ARVUSTUS | "Eesti matus" on pigem depressiivne küladokumentaal kui komöödia

Eesti film on kohalikule kinosõbrale alati südamelähedasem olnud kui see võõras blockbuster, dollarinäljane ja meeliülendav valemitoode. Samal ajal on eestlase lemmiktoiduks teine eestlane ning meid näiliselt ühendab ainult ühine oskus vinguda kurva ajaloo ja väikese riigi mentaliteedi üle.

René Vilbre režii all valminud „Eesti matus” on samanimelise teatrietenduse ekraniseering ning siin peaks tegelikult olema sildistamises konkreetsem — see on rohkem telelavastus kui kinofilm ning pigem depressiivne küladokumentaal kui komöödia.

Apollo Film Productions proovib teha filme erakapitaliga ning sedasi ka kasumit teenida. Mõistan, et seda on Eestis äärmiselt keeruline teha, seega erinevad valikud produktsiooni juures on arusaadavad. Lihtsalt selline liigne turvalisus algmaterjali valikus ühel hetkel enam ei toida ning Kivirähk antud juhul ei pruukinud olla õige valik. Kahjuks ei ole „Eesti matuse” etendust isiklikult näinud, kuid filmitootja usk nii Vilbre lavastajavõimetesse, kui keskmise eestlase äratundmisrõõmu, on päris tugev. Suur panus on pandud mõttesse, et kinosistuja tunneb filmis midagi ära ning see loob selle huumori, kuid seda kahjuks ei juhtunud. Saalis oli enamasti vaikus ja naer tuli sealt, mis oli filmi lisatud Vilbre enda ja stsenaristi Ott Kiluski poolt, algmaterjalist eemale.

Filmi sünopsis on lihtne (Forum Cinemas) — „Eesti matus“ on ootamatutest olukordadest ja koomilistest karakteritest tulvil komöödia. Naerutavate ja samas ka mõtlemapanevate sündmuste keerises, lähevad lootusetult segi pulmad ja peied ning põrkub eestlaste rahvuskonservatiivne maailmavaade liberaalsete euroopalike väärtustega.

Film tegelikult ei ütle publikule mitte midagi. Lugesin eile õhtul Kivirähki originaalset teost ning selgus, et ega tegelikult seal ka pole konkreetset lugu või isegi paikapandud sündmuseid. Kogu kompott on taotluslikult kaootiline ilma reaalsete karakteriteta. Seega enam ei saa süüdistada näitlejaid, et nad ei suutnud karakterid ellu tuua — neil polnud materjali, millele ehitada. Vanaisa töötas ennast surnuks ja pere koguneb sööma-jooma. Ongi kõik. Ootasin mingisugust lugu inimeste põrkumisest, kuid seda ei tulnud.

Kogu see krempel meenutas mulle küla jaanipäevasid lapsepõlvest, kus need samad karakterid ringi liikusid. Kes tantsis, kes oli kusagil purjakil. Naerma see kohe kuidagi ei aja, vaid pigem tõstis esile mingisuguse peidetud kurbuse ja enesepeegelduse rahvuslikul tasemel. Tore on vahel neid mõtteid mõlgutada, kuid kinosaalis „komöödia” seansil seda teha ei soovi. Õnneks siin on paar päästvat elementi — Peeter Oja kui Tiit ja Sandra Ashilevi kui Lee.

Peeter Oja ja René Vilbre ekraanikeemiat ei saa eitada. Kreisiraadio nostalgia on tugev ning olin sunnitud naerma kui Oja karakter Tiit tegi naeruväärselt pika ja sügava emotsionaalse kõne, meenutades neid USA ülipatriootlikke stseene, lipp taustal lehvimas. Lee tegelane on filmis mustanahaline ning Ashilevi särab. See sära ei ole eestlaslik, vaid positiivsem ja avatum. Naljad selle ümber, et „oi, neeger” mõjusid kõige ehtsamalt ja olid ausad enda tooruses. Võime seda nimetada külarassismiks või vaatame seda kui positiivset ja julget üllatust.

Lee karakter on nii näidendis kui ka filmis kõrvaltvaataja rollis, kelle ülesanne on lihtne — juhtida tähelepanu sellele, kui hirmus see sisemine peidus eestlane tegelikult on. Ja tal on õigus. Kivirähkil on õigus. Kuid see ei ole komöödia, kahjuks. Vähemalt mitte filmilikus kontekstis, olles järjekordne näide, et teatri ja kinolina vahe on suurem kui esimesel pilgul tundub.

Ilma Ago Andersoni Karla tegelaseta poleks meil siin midagi vaadata, sest tema kui purjus idioot on ehk ainuke tegelane, kelle iga eestlane kohe ära tunneb. Ja see pisiasi teeb taaskord rohkem kurvaks, kui ajab naerma. Edasi tekib ainult palju küsimusi, mida ilus pilt Eesti külamajast enam ei rahulda.

Filmil on siiski intrigeerivaid omadusi ning teatud seltskonnas kujutan ette, et võiks selle vaatamine lõbus olla. Eriti kui seda reaalajas lahata ning leida neile stereotüüpidele vasteid stiilis „näe, see on ju täpselt nagu minu onu”. Lugu ise matuseni tegelikult ju ei jõuagi ning seotud on ka pulmade tähistamine, mis lihtsalt lisab aimu minu eelnevale jutule, kui segane see idee siin tegelikult on. Kõik see tundus liiga pikk, kella vaatasin päris tihti ning kinosaalist väljus rahvas vaikselt, endasse surutuna, vaikselt mõtteis. See pole kindlasti see, mida üks komöödia tegema peaks.