaslased teda Frankensteiniks kutsuma hakkasid. Näitleja sõnul omandas ta aga just sellest episoodist oskuse iseenda üle naerda.

Ülikooliaega tajus katoliiklikust perekonnast pärit noormees kui tõelist vabanemist. "Sukeldusin narkootikumidesse ja tüdrukute tagaajamisse" tunnistab ta. Viimaks jäid ka õpingud pooleli ning George sõitis Hollywoodi õnne otsima, 300 eurot taskus. Saanud jala telestuudio ukse vahele, kinnistas ta end publiku mällu kui "see vahva telemees". Alles sõjakangelasest ja alkohoolikust onu surm 1990. aastal pani ta mõtlema väärikamast kinokarjäärist. George läks lahku oma esimesest naisest Talia Balsamist ning nentis: "Abielludes olin oma elu kõige madalamas punktis. Sellises seisus ei tohikski abielluda."

Kauaoodatud edu saabus kiirabisarjaga "E.R", mille kestel teda hakati võrdlema Clark Gable`iga ning väideti, et just Clooney toob tagasi Hollywoodi kuldajastu. Mees ise tunnistab, et on kuulsuseteed astunud poliitiku kombel: see on lõppematu rada, mille iga samm on kalkuleeritud. Samas kaasnevad kuulsusega ka ekstravagantsed žestid: tunnustades oma sõpru, kes on aastakümneid tema kõrval olnud, kinkis näitleja 14-le kõige lähemale neist kohvrikese miljoni dollariga. "Kui jääksin ühel päeval bussi alla, kajastuksid nad kõik minu testamendis. Aga milleks seda bussi alla jäämist oodata?" küsis mees endalt.

Viimastel aastatel on Clooney suurejoonelisemast elust tagasi tõmbunud ning pere elutuba on täis kaksikute Ella ja Alexandri mänguasju. "Alles siis, kui kohtusin Amaliga, sain aru, kui tühja elu ma varem olin elanud," pihib ta raamatus. "Kui mulle pakutakse uut projekti, küsin endalt: kas see tasub ikka vaeva? Kui palju suvesid mulle veel jäänud on? 20 või 25? Igal juhul mitte nii palju, et neid pühendada ebaolulistele asjadele."