Kuningliku ajaloo hämarad kaadrid on loodud end kordama: ettenägeliku naisena jättis Diana enne surma oma pojale päranduse

Kindlasti on paljud näinud hiljutist Oprah Winfrey intervjuud prints Harry ja tema väljavalitu Meghaniga, mis paljastas ajaloo ühe mõjuvõimsaima perekonna söögilaua-äärsed jutud. Teatavasti on sellistes ringides abielud ja sõprussuhted enamat kui lihtrahva jaoks, millede puhul ei piisa alati teise linnaossa kolimisest, kui ämma-äiaga hästi ei klapi. Ajal, mil taaskord üks osa kuninglikust perekonnast laiale üldsusele tunnistab, kuidas neid on omade seas halvasti koheldud ja räägib avameelselt umbusaldusest enda lähedaste suhtes, on paslik meenutada lugejaile Netflixi seriaali „The Crown“ ja selle värskeimat hooaega.

Peamiselt keskendub kõnealune teos Inglismaa kuninganna elule, kuid antud hetkel uusimas hooajas pööratakse tähelepanu ka printsess Diana loetuiks jäänud päevadele. Peategelaste kaitseks on muuseas küll ka seda öeldud, et Diana on viimases sesoonis tehtud Hollywoodi eelarvega produtsentide poolt ainsaks positiivseks tegelaseks, olles ülekohtune teiste kroonitud peade suhtes. Kuid ajalool on komme end korrata, seega tasub kindlasti brittide tähtsaimal perel kätt pulsil hoida. Või vähemalt aeg-ajalt katsuda, et kas kõik veel hingavad ja siin ongi „The Crown“ tulnud rääkima lugu, mis on tänaseni jäänud lõpuni kirjutamata – Diana lugu.

Kuningliku teleseriaali neljanda hooaja alguses on prints Charles õnnetu, kuna pole kogenud ealeski armastust ja ei tunne elus just paljudest asjadest rõõmu, sest kuningliku staatusega kaasnevad ka omad piirangud. See kehtib loomulikult ka inimsuhete puhul ja seetõttu poldagi eriti õnnelikud selle üle, kui Charles otsustab õnne otsida väljaspool lubatud piire ja kõrgemate jõudude poolt heakskiitmata aladel. Kuid paljude teiste jõudude tahtel saavad tuttavaks väljapeetud prints Charles ja lapsik kunstnikuhing Diana, kelle niigi rasket suhet ei kergenda ka asjaolu, et paarikesel on vanusevahe ligemale 13 aastat. Olles sirgunud teispool Buckinghami palee müüre, oli Diana lihtsurelike jaoks loomulikum ja vastuvõetavam eeskuju kui senised, poliitiliselt korrektseks koolitatud ja enamjaolt monotoonsed ning kättesaamatud isikud. Diana oli teistsugune – ta oskas rahvaga suhelda ja oli avatum kui ükski teine kuninglikus peres siiani oli olnud. See aga ei mahtunud hinge Charlesile, kes tundis end kui tema varjus olevat, mitte troonipärijale kohase, jõulise ja karismaatilise liidrina. Võib vaid oletada, miks prints Charles oma ema ja abikaasa edu puhul nina krimpsutab, kuid printsi meelepahal ei saa lasta kaua kesta, kuninglikus peres võetakse alati midagi ette. Charlesi perekond saab samuti aru, et tulevase riigipea kaaslane meeldib rahvale rohkem kui prints ise, sest temas ei voola nii sinine veri ja temas on säilinud lihtsus selle kõige paremas tähenduses. Dianal oli kombeks visata nalja ja olla kaamerate ees sama siiras kui päriselus, kuid kuninglik perekond pidas sellist käitumist pigem millekski, mis näitab neid haavatavatena ja lihtsurelikena. Kuna ajapikku jõuab ka Diana väsida sellest, et mees teda pidevalt tõrjub ja tema isiklikku elu kõikvõimalike vahenditega piiratakse, ei hoia ta end ka eriti tagasi, kui tekib võimalus enda situatsiooni pisut naeruvääristada. „The Crown“ on veel jõudmas selleni, mis saab Dianast juba hiljem, kui kuninglik abielu on rikutud ja seetõttu ka paljud muud sidemed segamini lähevad, kuid reaalsus on see, et tänasel päeval käib prints Charlesi ja varakult hinge heitnud printsess Diana poeg prints Harry avalikes saadetes oma eraelu lahkamas. Diana võsuke eemaldus kuninglikust perest, sest väidetavalt kiusati taga tema tõmmu nahaga abikaasat ja oldi lausa mures selle üle, et kas sünnib esimene mustanahaline kroonitud pea. Võib öelda, et ettenägeliku naisena jättis Diana enne surma oma pojale päranduse, millest nüüd, kõigist kuninglikest hüvedest äralõigatuna, Harry edasi saab elada. Kuid jäägu kõik see juba järgmiste „The Crowni“ episoodide jutustada, sest selle perekonna raamatus on veel tuhandeid lugemata lehekülgi.