„Orphan Black" on küll juba mitu aastat tagasi finaalini jõudnud linateos, millest ei ole siiani paljud veel kuulnudki, aga mis väärib meenutamist ja (uuesti) vaatamist. Ingliskeelsete televaatajate poolt palavalt armastatud „Must orb" on noppinud aastate jooksul erinevad auhindu, kuid jäänud eestlastele tänaseni peidetud aardeks.

Aastatel 2013-2017 vändatud Kanada ulmeseriaal annab vaatajale enneolematu kogemuse oma põneva sisuga, aga vähem oluline pole kindlasti ka peategelasi kehastava Tatiana Maslany osavus näitlejana. Just, te lugesite õigesti, Maslany roll on kehastuda viie hooaja jooksul ligi kahekümneks isenäoliseks tegelaskujuks. Nad on ühevanused kloonid, kes laboriuuringute tõttu maailma erinevatesse otsadesse elama on sattunud ja nüüd ükshaaval teineteise eksistentsist aimu hakkavad saama. Sarjas on juhtfiguuriks karmi olekuga üksikema Sarah, kes ühel päeval metroos transporti oodates näeb pealt, kuidas rongi ette hüppab temaga väga sarnase näoga naisterahvas. Sarah'le ei tundu see vaid kokkusattumusena ja ta hakkab asja omal käel uurima. See viib aga noore naise avastuseni, milleni poleks keegi pidanud kunagi jõudma - ta on kloonitud ja teda on veel mitu!

Jäägu igale televaatajale võimalus iga tegelasega ise tutvust teha ja miks mitte ka oma lemmik valida, sest valikut tõesti on, aga mõnega neist teeksin teid siiski tuttavaks. Lisaks iirlasest kasuema juures kasvanud Sarah'le, mängib Maslany seriaali jooksul veel vaimselt äärmiselt ebastabiilset Ida-Euroopast pärit Helenat, kes on täiesti ettearvamatu. Helena ei räägi palju oma minevikust, kuid tema oskused ja käitumine annavad aimu, et teda on õpetatud tapma ja need õpetajad pole teda just kõige paremates tingimustes kasvatanud.

Üheks peategelaseks on pealtnäha idüllilist pereelu elav jalka-emme Alison, kelle pereelu on, nagu kõigis alati naeratavates leibkondades ikka, täielik kaos. Maslany on sarjas endale saanud ka rastapatsid, et mängida lesbilist häkkerit Cosimat. Kuid need on ainult mõned paljudest kloonidest, keda seob vaid sünniaasta 1984. Ja muidugi ka fakt, et neil on sama DNA. Kloonide elud teeb raskemaks tõsiasi, et täpselt ei tea keegi öelda, mitu projekt „Leda" raames aretatud versiooni võib maailmas kokku olla. Ning just varieeruvate iseloomude tõttu on oht, et mõni neist pole nii koostööaldis, või töötab lausa selle ettevõtte heaks, kes omal ajal kloonimise peale tuli.

Sarjas on ruumi siiski ka teistele näitlejatele - Sarah kasuvennaks on prostituudina leiba teeniv kunstnik Felix (Jordan Gavaris), kes on peategelase poolt kõige usaldatum inimene ja ühtlasi esimene, kellele ta oma kahtlastest avastustest räägib. Kahe keerulise isiksuse kasuemaks on Mrs. S. (Maria Doyle Kennedy), kes nüüd peab kasvatama ka Sarah tütart, kui ema oma „klooni-missioonidel" viibib. Enamasti toimub luuretöö ja informatsiooni kogumine kloonide endi jõul, kuid ülima ettevaatlikkusega ja vaatamata esmasele umbusule, võidavad kloonid enda poolele ka detektiiv Arthuri (Kevin Hanchard). Kuna metroos hukkunud naine oli Arthuri partner, on tema esialgne ettevaatlikus mõistetav.

„Orphan Black" on kindlasti üks raskemaid telesarju, mida sõnadega edasi anda, sest näitlejate meisterlikkus ja idee originaalsus tekitavad kordumatuid emotsioone. On kindlasti neid, kelle jaoks sisu natuke raskesti jälgitav tundub, aga päris kindlasti kingib elamuse neile, kes selleks ajaks nutitelefoni käest panevad ja viitsivad süveneda. Sest päris kindlasti leidub neid, kes esimesest episoodist alates muud kohustused mõneks ajaks unustavad.