Ka filmitootjate elu on pandeemia ajal raskendatud. Esilinastusi muudkui lükatakse edasi, võtted on häiritud meeskonnaliikmete positiivsete koroonaproovide tõttu ja ka filmimisprotsess ise on keeruline, sest see eeldab ikkagi seda, et kõik ettevaatusabinõud oleksid täidetud. Kui varasemalt olid filmid mingi aja vaadatavad ainult kinodes, siis nüüd saab pärast esilinastumist filmi erinevate voogedastusplatvormide vahendusel kodus üsna kiiresti vaadata. Ja mis veel — seda saab ju teha mitmeid kordi odavamalt, kui iga filmi jaoks eraldi kinopilet osta.

Delfi Kinoveeb uuris filmikriitik Aurelia Aasalt, kuidas tema arvates filmitööstus ja kinoäri pandeemia tõttu muutunud on ja mis hakkab toimuma pärast piirangute lõppu.

“Väärtfilmide levi on varasemalt määranud suures osas just filmifestivalide rütm. Seoses festivalide edasilükkumisega ning kolimisega virtuaalruumi, on riiulile ootama jäänud tuhanded valminud filmid. Nende hulgas on kõmulisi suurteoseid, aga ka kunstilisi pärle millest me tõenäoliselt kunagi midagi ei kuule, sest järgnevate aastate festivalikonkurents saab olema varasemast veelgi tihedam. Kaotavad väikesed filmistuudiod, aga ka kinod ja festivalid, kellele on viimased aastad olnud majanduslikult suur hoop.

Antud kriisis on koore riisunud Zoom ja Netflix. Mõistagi on voogedastuse domineerimine pikemajalisem protsess, millele pandeemia on andnud vaid lisahoogu. Ühelt poolt on voogedastuskanalites pakutav filmivalik kvaliteetne ja rikkalik. Teisalt kohtab suurtel voogedastusplatvormidel siiski vaid ühte tüüpi sisu — sisu, mis on tahutud vaataja eelistuste ja turutrendide järgi. Ja väiksemad voogedastusplatvormid? Kes need üles leiab?

Suurfilmid leiavad oma publiku niikuinii — kas siis kinos või voogedastuses. Kuidas leida publik lühianimatsiooni, eksperimentaaldokumentaali või debüteeriva režissööri loomingule, on märksa keerulisem küsimus. Festivalide ja (väärtfilmi)kinode üheks ülesandeks on olnud just intrigeerivate filmide ning suurele maailmale tundmatute režissööride loomingu vahendamine. Viimane aasta on tekitanud selles osas suure lünga, sest iseseisvate stuudiote kontaktid ja publik sünnivad sageli just väikestel festivalidel ja turuürituste melus.

Kui pandeemia tuli, jooksid inimesed virtuaalfestivalidele ja -turgudele tormi. See oli uus ja huvitav. Tänaseks on enamikel virtuaalüritustest küllastumus. Nagu varasemad kinode sulgemised ja taasavamised on näidanud, võtab kodusest rütmist välja tulemine aega. Lõpuks inimesed aga tulevad. Suurem küsimus on aga siingi märksa kultuurifilosoofilisem. Kas üks kino jaoks valitud õhtu saadetakse mööda stampmudeli järgi taotud kassafilmi või millegi intrigeerivama rütmis?”