ARVUSTUS | "Blood Red Sky" viib vampiirid tagasi juurte juurde

Žanrifilmidega on ikka nii, et paratamatult saavad üheltmaalt ideed otsa ja süžeed üleleierdatud ning korduvad katsed uut hingamist tuua hävitavad lõpuks kogu algse võlu. Kui Hollywood ei oska enam vampiiridega midagi huvitavat peale hakata, tulevad appi eurooplased, sedapuhku sakslased, kes teevad Netflixi filmiga “Blood Red Sky” viimastel aegadel valdavalt igavesti noorte ja seksikatena kujutatud vereimejatest jälle Nosferatu-sugused elajad.

Eelmise sajandi alguses samuti sakslaste poolt tehtud ja nüüdseks tõelise kultusfilmi staatuses olev tummfilm “Nosferatu” oli üks päris esimesi linateoseid, milles kujutati vampiire üleloomulike verejoomisest elujõudu saavate olenditena. Varasemad kinolinavampiirid sarnanesid hoopis femme fatale’idele ja nende iha vere järele oli vaid metafooriline.

Seda kõike arvesse võttes on ka igati loogiline, et sakslasest režissöör Peter Thorwarth pöördub oma peategelase välimust kujundades abi saamiseks filmiajaloo kõige õõvastavama vampiiri poole. Filmi antikangelase Nadja (Peri Baumeister) välimus ja tema sisemine võitlus ongi just peamised tegurid, mis panevad “Blood Red Sky” puhul positiivselt üllatuma. Mõned plusspunktid lisanduvad ka värskeid ideid sisaldava, kuid ikkagi soovida jätva süžee eest.

Filmi esimene kolmandik möödub justkui mõnd põnevus- või spioonifilmi jälgides. Üksikema Nadja ja ta poeg Elias (Karl Anton Koch) ootavad lennujaamas oma lendu Ameerika Ühendriikidesse, kus naine loodab leida ravi teda vaevava tundmatu haiguse vastu. Killukesi haiguse olemusest ja sellega nakatumise loost hakatakse Nadja meenutuste kaudu vaatajale teatavaks tegema filmi kulgedes. Lennujaamas sõbrunevad nad juhuse tahtel veel kaasreisija Faridiga (Kais Setti), kellest samuti saab lennukis toimuma hakkavate sündmuste üks võtmetegelasi. Edasisest mitte üleliia pajatades olgu veel mainitud, et lennuki pardale sokutab end ka grupp terroriste, kel plaanis õhusõiduk kaaperdada.

“Blood Red Sky” on film, mis võinuks oma liigikaaslastest eristuva lähenemise poolest olla vampiirižanri taassünni käimalükkaja. Paraku jääb vampiiriteema aga filmis ikkagi poolikult käsitletuks ja kohati liigselt pantvangidraama varju ning kulmineerub lõpuks hoopis zombifilme nagu “Day of the Dead” meenutava verise kaosega. Niisugune veidi pealiskaudne ja laialivalguv teostus jätabki filmist lõppkokkuvõttes ebatervikliku mulje. Sellegipoolest suudab “Blood Red Sky” mõningate tõusude ja mõõnadega olla kaasahaarav kuni lõpuni ning ei pane kedagi vampiiridesse armuma, mistõttu on puudujääkidest hoolimata tegu igati vaadatava õuduspõnevikuga.